MILITAARTURISMI PÄRLEID | Vastuoluline Hara allveelaevasadam — ilus, aga kõhe. Palju seal toimunust on siiani suur saladus
(1)
Vaikne lainete loksumine ja kohati lausa peegelsile veepind, milles laiutab üksik ja koletu tondiloss — see on Hara lahes väikse Hara saare lähedal asuv allveelaevasadam.
Justkui muust maailmast eraldatud. Karjub hääletult ajaloost, mis on suurem kui lagunev kompleks ise. Pikaldane meri ja ajahammas lõhuvad seda aeglaselt, aga kindlalt. Küsin mõttes, kes on need inimesed, kes ronivad siia kõrgete talade otsa, et talletada oma grafitid kurikahtlase minevikuga baasi seintele ja lagede alla. Mis on selle mõte — tegevus või tulemus? On see vajadus ennast välja elada või soov ennast jäädvustada?
Betoonist platvormil kõndides hakkavad silma pimedad katmata augud. Alt vaatab vastu tume vesi, järsud lained loksuvad häälekalt — hämaras ei riskiks siin ringi käia. Kuigi kompleksile on võimalik saada maa pealt kuiva jalaga, tekitab aukude vaatamine kõhedust — kaldaäärsest asukohast hoolimata on siin vee sügavus 6 meetrit. Sadama vahetus läheduses juba 16-42 meetrit.
Vaatamata sellele, et kaile ei soovitata enam autoga sõita, jätkub mehepoegi, kes siin üksteise järel pargivad. Baasist on ära veetud kõik, mis äravedamist kannatab. Hoonete vahel seilab turismipaat koos pilte klõpsiva vanema generatsiooniga. Kalamehed istuvad müüri serval, kilekotid õllega kaasas. Sadamale on antud uus võimalus — olla passiivne vaatamisväärsus.
Sadama loomine
Hara laht on väga sügav. See sobilik loodusolu andis idanaabrile pärast Teist maailmasõda tõuke muuta Hara väikesadam Nõukogude Liidu sõjalaevade uurimis- ja katsepolügooni sadamaks. Hara saar oli enne seda baltisakslaste seas populaarne suvituskoht; samuti elas seal mitu peret ja tegutses kalasuitsutustsehh. Kuid naabrite vanad kombed lõid ka sel korral välja — saare püsiasustus likvideeriti ja oma kodunt aeti minema ka mandril Virve küla sadamapoolsetes taludes elanud inimesed. Saar koos sadama, piirivalvekordoni ja sõjaväelinnakuga sai kinniseks tsooniks. Virve kaluritele loodi merele pääsuks ühine sadamakoht, kuigi selle kasutamiseks tuli kordonist luba küsida.
Allveelaevade demagnetiseerimiskeskus loodi 1956.-1957. aastal. Vee alla ehitati pikad kaid, lahe põhja paigutati sadu meetreid kaableid ja muud tehnikat. Nende veealuste tehnorajatiste abil toimus demagnetiseerimine, millega muudeti nii laevade kui ka allveelaevade korpused magnetmiinidele tuvastamatuteks. Lisaks tegutses sadamas Leningradi Laevade Füüsikaliste Väljade TUI filiaal Nõukogude merelaevastiku tarbeks. Keskuse töö on siiani üks suur saladus. Ehk tuleb kunagi kivi alt välja keegi, kes võtab vaevaks täpsemalt rääkida, mida ja kuidas Hara sadamas sel hämaral ajal ikkagi toimetati.
Läks, nagu kõige muuga
1991. aastal sai Nõukogude aeg läbi ja elu Hara baasis jäi seisma. Nüüd on selle saatuseks olla ENSV sõjamälestis Eestis. Nii kompleksi maapealsed kui ka veealused rajatised on tänaseks rüüstatud. Kõik vähegi väärtuslik on ammu minema veetud. Hara külastajat tervitab vaikides ilus loodus ja liikumatu meri, mis järjepidevalt õõnestavad nukralt laostunud sadamat — seda kõhedat ja üksildast, erinevate aegade poolt puudutatud ja hukule jäetud monstrumit.
Lisateave:
Praegu asub Hara sadam eramaal. Jalgsi on lubatud sinna liikuda.
1941. aasta augustis leidis Hara kandis, Juminda poolsaare põhjatipu lähistel aset merelahing, mida peetakse üheks ohvriterohkeimaks maailma ajaloos. Tallinnast Leningradi evakueeritud laevakaravan sattus sakslaste ja soomlaste poolt merre paigutatud miinitõketele. Katastroofis uppus 52 laeva ja hukkus erinevatel andmetel kuni 25 000 inimest.
Arvatakse, et Läänemeres on tänaseni kümneid tuhandeid magnetmiine.
Allikas: Kaitse Kodu!
