Ühel hetkel jõudsime Poola linna Lomzasse, kus õnnestus esimese hooga ära eksida, sest teetööde tõttu olime lähenenud mujalt, kui paberkaardile joonistatud teekond ette nägi. Etteruttavalt peab ütlema, et ei jäänud see sugugi viimaseks korraks, mil kaart ja selle lugemise oskus meid alt vedas. Eriti kuna ühe (see tähendab minu) kaardilugemine tähendab seda, et tuleb kaarti hoida nina ees sõidusuuna poole ja seda koos teekäänakutega vastavalt pöörata. Igatahes olime Lomzas. Kottpime öö, inimtühi linn, väsimus, hirm. Järsku peatus meie taga piirivalve/politsei ning keeleprobleemile vaatamata saime lõpuks aru, et nõutakse meie dokumente. Miks ja kui kauaks ja mis toimub, ei tea, sest nemad ei rääkinud paarist sõnast enam inglise keelt ja meie keeleoskus poola oma ei hõlmanud. Ka vene keelest polnud abi. Enne reisi trip.ee’s istudes saime vihjeid, et Poola võimudega hästi läbi saamiseks aitab mõni kupüür dokumendi vahel ja esimene mõte dokumente ulatades oli just see, et kas see oli nüüd koht altkäemaksuks või tooks see vaid pahandusi. Raha jäi passi vahele igatahes panemata. Mehed kadusid meie dokumentidega öhe ja oma autosse. Aeg muudkui kulus ja kulus ja väsinud aju töötas täistuuridel. Selle asemel, et loogiliselt võtta — rahvusvaheline andmepäring ja dokumentide vormistamine ongi pikemad protsessid — mõtlesime välja hirmulugusid, kuidas härrad meie passidega kaovad ning meid parasjagu seksiärisse müüvad. Igavikuna tundunud aja pärast olid mundrimehed siiski meie auto juures tagasi ja küsinud, kuhu suundume, ütles üks neist raskes inglise keeles „You are strong women!“ ning soovis head teed. Kui õmblusmasinamootoriga punane välk oleks suuteline olnud ketsi vilistama, siis just niiviisi kaapekaga me sealt minema oleksime võtnudki. Kergendus oli lihtsalt nii suur.

Kell 7 hommikul olime Varssavis ja avastasime, et linnakaart kuluks ära. Kusagilt tanklast me selle ka saime ning pärast rohket ekslemist jõudsime oma „öömajale“, kuhu meid oli juba mitmeid tunde tagasi oodatud. Kiire hommikusöök ja neli väsinud eestlannat vajusid Varssavis unne, olles selleks ajaks teel olnud 17 tundi. Õigupoolest nägi esimene plaan ette hommikul linnast lahkumist, aga kuna alles pärastlõunal ärkasime, otsustasime ülejäänud päeva Varssaviga tutvudes veeta ning ära sõita järgmisel varahommikul. Kohalik giid kaasas, saime selle imetoreda linnaga tuttavaks. Mida kindlasti Varssavis vaadata? Loomulikult vanalinna, mis on seda muljetavaldavam, et suur osa sellest on II Maailmasõja järgselt varemetest üles ehitatud. Kindlasti soovitan istuda mõnes vanalinnakohvikus, juua meeõlut (Ciechani pruulikoja oma oli hea, aga kindlasti on teisigi) ja süüa kõikvõimalike täidistega pelmeene, mida ei pakuta eestlasele harjumuspäraselt hapukoorega, vaid lihakastmega. Kui on aega ja tahtmist, võib külastada Varssavi hipsteribaare, kus Przekąski Zakąski’s saab näiteks püstijalu viinašoti võtta ja kõrvale pakutakse sakummiks sülti. Väga armas kohake nimega Warszawa Powiśle (PKP Powiśle) on tehtud endisesse raudteedepoosse ning sealt saab imelist burgerit. Kirjade järgi on Varssavis palju lahedaid alternatiivseid istumiskohti ja oma tollaste väheste kogemuste najal võin soovitada julgesti avastada. Kindlasti on Varssavi loomaaed, muuseumid ja ostukeskused väärt külastamist, aga meil oma poole päevaga rohkemaks aega ei jätkunud. Kui võimalik, läheksin tagasi. Aga sel korral saime mõned tunnid magada, kell 4 hommikul asusin jälle rooli. Ees ootasid Slovakkia ja Ungari. Üle mägiteede sihtkoha poole!

Jätkub...