Ma elasin-õppisin Türgi Aasia kaldal, korraga nii Üsküdari kui Kadıköy linnaosades.
Mis need õpingud keeruliseks tegi? Üheks suurimaks takistuseks sai kindlasti keelebarjäär. Ma ei räägi tänaval juhiste küsimisest ja poest piima ostmisest — türgi keele põhisõnavara on tegelikult väga lihtne ja sai mulle selgeks juba paari nädalaga, seega tänavaelu polnud sugugi keeruline.

Probleemid tekkisid hoopis ülikoolis, kus õppejõud kõiki ingliskeelseid aineid tegelikult türgi keeles lugesid. Teatud adrenaliin igapäevaelus on küll tore, kuid türgi keeles rahvusvahelist õigust õppida on hoopis teine pilotaaž. Marmara ülikoolis on suur osa õppekavasid täielikult inglise keeles, eeldades tudengitelt korralikku C1 keeletaset. Üllataval kombel kohtasin aga palju taoliste õppekavade lõpetajaid, kes ei osanud mind inglise keeles isegi mitte õigesse klassiruumi juhatada.

Tavaolukorras see mind ei häiriks — olin ju ikkagi mina nende keelekeskkonnas — kuid paratamatult jäi mulje, et lõputunnistustele minevad keelekompetentsid on pastakast välja imetud ja päris oskusi ei peegelda.

Teine suurem väljakutse oli sobiva elupaiga leidmine. Hästi laias laastus on Istanbulis üüriturg kaheks: ühed ei taha mingil juhul välismaalastele oma korterit üürida (peamiselt keelebarjääri tõttu) ja teised tahavad ainult välismaalastele üürida, ajades ka hinnad mitu korda kõrgemaks. Nii tekib täiesti tobe olukord, kus terve kolmetoalise korteri üür võib maksta 100€ kuus, kuid Erasmuse tudengile üüritakse üks tuba välja 250€ eest. Kuna aga lühiajalistel tudengitel tervet korterit pole seaduse poolest võimalik üürida, on selliste summade tasumine sisuliselt vältimatu. Muidugi, Euroopa linnadega võrreldes pole see hind suurt midagi, aga ikkagi vastik on teada, et tegelikult tõmmatakse nahk üle kõrvade.

Ka üldine rahu ei olnud just tagatud. Pidevad kaklused (Istanbulis ei vehita mitte rusikate vaid nugadega), rahutused, protestid, rahvusvahelised mõrvaskandaalid, juhuslikud püssilasud tänavatel, ahistamised, röövimised… Sedasorti asjadeks pidi pidevalt valmis olema ja neid tuli paraku ette ka. Muidugi mitte ühe päeva jooksul, kuid minu semestrisse mahtusid paraku need kõik ära.

Teisest küljest oli ka palju positiivset, miks oma Erasmuse valikuga siiski rahul olen. Istanbul ise on ju lihtsalt vapustav, nii reisisihtkoha kui ka elupaigana. Nende kuude jooksul ei jõudnud ma isegi poolt linna läbi käia, niivõrd palju on seal näha ja avastada.

Samuti on Istanbulist ülimalt mugavad ja taskukohased lennuühendused kogu Euraasia, Lähis-Ida ja Aafrikaga. Seal elades võibki juhtuda, et koolis käimiseks niivõrd palju aega ei jää, sest odavad lennupiletid kisuvad vägisi kotti kokku pakkima.

Lisaks on Türgi üks ainsaid riike, kus Erasmuse stipendiumist ka päriselt ära elamiseks piisab. Elupaiga, toidu ja muud hädavajalikud kulutused saab stipendiumiga üsna lõdvalt kaetud, kuigi luksust just lubada ei saa. Kui ka veel sääste omada või kaugtööd teha, siis võib end Türgis täitsa kuninga kassina tunda.

Sellist elustiili, kus käin 3x päevas restoranides ja kohvikutes söömas ning hindadele pilkugi ei viska, ei saaks ma endale Euroopas kusagil lubada. Aga eks olgem ausad, ma lõikasin kasu ka Erdoğani poliitilistest manöövritest ja sellest tingitud kohalikust majanduslangusest.

Samas tagantjärgi mõtlen, et palju stressi ja kiirustamist jäänuks olemata, kui oleksin läinud mõnda väiksemasse linna. Näiteks lõunapoolne tudengilinn İzmir oleks minu karakterile vast rohkem sobinud kui Istanbulis tundide kaupa liiklusummikutes istumine ja julgeoleku pärast muretsemine.

Ka akadeemiliselt ma ju tegelikult aega ei raisanud, vaid täitsin lausa enam kui 30 EAP-d (7 oli nõutud!), õppisin mõne kuuga türgi keele täitsa arvestataval tasemel selgeks ja sain kõvasti teadmisi nii islamistliku teoloogia kui Türgi diplomaatia ja rahvusvaheliste suhete kohta.

Eks sellised need õpikogemused ju tegelikult tihti ole, nii akadeemilises maailmas kui päris elus — natuke on ebamugavad ja pitsitavad, kuid kokkuvõttes täidavad siiski oma eesmärki.

Delfi Tudengiblogi on sari, mille täidavad Erasmus+ või mõne muu programmi toel välismaale sõitnud Eesti üliõpilased ja kutseõppurid.