Tänu oma asukohale Euroopas on Serbia köök segunenud ida ja lääne kokakunstist. Paralleele võib palju tõmmata naaberriikide rahvusköökidega (seda näiteks Kreeka, Horvaatia, Albaania, Poola jne). Maitsed on ehedad, vürtsikad ja metsikud. Toitude maitsestamisel kasutatakse pealmiselt soola, pipart ja paprikat, värskete ürtide kasutamine on samuti tähtis. Tooraine on alati värske ja kvaliteetne, rõhk parima maitse saamisel on õige valmistusviisi kasutamisel.

Hooajaliste toitude valmistamist peetakse au sees. Paljud road on mõeldud vaid teatud aastaajal valmistamiseks ning pühade puhul ei tohi kõige tähtsamad road laualt puududa.

Millised on kõige traditsionaalsemad Serbia toidud, mida tuleks kindlasti proovida?

Cevapi

Kui sa ei ole cevapit söönud, ei ole sa õiget Serbia toidu maitset tunda saanud. Iga linn, iga piirkond valmistab seda liharooga erinevalt ja tänu oma piirkonna iseärasustele serveeritakse seda ka erinevalt. Novi Pazari cevapit (Novopazarski ćevap) peetakse kõige serbialikumaks näiteks, sisaldades just piisavalt tšillit ja just lambahakkliha. Maitsestatud hakkliha vormitakse vorstikujuliseks ning küpsetatakse kuumal grillil. 5 või 10 kaupa serveeritakse need metallist kandikul koos äädikase kapsasalati, pepperoni, sooja lepinje leiva (pita), ajvari (paprikast ja õlist valmistatud hoidis) ja hapukoorega.

Sarma

Sarma ehk kapsarull on üks kodusemaid ning traditsioonilisemaid toite, mida Serbias proovida. Sarnaselt dolmale valmistatakse hakklihast ning riisist täidis, mis pannakse hapendatud kapsalehtede sisse ning siis hautatakse potis nii ahjus või ka pliidil. Sarma valmistamiseks võib kuluda peaaegu kuu, arvestades selle aja sisse ka kapsalehtede hapendamise tünnis. Kapsalehtede hapendamine sarnaneb hapukapsa valmistamisele, ainult et kapsast ei riivita peeneks, vaid hapendamisele lähevad terved lehed. Sarmad serveeritakse kartulipüree ning hapukoorega.

Pljeksavica

Pljeksavicat võiks kirjeldada kui grillitud segu-hakklihast valmistatud pihvi, mida süüakse lepinje vahel. Tegemist on traditsioonilise toiduga, mille ajalugu on pikk, kuid sarnaselt hamburgerile, serveeritakse teda tänapäeval ka kui kiirtoitu. Eraldi praena lisatakse kõrvale urnebesi (valge juustu salat tšilliga), ube, kajmaki (toorjuustu roog) ja ahjus küpsetatud kartuleid.

Burek

Mujal maailmas keeratakse burek rulli ning küpsetatakse ahjus lahti lõikamata. Serbias valmistatakse burekit veidi teise kujuga. Filotaigna lehed asetatakse kihiti lihast valmistatud täidisega ning küpsetatakse ahjus ringikujulisena. Burek on maitsev, mahlane ning igati sobilik hommikusöögi komponent. Tema auks peetakse riigis iga aasta festivali, kus igaüks saab küpsetada bureki ning sellega osaleda võistlusel. Suurim burek, mis kunagi valmistatud on, ületas oma diameetrilt üle 2 meetri.

Prebanac

Serbialased paastuvad tõsiselt kord aastas. Õigeusk keelab süüa liha paastu ajal, see on traditsioon ning usu osa, mis pärandatakse edasi generatsioonide kaupa. Kuigi Serbia köök on liharikas, leidub ka toite, mis ei sisalda grammigi liha, kuid on siiski äärmiselt maitsvad. Paastu ajal hoiduvad serbialased liha- ja piimatoodete söömisest, aga süüa võib siiski kala. Oasupp prebanac on üks neist odavatest ning lihtsamatest roogadest, kus maitsestamisel antakse oale uus väärtus. Tema maitse võimendub eriti järelsoojendamisel. Lihaga versioonis lisatakse supile vürtsikat vorsti.

Slatko

Slatko ehk puuviljamoos on üks neist lihtsatest maiustest, mida külalistele pakutakse nii kodudes kui ka söögikohtades. Maasika-, õuna-, aprikoosi- või ploomimoos valmistatakse kohalikest viljadest niipea, kui nad küpseks saavad.

Knedle od šljiva

Knedle od šljiva on pontšiku/pelmeeni taoline magustoit, mis valmistatakse kartulipudrust ja ploomist. Tambitud kartulitaigen vormitakse ümber ploomi, millest on kivi välja võetud ning seda keedetakse vees kuni pinnale tõusmiseni. Knedle od šljivat serveeritakse hapukoore ja suhkruga.

Fotod: Shutterstock