MILITAARTURISMI PÄRLEID | Viini õhutõrjetornid — pommisõja mälestusmärgid
Esimesed õhurünnakud Austriale Teises maailmasõjas leidsid aset aastal 1943. Samal aastal püstitati Viinis esimene õhutõrjetorn. Sisemise õhutõrjetsooni osana pidi see takistama linna pommitamist. Pärast sõja lõppu said tornpunkrid Viini linnapildi osaks, mis pidid meenutama sõda ja natsionaalsotsialistliku režiimi õudusi.
Miljonid Esimeses maailmasõjas hukkunud sõdurid, aga ka sõja pikk kestus tekitasid arutelusid, kuidas saaks tulevast sõda pidada efektiivsemalt. Need ja tehnika kiire areng Esimese maailmasõja ajal aitasid kaasa pommitamisstrateegia väljatöötamisele. Massiline pommitamine pidi maismaasõda lühendama ning oma kaotusi minimeerima. Lisaks militaarsetele sihtmärkidele tuli võidelda eelkõige tsiviilelanikkonna vastu.
Teist maailmasõda peeti juba algusest peale mitte ainult maapinnal, vaid ka õhus. Kuigi Saksa õhujõududel (Deutsche Luftwaffe) oli suur hulk lennukeid, jäädi pommitamisstrateegialt kuninglikele õhujõududele alla. Pärast ebaõnnestunud õhulahingut Inglismaa pärast ja liitlaste õhuvägede tugevdamist Ameerika õhujõududega kaotas Saksamaa õhusõjas ülemvõimu.
Reaktsioonina esimesele pommirünnakule, mis sooritati Berliinile 26. augustil 1940, hakati tsiviilõhukaitseks ellu viima „füüreri õhukaitseprogrammi” (Führer-Sofortprogramm). See nägi ette püstitada Kolmanda Reichi kolmes suurimas linnas õhutõrjesuurtükkidega välipunkrid — flakitornid. Need pidid olema linnade elanikele õhutõrjevarjenditeks ja moodustama hoonestatud alade keskel tugipunkti rasketele õhutõrjesuurtükkidele. Kuid nende ülesandeks ei olnud tingimata vaenlase lennukite allatulistamine, pigem pidid nad takistama vaenlase lennukitel lennata üle teatud linnaosade, näiteks üle Viini kesklinna või Berliini valitsuskvartali.
Pole kindel, kas Viini õhutõrjetornid otseselt takistasid vastase pommituslennukeid, kuid nende elu tegid hiiglaslikud rajatised keerulisemaks küll. Foto: Karri Kaas
Viini õhutõrjetornid
Septembris 1942 andis Adolf Hitler käsu ehitada Viini flakitornid. Need pidid kaitsma Viini südalinna ja olid paigutatud nii, et nende kolm tornipaari moodustasid kolmnurga. Kuna relvade efektiivne laskeulatus oli ligikaudu 10 km, suutsid nad katta peaaegu kogu Viini õhuruumi. Selle kolmnurga sisse, mis moodustas sisemise õhutõrjetsooni, jäi Viini südalinn, mille keskel asus Stephansdomi kirik. Välimise tsooni moodustasid ligikaudu 300 õhutõrjesuurtükki kaliibriga 88 või 105 mm.
Kolm Viini flakitornipaari koosnesid tulejuhtimis- ja suurtükitornist, mis seisid teineteisest mõnesaja meetri kaugusel ja mille absoluutne kõrgus jäi samale tasandile. See oli vajalik tulejuhtimisele korrektsete andmete edastamiseks. Iga tornipaari kõrgus kohandati ümbritsevate hoonete kõrgusega ja ületas neid mõne korruse võrra.
Igal kuuest suurtükitornist asus neli 128 mm kaksik-õhutõrjesuurtükki, kokku 24 toru. Lisaks olid tornidel madallendude tõrjumiseks galeriid väljaulatuvate pesadega nelik-õhutõrjesuurtükkide jaoks, mida ei paigaldatudki. 128 mm õhutõrjesuurtükid kaalusid ligikaudu 27 000 kg ja nende efektiivne laskekõrgus oli 10 675 m. Relvameeskond koosnes 13 inimesest, flakitorni kogupersonal ligikaudu 170 erinevate ülesannetega sõdurist.
Õhutõrjetornis asusid majutusruumid, komandopunktid, esmaabi-, sanitaar- ja laoruumid, aga ka töökojad ja muud rajatised. Lisaks ladustati laskemoonaladudes kuni 2000 mürsku, mis toimetati suurtükkide juurde liftidega, olemas olid ka šahtid, millesse visati väljatulistatud mürskude kestad. Veel asus ülemisel korrusel kraana, mis oli ette nähtud suurtükkide paigaldamiseks ja torude vahetamiseks. Kõikide tornide õhutõrjevarjendid pakkusid varju 15 000 — 30 000 viinlasele ja olid õhuhäirete ajal viimase kohani täis.
Õhutõrjekahurite raudade vahetamiseks kasutati kraana abi. Foto: Bundesheer
Projekteerimine ja ehitamine
Flakitornide projekteerija oli arhitekt Friedrich Tamms, kes teostas teisigi Kolmanda Reichi maineprojekte, nagu näiteks kiirteesildu. Tema vastutas ka õhutõrjetornide projekteerimise eest Berliinis ja Hamburgis. Ühtekokku oli välipunkreid kolm põlvkonda: 1. tüüpi punkrid, mis asusid eranditult Berliinis, 2. tüüpi punkrid, millest üks oli Hamburgis ja teine Viinis (Arenbergpark) ja 3. tüüpi punkrid, mis asusid ainult Viinis.
Nende militaarrajatiste ehitamine oli sõja ja suure materjalivajaduse, samuti ehitamiseks vajatud suure tööliste hulga tõttu eriline proovikivi. Ehitusmaterjalide transportimiseks kasutati raudteid või trammiteid; kus neid ei olnud, pandi maha kitsarööpmeline raudtee. Arvukas tööliskond koosnes võõr- ja/või sunnitöölistest, keda sageli sunniti töötama ebainimlikes tingimustes.
12,8 cm õhutõrjesuurtüki meeskond koosnes 13 inimesest. Foto: Bundesheer
Loe artiklit edasi SIIT!
Vaata ka videot:
