“Nii nad tapsidki meie Ferdinandi” on teadagi, mis raamatu avalause. Kui aga tahate oma silmaga näha autot, milles Ferdinand 1914. aasta 28. juunil kuuli sai, tuleb teil külastada Viinis paiknevat Austria sõjamuuseumi.

Just seal, väidetavalt maailma ühes tähtsaimas ajaloomuuseumis üleüldse, on välja pandud 1910. aastal valminud Gräf & Stift Bois de Boulogne luksuslik kabriolett, milles Austria ertshertsog Franz Ferdinand koos oma abikaasaga istus, kui noor, kõigest 19aastane Serbia natsionalist Gavrilo Princip nende pihta surmava tule avas. Eksponaat pole mingi koopia, vaid tõepoolest seesama auto, mis erinevalt Ferdinandist ja Sophiest atentaadi üle elas. Seda vaatamata kuuliaugule, mis siiani masina ukse sees näha on.

Ja ehkki see on kahtlemata ajalooliselt märgilise tähendusega kuuliauk, leidub kõnealuses muuseumis palju-palju rohkem vaatamisväärset — kokku viie sajandi jagu eksponaate Austriat ning laiemalt Euroopat räsinud sõdadest.

Juba muuseumihoone ise on väärt, et seisatada ja vaadata. Üle kahesaja meetri lai, punastest tellistest laotud kõrgete aknaavadega fassaad. Sellest eenduv massiivne, võlvkaartega peasissepääsutorn, mida troonib katedraallik, rohkem kui neljakümne meetri kõrgusele küündiv ümarkuppel.

Bütsantsi ja gooti stiili ühendav massiivne ehitis on suursugune ja toretsev, aga sealjuures jõuline — täpselt nagu ühele keisririigi garnisonikompleksi kuuluvale hoonele kohane. Ning just sinna see hoone kuulub, moodustades keskse osa revolutsioonilise 19. sajandi keskpaigas rajatud kompleksist. Sealjuures on see, 1856. aastal valminud arhitektuuripärl projekteeritud ja ehitatud spetsiaalselt sõjamuuseumiks, mis teeb sellest vanima muuseumihoone Austrias.

Vali lemmiksõda

Hoone sisu vastab selle välisele rikkalikkusele, pakkudes kõike, millest üks sõjaajaloost huvitatu võiks lugu pidada. Mõõgad, kirved, püstolid, kahurid, kiivrid, vormid, aumärgid, soomukid, laevad, lennukid — kui midagi kasutati sõjapidamises, siis on seda võimalik näha ka selles muuseumis. Lisaks esemetele hulganisti maale nimekatelt kunstnikelt, ajalookulgu muutnud dokumente, jooniseid ja fotosid.

Et oleks lihtsam orienteeruda, on väljapanekud grupeeritud ajajärkudesse. Alustades 17. sajandist, mil Euroopas andsid sõjandusajaloo vaatenurgast tooni kaks suurt konflikti: sajandi esimesel poolel kolmekümneaastane sõda protestantlike ja katoliiklike maade vahel ning siis kohe otsa Osmanite impeeriumi laienemiskatsed Euroopa suunal.

See verine sajand on muuseumis kaetud nii toona käibel olnud relvade ja varustusega kui ka mitmete, nii vormilt kui sisult imposantsete maalidega veristest lahingutest. Nii et midagi ka kunstisõbrale. Relvafanatil paneb aga ilmselt silmad särama 1678. aastast pärinev kiirlaskeseadeldis ehk surmaorel. Tänapäevaste Grad raketisüsteemide vana-vana-vanaisa.

Ajas ja muuseumis edasi liikudes jõuab muuseumikülastaja 18. sajandisse. Ega elu Euroopas siis palju rahulikumaks läinud. Jätkus võitlus ülemvõimu pärast Euroopas, põhimängijateks Prantsusmaa, Inglismaa, Austria, Venemaa ja Preisimaa.

Nimetame siin kasvõi Hispaania pärilussõda aastatel 1701-1714, kuhu torkasid oma nina ja relvad pea kõik toonased Euroopa suurriigid. Ja muidugi jätkus madistamine türklastega.

Nii võib selles sektsioonis näiteks näha Belgradi kahuri nime all tuntud miinipildujalaadset relva, mille üks täpne tabamus türklaste laskemoonalao pihta pühkis minema terve Sarajevo linnakvartali.

Aga ega kahurite kõmin ja püssirohusuits siis Euroopasse rahu toonud. Vastupidi. Ja mõnes mõttes ongi hea. Lisandus ju nõnda hulganisti eksponaate ka muuseumi sektsiooni, mis käsitleb ajajärku 1789-1848.

Ajalooõpikus hoolega daatumeid pähe õppinud teavad, et 1789 oli just see aasta, kui vihased rahvamassid Pariisis Bastille’ kindlusvanglale tormi jooksid. Sündmus, mis sümboliseerib maailma üht kõige kuulsamat, Prantsuse revolutsiooni nime all tuntud revolutsiooni. Kaks aastat hiljem kuulutas Prantsusmaa juba Austriale sõja. Ning jällegi toodeti hulganisti laipu, nihutati piire ja mõjusfääre ning, mis selle loo kontekstis oluline, tekitati hulganisti eksponaate ja muud ainest sõjamuuseumi tarbeks.

Sellesse ajajärku jääb ka 1848. aastal puhkenud revolutsiooniliste väljaastumiste laine Austria keisririigis. Enamasti oli revolutsioonilisel tegevusel rahvuslik iseloom: keisririik, mida valitseti Viinist, ühendas ju kümneid rahvusi, kes nüüd kõik püüdsid teha oma revolutsiooni ja seeläbi oma mõjujõudu teiste üle maksma panna.

Selle sektsiooni üheks olulisimaks vaatamisväärsuseks on aga maailma vanim siiani säilinud militaarlennumasin — prantslaste sõjaõhupall L’ Intrépide, mis Austria sõduritel õnnestus 1796. aasta Würzburgi lahingus enda kätte saada. Mõistagi leidis trofee sõjamuuseumis väärilise koha.

Uute eksponaatide ootuses

Pärast revolutsioonide ajajärku jõuamegi kahekümnendasse sajandisse. Jällegi sajand, kus kanti hoolt selle eest, et tulevastel sõjaajaloolastel oleks, mida uurida.

Juba mainitud Ferdinandi tapmise järel puhkenud ning suurusjärgus üheksa miljoni sõduri ja seitsme miljoni tsiviilisiku elu nõudnud esimese maailmasõja eri tahke, rindejooni ja lahinguid käsitletakse muuseumis 1500 ruutmeetril, kolmel tasapinnal ning paarituhande eksponaadiga. Kõige muljetavaldavam ja suursugusem nendest on ehk 81 tonni kaaluv 38 cm kaliibriga haubits, mis paugutas 750kilogrammiseid mürske kuni 15 kilomeetri kaugusele.

Kui kahurid viimaks vaikisid ja laibad kokku loeti, hakati rääkima, et see oli nüüd sõda, mis tõi lõpu kõigile sõdadele inimkonna ajaloos. Teatavasti nii siiski ei läinud.

Peatselt järgnes teine maailmasõda, mille üks võtmeisikuid ju samuti Austriast pärit. Nüüd kuulub temagi muuseumisse. Koos oma ideoloogia ja sõjamasinaga, mille põnevamaimad ja samas ka ohtlikeimad osised on nüüd, aja möödudes, museoloogilise väärtuse omandanud.

Ja nagu ajalugu on näidanud ning inimkond korduvalt tõestanud, pole küll põhjust arvata, et nüüd viimaks on muuseum valmis ja sinna enam värskeid eksponaate ei lisandu. Küllap lisandub.

Allikas: Kaitse Kodu!

Vaata ka videot Austria sõjamuuseumist:

Foto: Karri Kaas