Giiditöölt koondatu lugu: iga meie samm ja valik elus võib saada saatuslikuks

Ena Mets töötas enne koroonakriisi giidina, kuid pärast koondamist leidis endas üles ammuse unistuse ja asus tegutsema alal, mis ta tõeliselt proovile pani. Avaldame Ena loo kolmes osas, täna on sinu ees viimane osa, esimese leiad SIIT ja teise SIIT.

Maagia loomise ja nägemise anne

Oulettes’i hüti (2151m) perenaine Emma on kogu oma meeskonna minu tulekuks ette valmistanud. Mind võetakse vastu kui võlurit. Noorel neiul, perenaise abilisel löövad silmad särama, kui saab teada, et jutuvestja Eestist on saabunud. Mind viiakse koheselt ühisesse lõunasöögilauda, peale seda antakse mulle töötajaskonna poolelt eraldi tuba, et saaksin enne õhtut välja puhata ning õhusöögi alguses teeb peakokk Philippe imelise tutvustuse nii tiimist kui jutuvestjast. Söök lõpetamata, ilmub minu juurde 11-aastane Charles, kelle isa, vend, onu ja onupoeg temaga õhtusöögilauda jagavad. Tema silmad süttivad minu sansulat ja kalimbat nähes põlema: „Kas ma tohin proovida?!” Ta puudutab pilliklahve ja satub veel suuremasse vaimustusse: „Tule vaata! See on imeline! See on uskumatu!” hüüab ta oma venda, kes on oluliselt vaoshoitum ja nende imeliste esemete suhtes ükskõiksem. Sellest hetkest peale ei lakka Charles mu ümber tiirlemast, ei lakka ka tuluke tema silmis. Kogu hüti meeskond lõpetab õhtuse nõudepesu võimalikult kiiresti, et saaks kõik koos minu jutustusi kuulata. Kui viimane lugu endast söögisaali pika ja pineva vaikuse maha jätab, katkestab selle alles Charles’i hüüatus: „Issi…, issi! See oli tõeliselt maagiline! See oli nii maagiline!”

Hommikusöögi ajal haarab ta isa manitsustest hoolimata saalinurgast hütile kuuluva kitarri, istub meist eemale pingile ning kaob oma improvisatsioonilisse muusikamaailma. „Ta on juba 4-aastasest peale kitarri näppinud,” lausub isa selgitavalt. Charles’i maagia-oskus jääb mind aga saatma.

Looduse jõud ja inimese valikud

Minu eelviimane Püreneede hütt on vaid kolme tunni tee kõrgusel ülesmäge — refuge de Bayssellance (2651m).

Jutuõhtule õdusas küünlavalges saalis koguneb ligi 25 inimest. Seda õhtut asuvad saboteerima aga kolm minust vägevamat tegelast, nagu ikka muinasjuttudes. Esiteks hüti mees- ja naiskond, kes keeldub saalide ja köögi vahelist ust lugude ajaks sulgemast, mistõttu minu koolibri võlumetsa ning tähelapse kosmoseavarusi saadab valju nõudepesukolin. Teiseks pakuvad mulle taustamuusikat kõrvalsaalis olevad hispaania matkajad, kes hoolimata mitmekordsetest palvetest oma hääli suurt ei tasanda ning mujale minna ei taha. Alles nüüd saan aru, kui valjuhäälsed nad tegelikult prantslaste kõrval on. Kolmandaks ja võimsaimaks loodusjõuks on äike. Kätte on jõudnud augustikuu ja see on aeg, mil mägesid külastab äike pea igapäevaselt. Mürin ja vihm ei teeks lugudele ehk midagi, küll aga see, et kaks kolmandikku minu kuulajaskonnast on telkijad, kes pidevalt murelikult aknast välja vaatavad, nii et võlumetsa ja sügavale põhjamaa talve on neid päris raske kaasa viia. Poole jutustamise pealt asub torm endaga telke kaasa viima, nii viib ta ka suure osa minu kuulajaskonnast, kes peale asjatut telgijahti peavad leppima mägihüti eesruumi põrandal magamisega. Kaks tundi hiljem sirutab tähistaevas end meie kohal välja, justkui poleks midagi olnudki. Istume pimedusse hüti esisele trepile ning vaatame taamal sähvivat äikest nagu väljamõeldist teleekraanil.

Järgmisel hommikul ootab mind ees pea 900 meetrit laskumist, mis pole põlvedele ja hüppeliigestele, eriti seesuguse jutukotiga, milles lisaks „küljendamisel raamat”, sugugi naljaasi. Oma tavapärase hoogsusega asun mööduma enda ees laskuvast noorpaarist — Frédéric kihutab minu kombel veerevate kivikestega järsemast rajast, Éloise aga seab raja kõrvalharul ettevaatlikult jalga jala ette, kuni jõuab uuesti meheni, kes teda aeg-ajalt järgi ootab. Mina aga astun rajalt välja, et veel kolmandat võimalust kasutades mõlemast mööduda. Kivid löövad talla all veerema ning korraga mõistan, kuidas iga meie valitud tee ja samm võib otsustada meie tuleviku. Meelde tuleb mägisõber ja suurepärane kaljuronija Mikaël, kes aastaid tagasi oma elu kaotas, kui läks kaljunukilt likööri jaoks génépi’d korjama. Teise välgatusena meenub minu kunagise mägigiidi Pierre’i sõbranna, kes läks mägimetsa seeni korjama ning libises ja kukkus nii õnnetult okstesse, et kaotas silma. Värskelt on meeles veel juulikuine teekond üles Mt Blanc’ile Nipernaadi matkaklubiga, kus „Surmakoridoris” pääsesime kivivoolust ime kombel eluga, ehkki kiivritel nii hästi ei läinud. „Iga meie samm ja valik elus võib saada saatuslikuks,” taipan noorpaarist möödudes ja võtan teadlikult hoogu natuke maha.

Igaveste laste maailm

Et jõuda oma viimasesse Püreneede hütti (Refuge des Espuguettes) 2027 meetri kõrgusele, tuleb mul esiti laskuda oru põhja maailmapärandikülakesse Gavarnie’sse, kus asub tuntud iidne tsirkusorg, ning teispoolt uuesti 700 meetrit üles mäkke tõusta. Majakese sissepääsu ummistavad eeslid, kes ilma paideta mööda ei lase, ümbrust täidavad lambad, kelle eripalgelised määgimised minu naerunormi sel päeval üle ujutavad, ehkki öised telkijad selle kakofoonia peale ilmselt pigem nutavad kui naeravad. Mul läheb aega, et mõista — selle matkamajakese peremees on seesama pikk volasklik noormees, kes hüti kõrval ühe eesli seltsis pikalt oma sigaretti naudib. See on minu senistest kõige lõõgastavam hütt üldse ning lisaks sellele, et hütipere loob mulle ideaalselt vaiksed tingimused lugude vestmiseks ning tõmbab õhtusööki tunni võrra ettepoole, et rahval vaim erk püsiks, annavad nad mulle ka täielikult vabad käed ruumi paigutuses ja kõiges muus.

Otsustan midagi uut proovida — peale sissejuhatust, et plaanin jutustada lugusid kohtumistest, ning peale oma esimest jutustust annan rahvale valiku: „Kas soovite kohtumislugu looduse ja inimese või inimese ja inimese vahel?” Loodus! „Kas soovite lugu linnust, puust, vikerkaarest või putukast?” Puust! Kas helde puu või kaheharuline puu? Ja nõnda valikute kaudu saavad mu kolmkümmend kuulajat minuga koos õhtut luua, silmad säramas, nagu maagiasse kadunud lastel.

Ametliku osa lõppedes soovin „head und!” ning hüüan ettevaatamatult välja, et kui on soovijaid, siis mul lugusid jagub. Minu endagi suureks üllatuseks koondungi kolme erinevas vanuses meesterahvaga ümber lauakese, asetan kõik küünlad keskele kokku ning privaatne jutumaailm avaneb. Üks ehk 20ndates noormees neelab lugusid, silmad põlemas — tema perekond läks peale ametlikku osa magama. Minu küsimus iga loo järel „Veel üks?” tundub juba üleliigne — ta võiks sinna ilmselt kuulama jäädagi. Järgmisel hommikul tuleb ta mu ees korduvalt vabandama, et ei saanud „mütsi sisse” panustada, kuna sularaha jäi koju, kuid et tal on kahju, et eilne päev läbi sai.

Mõnikord küsitakse minult, et kui vanadele lastele ma lugusid vestan, sest miskipärast on levinud müüt, et jutustatakse vaid lastele. Sel õhtul olid minu ees lugude maailmas tõesti kolmkümmend last — lapsed vanuses 5 kuni 75.

„Sa pole tagasi koju jõudes sama, kes olid teele asudes,” on mulle alatiseks kummitama jäänud uudishimuliku maailmaränduri Marco Polo elust tehtud filmist — näitasin ju seda filmi oma giiditöös enne koroonaajastut oma reisijaile igal Itaalia-retkel. Mäest alla astun rikkana — need 9 päeva prantsuse ja hispaania keele vahel kõõludes kogusin enda olemuse, uskumuste, maailmapildi kilde rohkem, kui mu väike inimkeha suudab korraga seedida. Kogusin neid läbi iga kohtumise, olgu kui üürikese tahes. Küllap jagasin teist sama palju kilde endast jutuõhtutel laiali — isegi minu 20-kilone lugude seljakott minu värske raamatuga tundub õlgadel kuidagi kergem.

Vaata ka galeriid:

LÕPP