Gruusia köök — lihaarmastajate paradiis ja gastronoomiline sümfoonia

Gruusia köök kuulub maailma vanimate köökide hulka, olles ülimalt vaheldusrikas ja seega täna ka osa elamus- ja nautimisturismist. Selles köögis leiab pärsia, armeenia ja euroopa köögi mõjutusi, ühendanud on ta endas ka kaukaasia päritolu road ja klimaatilised võimalused põllult ja metsast.

Gruusia köögil oli juba nõukogude ajal kuulsus olla haute cuisine, esmajärjekorras tänu oma kvaliteedile ja maa ning regioonide mitmekesisusele ja eripärale. Gruusia köök on lihaeelistajate paradiis, kusjuures vegetaarne külg on samuti suurepäraselt esindatud, omades ka vegani nüansse.

Hinkali, lobiani, hatšapuri, škmeruli — kõikidele Gruusias käinutele ja selle maa köögi nautijatele tuntud terminid, mis ergutavad maitsemeeli ja toovad silme ette värvikad mälestused. Kui meie igatsus Gruusia vastu endast märku annab, siis Tallinnas ootab mitu restorani. Gruusia köök on nagu gastronoomiline sümfoonia, kus igal komponendil on mängida oma partii. Kui toitu valmistab pesueht grusiin, tunnete suus toidu iga koostisosa viimset kui maitsenüanssi, nagu öeldakse Nõmmel asuvas restoanis Pirosmani. Nime on restoran saanud primitivistliku kunstniku Niko Pirosmani järgi, kelle kohta öeldakse ka, et ta oli rändaja kahe maailma vahel. Nii võib sealgi rännata eesti köögist otse gruusia maitsete keskele.

Fantaasia Resto Tondiraba jäähalli kõrval on loonud ühenduse põhjamaisuse ja Gruusia vahel, kus tandoori ahjus ja lahtise leegiga grillil ning grafitikunstnike poolt kujundatud interjööris saab ühendada Euroopa ja Kaukaasia.

Muidugi ei saa Tallinnas puududa ka Gruusia pealinna Tbilisi nime kandev restoran, kus traditsiooniliste roogade kõrval pakutakse ka kohalikke moose ja mahlu, roogade kõrvale ka gruusia veine.

Restroan Sulikol on oma lugu: Suliko (სულიკო) tähendab hinge ja võib samas olla nii mehe kui naise eesnimi. Akaki Zereteli oli see, kes 19. sajandi lõpus kirjutas luuletuse, millest sai laul, kusjuures laulus mõtles oma maale, mida otsib. Laul oli tuntud üle terve Nõukogude Liidu.

Uusim Tallinna Gruusia restoranide seas on otse Tallinna kesklinnas moderniseeritud gruusia köök, mille on ellu kutsunud Tamara Mikaberidze armastusest oma kodumaa ja Eesti vastu. Restorani nimi Lendav Maaler pärineb Gruusia avant-garde kunstnikult Petre Otskheli’lt, kes oli stsenograaf, väljapaistev kostüümikunstnik, kelle stiiliks oli suprematism ja konstruktivism. Otskheli legendaarsed taiesed 1937. aasta filmile “Lendav Maaler” oligi logo inspiratsioooniks.

Restoran tutvustab tuntud roogade urbaanset poolt, lisades näiteks rohkem ürte. Samuti saab kogemuse, milliste roogade juurde tuleb juua mitte traditsiooniliselt veini, vaid chachat, mida Tamara isa kõige paremal viisil valmistada oskab. Lendav Maaler pakub aga ka roogi, mida gruusialased ise eksootikaks peavad nagu näiteks Svantia köögi uhkus tashmijabi, mida kaunistavad granaatõuna terakesed. Tamara moodne köök lisab sellele veinis hautatud veiseliha ja karamelliseeritud sibulaga. Gruusialased on uhked ka oma veinikultuuri üle, kellele meeldib raskem ja täidlasem vein, leiab õige naudingu. Ja võib-olla on meie ajal just õige gruusialaste nägemus, mis restorani menüü juurde on kirja pannud: hello wine, good-bye problems (e.k tere, vein, hüvasti, probleemid).