Trad Attack! soovitab: kui oled välisriigis, mine kuula kohalikku bändi!
„Minu elus on YFUl selline huvitav koht — mu enda elukaaslane käis vahetusõpilasena Hollandis, minu õde käis Tšiilis ja Sandra ema oli meie perele sellel ajal tugiisikuks, kui meie juures elas Nyncke Belgiast. Et selline põnev terviklik ring on olnud,“ arutleb trummar Tõnu. „Ja mis seal salata — kõige parema ja ehedama kogemuse andis ikka see, kui Nyncke meie peres elas. Me kohtume temaga praktiliselt iga aasta, ta on endiselt meie pere-chatis ja temast on saanud minu õde. Kusjuures, meie pere valiti mõni aasta tagasi ka YFU Aasta Vahetuspereks! See diplom on meil ikka veel seina peal,“ mainib Tõnu mõningase uhkusevarjundiga hääles.
Sandra meenutab, et tema otsis juba enne vahetusaastat erinevaid väliskogemuse võimalusi. „Tol ajal olin väga armunud ühte Belgia noormehesse ning seetõttu tunduski Belgia õige valik. Nüüd oleksin ma kindlasti valinud juba midagi muud, midagi eksootilisemat,“ naerab ta. „Belgias hakkasin koolis käima ühes katoliiklikus koolis ja olles Eestis harjunud oluliselt vabama eluga, jäin sinna muidugi koguaeg hiljaks ning sain omale suuri punaseid templeid päevikusse. Hilinedes oli niigi piinlik, aga siis pidid veel paluma ka, et sind kooli sisse lubataks,“ meenutab Sandra. Erinevusi Eesti eluga meenub Sandrale veelgi. „Minu pere Eestis oli selline vabama elukorraldusega, kuid sealne vahetuspere oli hästi konkreetne. Õhtul kell kuus oli õhtusöök ja kõik pidid kindlalt kohal olema. Elul ja tegemistel oli selline kindel struktuur. Mitte, et see halb oleks olnud, aga tiinekana tuli see kindlasti esialgu üllatusena. Aga kokkuvõttes saan öelda, et mul oli tore vahetusaasta,“ möönab Sandra. „Ühe naljakama asjana meenub, et kui ma Eestist lahkusin, siis arvasin, et küll mu isa võib ikka kohati nõme olla, aga koju tagasi tulles ei jõudnud ära imestada, et kuidas isa selle aasta jooksul arenenud oli. Alles tükk aega hiljem mõistsin, et seesmine kasvamine ning areng toimus ikkagi hoopis minuga seal Belgias. Igal juhul oli see väga enesearengut täis aasta!“
Vahetusaasta mõjub arendavalt kõigile osapooltele, leiab Tõnu ning toob näiteid, kuidas tegu on tegelikult mõlematpidi õppimisega. Ta meenutab, kuidas tema ema ja isa pidid hakkama inglise keelt õppima ja purssima. „Selle eest ma olen Nynckele väga tänulik — nüüd mu vanemad vähemalt püüavad rääkida inglise keeles ja sellest aru saada.“ Üks hästi lahe ja meeldejääv hetk oli Tõnu jaoks see, kui nad üritasid Nynckele õpetada, kuidas ahju kütta, kuna Belgias sellist asja väga ei näe. Ja nii ta üritaski kord sauna ahju tuld teha. „Esiteks pani ta ahju täiesti otsast otsani täis ja siis lihtsalt viskas tiku peale, oodates, et nüüd tuli süttiks! See oli küll selline humoorikas hetk, kus esimene reaktsioon oli naer ja siis ma selgitasin, et ei, nii küll ei tehta,“ muigab Tõnu. „Nii ma siis näitasin talle, kuidas see tegelikult käib ning hiljem näitas isa ja järgmisel saunaõhtul ütles Nyncke, et see kord teen mina tule! Ja siis ta tuligi toime sellega ja see oli selline uskumatult uhke hetk, kus ta ise istus seal saunas ja teadis, et tema tegi selle tule.“
Sandra toob toreda näite sellest, kuidas tema Belgia vahetuspere traditsioonid on kandunud nüüdseks edasi juba tema ning Jalmari perekonda. Nimelt oli Sandra Belgia vanematel kombeks oma pulma-aastapäeval panna selga oma pulmariided ning tähistada seda tähtsat päeva piduliku hommikusöögiga. Selle traditsiooni on nad Jalmariga nüüd üle võtnud. Aga ka vahetuspere aegadest on Sandral meenutada nii mõndagi vahvat ning ühtviisi harivat ja silmaringi avardavat. Nende esimene vahetuslaps oli Šveitsist pärit tüdruk, kes oli hästi tubli ja õppis poole aastaga eesti keele selgeks. „Kusjuures, me läheme talle kogu perega sel aastal külla!“ lisab Sandra õhinal.
Teine vahetuslaps oli Yumiko Jaapanist, kes oli tol hetkel 16aastane ning temaga me nägime, kui erinev on Jaapani kultuur Eesti omast ja kuivõrd erinevad noored ikka on. „Näiteks kaks aastat tagasi kutsuti Trad.Attack! esinema Lõuna-Koreasse ning natuke aega hiljem sain temalt kirja, et miks me Jaapanisse ei läinud? Kas meile ei meeldi Jaapan?“ räägib Sandra. Siis tuligi seletada, et see ei käi nii, et meie otsustame kuhu läheme, vaid meid kutsutakse. „Aga jällegi, väga suur kultuuriline erinevus, mis lööb sellistel hetkedel välja. Me eelmise aasta oktoobris käisimegi bändiga Jaapanis ja tema vanemad tulid kohapeale meid kuulama. Loomulikult saatis ta enne meile ka kirja, et kuidas oleks sobilik käituda. Yumikoga kohtusime aga viimati laulupeo ajal, kui ta Eestisse meile külla tuli. Ja tore on veel see, et ta püüab siiani eesti keeles kirjutada ja rääkida.
Tõnu ütleb julgelt, et nende pere on nüüd ühe liikme võrra rikkam! „See sai selgeks kohe esimeste kuudega. See ongi kõige lahedam asi. Kui sa küsid miks üks Eesti pere võiks võtta endale vahetusõpilase, siis just selle pärast,“ kinnitab ta. Sandra täiendab, et tema mõistab alles nüüd täielikult, milline tänulikkus temas ikkagi on just tema vahetuspere vastu. „Mõelda vaid, et keegi võõras võtab sind enda perre! Keegi lööb sinu pärast oma igapäeva elu justkui sassi. See vahetuspere, kus ma Belgias elasin, oli täielik YFU pere — pereema oli kunagi täiesti esimese lennuga Belgiast USAs käinud ning üks õdedest oli värskelt just Kanadast tulnud, kui ma sinna jõudsin ja meil klappis koheselt,“ lisab ta. „Me suhtleme siiani tihedalt ning see on ikka uskumatult äge, kui sa esiteks sellise inimese leiad, kellega niimoodi klapib ja jäädki suhtlema — pärast viitteist aastat ka!“ Tõnu lisab: „Alguses mõtled küll, et kuidas me nüüd hakkama saame. Keegi tuleb täiesti võõrast kultuurist, võõra keelega, kuid tegelikult saavad kõik hakkama!“
Tõnu on väga positiivselt meelestatud taas vahetuspereks hakkamisele. „Kuna meil on praegu väike laps, siis tema võiks natuke suuremaks kasvada, aga iseenesest ma ei paneks üldse kätt ette.“ Sandra küsib Jalmarilt, et kas nemad võiksid ka vahetuspereks hakata? Jalmar naerab: „Me võiks võtta sellise bändi-lapse, kellega tuuritada, kel on mingi roll kanda, näiteks helimeheks.“ Jalmar lisab, et tal tuli meelde, et nende peres käisid Narvast õpilased Eesti keelt õppimas. „Kaks-kolm suve järjest käisid ning elasid meil umbes kolm nädalat ning mu üks mälestus sellest on see, et üks poistest varastas mu plätud ära. Aga ta tõi need pärast tagasi ja ütles et oli nendega peol käinud, sest ei leidnud enda jalanõusid üles!“ naerab Jalmar. „Naljakaks muutis kogu loo asjaolu, et tal endal oli jalanumber umbes viis numbrit suurem kui mul. Ka käis meil Eesti kultuuri ja keelt õppimas üks Soome noor, kes sõitis suvi läbi minu rolleriga ringi ning temast on mul väga soe mälestus.“
„Muidugi ma arvan, et minu perele hakkas see mõte vahetuspereks olemisest meeldima rohkem ka selle pärast, kui oma lapsed hakkavad või on väljakolinud ning mõned toad on tühjaks jäänud,“ kommenteerib Tõnu. „Ja kindlasti on see nii ka paljudel teistel. Siis on hea variant võtta." Tõnu ja Sandra avaldavad mõlemad, et lööksid hea meelega YFU tegemistes kaasa näiteks tugiisikutena. „Mu õde on oma Tšiili vahetusaasta kogemusest rääkinud, et tema sealne tugiisik oli justkui põhiline sõber, kellega ta seal suhtles ja oli, kellelt sai palju tuge,“ ütleb Tõnu. „Mina arvan, et proovige võimalikult palju kogeda! Mina käisin Belgias vahetusaastal, aga läksin pärast sinna tagasi interniks. Siis olen veel õppinud Taanis ülikoolis, elanud Aafrikas. See julgus minna, käia ja vaadata — see tuleb suureks kasuks! Kõik mu välismaised kogemused on mind täiendanud ja rikastanud. Ärge kartke ka negatiivseid kogemusi, sest ka neist on võimalik õppida!“ soovitab Sandra.
Tõnu leiab, et noored võiksid oma vanemaid austada. „Isegi, kui nende meetodid tunduvad igavad või iganenud, siis fakt, et nad on elanud meist kauem, annab neile rohkem kogemust ning võimalust anda olukordadele huvitavaid perspektiive. Ja see on väga oluline noorte arengu jaoks. Ja muidugi proovige erinevate kultuuride toite! Kui lähed Gruusiasse, julge süüa gruusia pelmeene. Kui oled kusagil välisriigis, siis mine kuula kohalikku bändi! Need asjad annavad aimu just sellest kultuurist. Aga selleks peab minema kohale. Sa võid ju vaadata Eiffeli tornist ilusaid pilte, kuid miski ei asenda seda kogemust, kui sa lähed ja seisad selle ees ning tunned — vau, ma olengi siin!“ rõhutab Tõnu vahetu ning päriskogemuse erilisust.
