Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast. Kui soovid endale soetada Ena raamatut, siis vaata SIIA.

28. aprill. „Kodustatud paigad ja lepatriinu”

Kell on 6.33. Päike on juba kohal, seal kusagil selle paksu pilvevaiba taga.

Pilved annavad võimaluse hinge tõmmata. Ma ootan vihma. Ammu pole olnud…

Mõtlen Lionelile — härrale, keda kohtasin 12. aprillil, see, kes Pariisi tänavaid puhastab… Tema poleks tänasega rahul. Kui me esimest korda kohtusime, ütlesin talle lahkudes „Homseni siis!” Tema vastas: „Aga homme sajab ju!” Ning möödunud laupäeval, kui oli imeline päikesetõus, mis seda ümbritsevaid pilvi värvis ja millest olin äsja teinud 400 pilti, ütles ta lahkudes: „Nojah, oli küll ilus, aga laupäeval oli palju ilusam. Kahju, et täna pilved on.”

Kuid mulle meeldib.

Jõuan üles mäkke, kus minu kolm laternat mind alati esimesena tervitavad. Teen neist pilti, ühe-, kahe-, kolmekaupa, peaaegu iga kord. Ma ei saa midagi teha — ei suuda vastu panna. Jaa, ma küll ütlesin endale, et tuleb vaatepunkte paljundada, aga…

…aga aina rohkem naudin ka seda, et leian eest juba tuttavad vaatepunktid. Vinge, kuidas need ühe hetkega võivad täiesti muutuda! Veedan kümneid minuteid, et teha sama pilti ikka uuesti ja uuesti. Samad laternad… Sama maja… Sama hoone… Samad puud…

See on nagu soov lõputult pildistada endale kallist inimest…, et oleks jälg igast tema meeleseisundist ja tujust, igast näojoonest…, jäädvustada tema naeru… Paikadega on samamoodi. Minu laternad. Minu trepp. Minu linnud. Minu puu.

Lähen kiriku taha ja istun maha — ma arvan, sellest kohast on saanud istumiseks minu lemmik. See on minu paik. Täna pole seal kedagi päikest tervitamas. „Huvitav küll, miks!” mõtlen muigega pilvist taevast vaadates. Tunnen end nagu kodus. Ma arvan, et olen need paigad nüüdseks kodustanud. Nagu väike prints kodustas rebase.

Nagu siis, kui ma endale kodu loome: puhastame iga väiksemagi nurgakese, värvime seinad, paneme oma vaibad maha, oma küünlad lauale, oma lemmikraamatud, kinnitame kapiuksele oma öökapiluuletuse. Ja saabki majast kodu. Teha kohtadest pilte ning leida uusi tutvusi siin on nagu seinte värvimine ja küünalde süütamine oma uues kodus…

NB! Täna hommikul, kuna taevas oli pilves, siis jagus mul tähelepanu ka enda lähedale. Ma avastasin kohe enda lemmik istumispaiga kõrvalt oma lapsepõlvesümboli — lepatriinu! Ma ei tea, kust mu isa seda tookord võttis, aga ta ütles mulle, et see on minu talisman. (Ta ütles ka minu õdede talismanid, mida ma ei mäleta.) Nii et tänu lepatriinule on see koht nüüd lausa ametlikult minu koht.

Need paigad on täidetud mälestustega. Justkui nähtamatud, kuid käega katsutavad pilved.

Inimesed meenutavad mulle paiku.

Kõnnin siin nagu oma elu ja mineviku pildigaleriis.

* * *

29. aprill. „Ma olen olemas”

Täna hommikul püüdsin kuulata Montmartre’i mäe hääli — unistusi, hirme, lootusi, muresid… meeleheitlikku vajadust olla kuuldud. Miljonid hääled. Sõnumid, pildid… kõikidel seintel, ustel, müüridel, prügikastidel. Püüdsin neid kuulata ja mõista:

Tohib ennast väljendada?

Vaata ennast sellisena, nagu oled, selle asemel, et vaadata end nii, nagu tahad, et teised sind näeksid.

Ma ei taha enam olemas olla.

Ma olen olemas.

See on ju jube ilus! Jaa, ma tahtsin isegi akadeemiasse astuda.

Ma armastan. Ma armastan teda. Ma olen armunud!

Olen olemas.

Olen kurb. Olen siin. Ma olen siin! Ja kurb…

Kandkem maske! Ma kardan…

Mask on kasutu.

Aga see pole ju üldse ilus! Mul kama! Vaata neid rikkureid…!

Elu on ilus? Tehke silmad lahti! Teie jaoks võib-olla küll! Lõhun selle kõik teil veel ära, küll näete!

Ma olen olemas.

Ma olen kurb! Et kogu maailm seda teaks!

Olen olemas.

Ja planeet? Kauaks veel?

Palvetame meie kõigi eest.

Mul on kõrini sellest maailmast! Mul on vanematest sitaks kõrini! Kõrini neist keskklassi boheemlastest, wannabe kunstnikest! Säh teile teie ilusat pilti! Mul on kõigest kama! Kuulake mind! Mina olen ka siin.

Armasta oma maailma!

Ole sõbralik!

Vaba?

Ma pole jõuluvana.

Sa oled olemas.

Mina? Ei-ei, oluline on inimene! Et tal läheks paremini, nii et…

Sa oled ilus, vaata! Aga muidugi, sa oled ilus!

Jah, ma tean.

Ei, sa ei ole ilus.

Kas ta ikka päriselt armastab mind…? Kas ta armastab mind…? Kas ta…? See teeb kuradi haiget! Kuulake! Valus on!

Ja mina.

Ma olen õnnetu! Ma ei taha enam mitte midagi! Ja ma tahan, et maailm seda teaks!

Ma olen siin.

Ja mina…

Tahan end ankrusse seada (tindina süstida) sinu naha alla.

See on reekviem karantiinis istujale (loe: kretiinile).

Jääme siia, teineteise ümber põimituna, muust on meil suva.

Mittesurnud Poeetide Ühing. Ah nii? Sa pead ennast poeediks?

Ei, ma tahtsin lihtsalt tsau öelda! Ei muud. Ma olen siin, lihtsalt seda!

Ma eksisteerin.

Aeg on (hõbe)raha, minu kell on kuld.

Käite mulle närvidele siis oma kuradi tantsuvärgiga! Sähke! Teie porno-tango! Kavatsen kõik selle hävitada! Ah nii, mispärast? Aga vot sellepärast!

Ma eksisteerin.

Elu on killuke valgust, mis lõppeb öös.

Elu tüütab neid.

Lõpuks on surm ilma R-ita lihtsalt üks sõna.

Ma eksisteerin. Ma eksisteerin? Oodake, ma kontrollin… Oo jaa! Sa oled ilus, vaata!

Loomulikult. Ma tean.

Korraks kujutan endale ette gruppi turiste organiseeritud reisil, kui giid on otsustanud rahva soovidele vastu tulles neile päris elu ja tänapäeva näidata, kuna muidu süüdistatakse teda alati liigses ajaloos ja väheses kaasajas: „Kui jõle — kõik need ilusad majad ja vanad hooned täis soditud, grafitiga kaetud, kummalisi plakateid täis kleebitud! Meie tahame tõelist kultuuri näha! Meile öeldi, et siin Montmartre’i mäel on üks ilus kirik! Ja Moulin Rouge? Kuuldavasti on ka Dali muuseum siin. Me tahame päris kultuuri näha, mitte mingite kultuuritute nahaalide poolt rikutud seinu! Me maksime reisi eest, et tõelist Pariisi näha!”

Kujuteldava giidi kujuteldav vastus: „No ma tahtsin teile lihtsalt näidata killukest päris elust ja inimestest. Aga olge mureta, kohe võtame suuna Sacré-Coeur’i kirikule.”

Nad eksisteerivad.

JÄRGNEB…

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.

Jaga
Kommentaarid