Kes koolis on käinud, teab, et raba ehk kõrgsoo on üksnes sademeist (ja marjuliste säärikutest) toituv soo, milles ladestub kasvav turbakiht. Maastik on seal ühtlane, vähese kõrguskõikuvusega ning võrdlemisi märg. Suurtes rabades koguneb vesi tihtipeale väikestesse rabajärvedesse, älvestesse ja laugastesse, mis koos üksikute kidurate puude, mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale iseloomuliku maastiku.

Kuigi raba pole just kõige liigirikkam kooslus, on seal siiski elu. Suurematest ulukitest võib seal halva õnne korral kohata karu, hunti ning põtra. Kuid märksa tavalisemad loomad on jänes, rebane ja kits. Linde elab rabades aga üle kaheksakümne liigi, kellest umbes pool on alalised asukad. Nendest kuus pesitseb ainult nimetatud keskkonnas.

Suhteliselt kesise viljakusega mulla tõttu on taimestik rabas üsna ühepalgeline. Levinud on samblad, kanarbik, sookail ja mitmesugused marjad nagu pohl, mustikas ja jõhvikas. Eraldi väärivad floora hulgast äramärkimist erinevad huulheinad, mida tinglikult võib nimetada ka kodumaisteks lihasööjataimedeks, sest need toituvad putukatest. Ja putukaid on seal palju, vähemalt suvel. Sellepärast ongi hea rappa minna talvel, mil seal valitseb täielik rahu ja vaikus. Täielik. Eriti hommikuti, kui päike just tõuseb.

Kuna päikesetõus on päeva üks külmemaid hetki, ei maksaks end just selleks hetkeks rabamatkale sättides ära unustada ka vastavat varustust. Ja ma ei pea siin silmas ainult päikeseprille, vaid ka riietust. See peab olema ilmastikule sobiv ning kihiline — all korralik soe pesu ning sünteetilise või sulevoodriga jope, peal vihma- ja tuulekaitse. Isegi kui ilm seda otseselt ei nõua, on mõistlik kõik kolm kihti pikemaks ajaks õue minnes kaasa võtta — nii saad alati kihte vähemaks võtta, kui palav hakkab või juurde lisada, kui peaks külm hakkama.

Pähe tuleb kindlasti panna müts, sest enamiku oma kehasoojustest kaotab inimene just selle puudumise tõttu. Jalga aga mugavad jalanõud, mis peavad korralikult sooja ning on veekindlad. Vastasel juhul hakkavad varbad külmetama ning külmade varvastega loodust enam ei naudi. Nagu ütleb Reiu vanasõna.

Ka toidule on oluline tähelepanu pöörata. Pikem matk eeldab tummisemat toitu, lühem jällegi mitte nii väga. Hästi sobivad selleks batoonid, mis annavad ruttu energiat ja maitsevad motivatsioonitõstvalt. Või mõned kiirpudrupakikesed, kui te jaksate kaasas kanda vett ja selle keetmiseks vajalikku inventari. Mitte tervet koduköögi sisustust muidugi, väikesest tulekindlast anumast, priimusest või gaasipõletist täiesti piisab. Viimasel puhul tasub kindlasti meeles pidada, et gaas ei pruugi väga madalatel temperatuuridel korralikult töötada.

Muidugi võib sooja vee ka termosega kaasa võtta. Või mõne muu soojendava joogi, mille kangust mõõdetakse kraadides, mitte promillides. Näiteks tee, mida on mõnus puhkehetkel kinnikülmunud rabalauka serval tõusva päikese kiirtes rüübata.

Vaata inspiratsiooniks ka videot: