MILITAARTURISMI PÄRLEID | Viikingitest rahusõduriteni. Stockholmi Armeemuuseumi ekspositsioonis on olulisel kohal Eestist pärit museaal
Rootslastel on pikk sõjaajalugu, mis katab mitmeid sajandeid ning tuhandeid ruutkilomeetreid. Hea ülevaate sellest annab Stockholmi kesklinnas asuv Armeemuuseum.
Rootsi Armeemuuseum asub Riddargatani tänaval vanas suurtükiarsenalis, mille ehitamist alustati juba 1760. aastatel. Lõplikult valmis see tervet kvartalit hõlmav ladudest, barakkidest ja töökodadest koosnev kompleks millalgi 19. sajandi teises pooles.
1879. aastal avati seal suurtükiväe muuseum, mille tarbeks koguti eksponaate väeosadest ning hoidlatest üle terve Rootsi. Ka kuningakoda ei jäänud kõrvalvaatajaks ja annetas hulgaliselt kõrgest soost perekonnale kuulunud esemeid, mille hulgas olid näiteks türklastelt sõjasaagiks saadud telk ning eri riikide sõjaväeüksuste lahingulipud.
Sõjatehnika kiire areng 20. sajandi alguses muutis aga väljapanekud iganenuks ning 1930. aastal suleti muuseum renoveerimistöödeks. Põhjalikult uuendatud kollektsiooniga avati see taas 1943. aastal.
Järgmise värskenduskuuri läbis Armeemuuseum möödunud sajandi lõpus ja avati publikule uuel millenniumil, mil see oma suure ja mitmekülgse väljapanekuga meelitab Rootsi sõjaajaloost osa saama kümneid tuhandeid huvilisi aastas.
Mitmekülgne väljapanek
Muuseumi ekspositsiooni keskmes on loomulikult Rootsi kuningriigi sõjaajalugu, hõlmates perioodi aastast 1500 kuni tänase päevani. Kuid sõja ajalugu hakkavad väljapanekud jutustama veelgi varasemast ajast, sest vägivald ja verevalamine on saatnud inimkonda igal arenguetapil.
Sestap on suurt tähelepanu pööratud ajastutruudusele, mida luuakse detailitäpsete dekoratsioonide ning tihti elusuuruses mannekeenide abil. On üks asi vaadata huvitavaid kauge aja esemeid klaasi tagant, hoopis teine aga näha neid keskkonnas, mis võis neid asju kunagi päriselt ümbritseda.
Stseenid lahinguväljalt, olgu siis Põhjasõjast või mõnest muust relvastatud kokkupõrkest, millesse suurriiklike ambitsioonidega Rootsi pidevalt segatud oli, ja nende vahele põimitud laagrielu episoodid rulluvad vaatajate silme ees lahti nagu teatrilaval ning annavad üsna selge ettekujutuse, mida sõda endast tegelikult kujutab.
Muuseumirahvas ise on eriti uhke oma trofeekollektsiooni üle, mis on nende valdusesse sattunud tänu vanale traditsioonile alistatud vastase leerist sõjasaaki koguda. Ja seda võimalust on nad kasutanud ohtralt, mistõttu muuseumi kogus on ligi 4000 lahinguväljalt korjatud eset alates rasketest suurtükkidest ning lõpetades peenemat sorti muusikariistadega.
Uuemast ajast on välja pandud esemeid mõlemast maailmasõjast, milles rootslased küll otseselt ei osalenud, kuid millel oli maale ja rahvale kindlasti oma mõju. Nagu ka külmast sõjast, milles Rootsi teada-tuntud neutraalsusest hoolimata oli põhimõtteliselt eesliiniriik.
Osa ekspositsioonist on pühendatud rahvusvahelistele missioonidele, millest rootslased hakkasid aktiivsemalt osa võtma pärast ida ja lääne suure vastasseisu lõppu. Varasem kogemus Kongos möödunud sajandi kuuekümnendate esimeses pooles oli pigem erand kui reegel.
Loomulikult ei pääse Rootsi sõjaajaloost rääkides mööda sõjatööstusest, mis sai tõelise hoo sisse kuningriigi kiire laienemise perioodil mõned sajandid tagasi. Praegusel ajal rootslased oma välispoliitikas enam nii ambitsioonikad ei ole, kuid see ei tähenda, et nad enam relvi ja varustust ei tee. Teevad küll, pealegi maailma mastaabis täiesti arvestataval hulgal, millest annab tunnistust ka Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu käsutuses olev Rootsi raud.
Seosed Eestiga
Seda, et ka eestlased on osa Rootsi sõjaajaloost, teab ehk igaüks. Kuulus ju terve meie territoorium selle Skandinaavia kuningriigi kooseisu ja seda perioodi kutsutakse rahvasuus tihtipeale „vanaks heaks Rootsi ajaks".
Algas see periood Liivi sõjaga, mil rootslastel õnnestus enda kätte haarata Põhja- ja Lääne-Eesti (hiljem lisandusid vaenutegevuse tulemusena ka teised Eesti osad) ja lõppes Põhjasõjaga, mil meie maa ja rahvas sai endale uued, idanaabritest isandad.
Olid need ajad head või mitte, on muidugi omaette küsimus, kuid rootslastega oleme kokku puutunud hiljemgi. Oli ju nende abi meie äsja võõrvõimu ikke alt vabanenud kodumaale suur asi ning meie taastatud kaitsejõududele annetatud rootslaste sõjatehnikast ja -varustusest on tänaseni nii mõndagi kasutusel. Eesti ja Rootsi sõjaline koostöö jätkub muudeski valdkondades, külastatakse teineteise õppusi, jagatakse kogemusi, vahetatakse teadmisi.
Ilmselt tänu sellele jõudis Eestistki Armeemuuseumisse museaal, mida rootslased suure uhkusega eksponeerivad. Tegemist on Nõukogude päritolu tuumalõhkepea R12, NATO tähistusega SS-4, kattega, mille kaevasid legendi kohaselt välja Võrumaa kaitseliitlased Vene vägede poolt maha jäetud Sänna raketibaasis tehtud tööde käigus.
Info sellest jõudis kuidagi Rootsi, muuseum võttis Kaitseliiduga ühendust ning küsis hinnalist leidu oma kollektsiooni. Päris endale nad lõhkepea ümbrist siiski ei saanud, see on rootslastele ainult laenatud, kuid sellest hoolimata on kattel nende väljapanekus keskne koht. Võimalusel tasub sellele kindlasti pilk peale heita.
Foto: Kristjan Prii
Vaata ka videot:
Allikad:
Ernstell, E-S., Roth, T. 2015. Armemuseum. Stockholm, Armemuseum.
Liivi sõda. Wikipedia
Rootsi aeg. Wikipedia
Allikas: Kaitse Kodu!
