Maailma kõige muljetavaldavam hauakamber
Londoni suur tulekahju 1666. aastal oli kindlasti tragöödia, kuid vähemalt põles muu hulgas ka maha rooma-gooti stiilis sünge katedraal, mille asemele Chritopher Wren 1710. aastal oma tolle aja kohta üsna radikaalse Püha Pauluse katedraali teha sai. Vahetult enne tulekahju oli ta teinud ettepaneku vana ümber ehitada, kuid nüüd sai ta oma rõõmuks nullist alustada. (Ärge otsige seoseid tema soovide ja juhtunu vahel.)
Esimene projekt osutus ametivõimude jaoks liiga modernseks, ehkki see ei ole küll praegu esimene sõna, mis katedraali vaadates pähe tuleb. Seest madal ja intiimne, domineeris see ka pärast jooniste silumist Londoni siluetis esimeste pilvelõhkujate kerkimiseni.
Püha Pauluse tegemistest annavad pildi kaheksa stseeni tema elust, mis on maalitud kuulsasse “Sosinate galeriisse”, mis kulgeb ümber tamburi sisekülje. James Thornhill pühendas sellele aastad 1715-1721. Kuue aasta töö järel märkis Wren, et talle need väga ei meeldi, aga las ta siis jääb nii…
Kui selline maja kord juba püsti oli – ehitus kestis kokku tervelt 40 aastat - ei näinud keegi tema surma järel enam väga mõtet hauakambri ehitamisel või monumendi püstitamisel. Ja kindlasti oli ka palju praktilisemaid asju, millele pärandust kulutada, nii et ilmselt toimus perekonnakoosolek, kus parimaks lahenduseks hääletati lihtsa hauaplaadi kirjaga “Kui soovid monumenti, siis vaata ümberringi” tellimine ja Wreni matmine katedraali
Lenini mausoleumil Punasel väljakul võib ju olla pisut parem asukoht, kuid ükski teine hauakamber küll Wreni omale konkurentsi ei paku.


kirjutas oma nime tänavakunsti ajalukku teravmeelse graffitiga, mis öösiti Londoni tänavatele ilmus. Nüüd on temast saanud mitte vähem teravmeelne kuid siiski juba peavoolu kunstnik, kelle töid kollektsioneerivad
superstaarid. Räägitakse, et
on juba kulutanud 200 000 naela Banksy töödele ja kahtlaselt
’i,
ja
sarnased mehed on tema näitusel ringi lonkinud. Isegi
, kellest on mõnevõrra raske uskuda, et ta üldse kunsti ostaks, maksis kord 25 000 naela Banksy kolme töö eest, millest üks kujutas kuninganna
koos prostituudiga.

Londoni tänavatel on Banksy loomingut võimalik vaadata aga täiesti tasuta, ehkki linnaametnikud näevad kurja vaeva, et oma koristustöödega tema tegutsemistempos püsida. Liiklusmärkide osas on nad igatahes alla andnud. Kui Banksy liigub oma loominguga vaikselt tänavalt tuppa, ei jää Londoni seinad kindlasti mitte tühjemaks ning uute tegijate töid, keda inspireerinud nii Banksy kui üks tema “modelle” Marilyn Manroe, on tänavad täis.

Great Eastern Streeti ääres Shoreditchis, ühtaegu eklektilises ja šikis linnaosas City pilvelõhkujate ja Brick Lane’i minarettide vahel, seisavad kaks rongi inimesi oodates tüünelt katusel.
Ja inimesi tõttab need peale üksjagu. Tegemist on Londoni kahe nõutuima büroopinnaga, mille autoriks on mööblidisainer Auro Foxcroft. Mõne aasta eest otsis ta endale kontorit ja sai aru, et kõik on kallis. Aga ta sai odavalt kätte paar vagunit – tõsi, nende tõstmine katusele läks oluliselt kallimaks, kui vagunid ise – ja ehitas neisse büroopinnad.
Ühes on püsikontorid, kus töötavad disainerid, stsenaristid, fotograafid ja muu selline rahvas, teist saavad kõik, broneerides endale laua umbes nagu aja juuksurisse või küünetehniku juurde.


Nagu sellest oleks veel vähe, et inglased valel pool teed sõidavad – hirmu ja elevust lisavad tänavatele ka valgusfoorid. Vähemalt üks neist, mille autoril tõenäoliselt liikluse juhtimisest väga hägune arusaam oli.. Kaheksa meetri kõrgusel valgusfooril on küljes 75 komplekti tulesid ja loomulikult töötavad need kõik korraga. Et selleks oli prantsuse skulptor Pierre Vivant, siis ei ole imestamiseks muidugi ka väga põhjust. Foor seisab Heron Quaysi ringteel (Canary Wharfi metroojaama lähedal on märksõna nende jaoks, kes seda autoga vaatama sõita ei söanda).

Valgusfoor


Pagasnikumüük on pealtnäha ülimalt spontaanne – tegelikult siiski mõnevõrra organiseeritud ja isegi kodulehekülge www.capitalcarboot.com omav – igapühapäevane turg. Inimesed, kellel tõenäoliselt ei ole garaažiga villat äärelinnas, osatavad ja müüvad seal absoluutselt igasuguseid asju
(originaal)kingadest põdrasarvedeni. Minge vara, muidu näete kõige ihaldusväärsemaid objekte teel müügiplatsi poole kellegi süles endale lihtsalt vastu jalutamas.
Pagasnikumüük

Soane oli arhitekt, kes 19. sajandi esimesel poolel kõik Londoni olulisemad majad projekteeris (The Bank of Englandi, näiteks) ja ega ta ennast ka ära ei unustanud. Soane’i enda maja, kus praegu muuseum asubki, oli tema arhitektuuriliste eksperimentide katsepinnas.
Soane oli fanaatiline kunsti-, Egiptuse kivikeste ja kujukeste ning muude veidruste koguja, nii et maja oli juba tema eluajal eramuuseum-galerii, kuhu ta vahel sõpru ja õpilasi lubas. Ta oli rikas nagu troll, nii et ehkki väiksem kui Briti muuseumi kollektsioon, on tema oma nii mõneski mõttes parem.
Maja ise on muljetavaldav – Soane suutis näiteks lükandseinte abil ühte umbes 20 ruutmeetrisesse tuppa 120 maali ära paigutada. Lisaks meeldis talle eksperimetaarida valguse ja peeglitega, nii et see kõik oleks üsna sürreaalne ka siis, kui siin-seal hooletult mõni kolp ei vedeleks või keldris sarkofaagi ei oleks.
Iga kuu esimesel teisipäeval kell 18-21 on muuseumi saalid küünlasäras ja kunsti näeb just selles valguses, nagu sir seda kunagi ise imetles. Broneeringuid ei tehta ning pikk järjekord moodustub juba tükk aega enne seitset.
Järjekorraga peab arvestama ka nädalavahetustel, mille teeb natuke ebamugavamaks see, et oodata saab ainult tänaval, mis Londoni kliimas ei pruugi olla kõige meeldivam. Aga look at the bright side – sir John ise ei lubanud vihmase ilmaga kedagi oma majja poriseid jälgi tegema.
www.soane.org



Brittidel on alati olnud poolmaniakaalne kogumiskirg ning üle maailma kokku tassitud sarkofaagid, relvad, ehted sambad jne ei saanud lõpuks enam korralikesse Londoni linnamajadesse ära mahtuda.

Pole kollektsiooni, pole probleemi! sai 19. sajandil valdavaks mõtteviisiks ning asju annetati lahke käega riigile, kes oli sunnitud rajama Briti muuseumi.

See valmis 1867. aastal, laienes ja laienes järjest uutesse majadesse, kuni arhitekt
Foster ühendas 20. sajandi lõpus peamaja ja mitu kõrvalhoonet rabava klaaskatusega, mille tulemusena moodustus Euroopa kõige suurem kaetud sisehoov.

Nii mõnegi hinnangul on see katus muuseumi suurim vaatamisväärsus, seda siis mitte ainult sõna otseses tähenduses.


Just siis, kui kõik arvasid, et pilvelõhkujate osas ei ole enam midagi muud teha, kui neid lihtsalt kõrgemaks ehitada, leiutasid Norman Foster ja tema arhitektuuribüroo arvukad töötajad pilvelõhkujad uuesti – köögivilja kujul.
Ehkki arhitektid püüavad sellest rääkida kui kõrghoonest 30 St Mary Axe ja snoobid räägivad midagi kuuba sigari kujust, teab Londonis iga laps, et selle torni nimi on The Gherkin ehk salatikurk.
40korruseline ümmarguse põhiplaaniga hoone, kus asuvad nii bürood kui korterid, on võitnud ilmselt rohkem arhitetektuuriauhindu kui ükski teine pilvelõhkuja Euroopas – ja kindlasti rohkem kui ükskõik milline köögivili.


Seni Londoni toiduelamuste sünonüümiks olnud snoobide molekulaarkulinaaria restoranide üle kindla võidu saavutanud alamklassiks peetud tänavatoit tähistab oma triumfi lisaks tänavatele parkides, turgudel ja isegi kalmistutel.
Revolutsiooni juhid kihutavad mööda linna ringi šiki Airstreamiga, millel punase lipu asemel lehvimas kiri: Street Kitchen. Arvestades, et
President Kennedy kasutas ühte sellist rändkontorina ning Neil Armstrong oli 1969. aastal Airstreamis nädalaid garantiinis peale seda, kui oli teinud “väikese sammu inimesele, kuid suure hüppe inimkonnale”, pole kuigi üllatav, et tänavatoidu revolutsiooni ühed eestvadajad just Airstreami köögi ehitasid. Street Kicheni kokad pargivad tööpäeviti oma elegantse bussi kuhugi City’sse ja pakuvad näiteks grillitud lõhet värske spinatiga või tükikese röstitud pardifileed peediorsottoga.
Nädalalõppudel muutuvad aga mitmed tänavad toiduturgudeks, nagu näiteks Bunhill Fieldsi surnuaia lähedal asuv Whitecrossi tänav neljapäeviti ja reedeti, kus siis vaikselt podisevad karripotid ja hõljub värskelt küpsetatud saia lõhn. Ka kalmistu ärkab vaikusest, kui ümbruskonna kontorite töötajad selle pinged täidavad, et oma einet ja väikest lõunapuhkust nautida. Püsivalt puhkab vabaõhukohvikus 120 000 inimest (ei ole teada, paljud sinna maetutest toidumürgitusse on surnud.)

Veel mõne aasta eest poleks keegi selles well-done-kuningriigis uskunud, et kusagil võiks istuda laua taha ja tellida korraliku hamburgeri mille vahel kenasti veritsev priske pihv – ehkki keegi pole ju nägemas, et te ei tee päikesetõusu ajal joogat ning ei ela ainult värskest salatist ja aurutatud kalast ning seda võiks endale vabalt lubada. Aga tõeliste hamburgerite söögikett on lõpuks sündinud ja muudkui laieneb. Saage tuttavaks ja söönuks: see on Byron. (Asukohad leiab leheküljelt www.byronhamburgers.com)

London on kõigi oma muude tegemiste kõrval ka üksjagu palju aega leidnud Eesti kirjanike inspireerimiseks – vabalt võite Lonely Planeti koju jätta ja romaanide jälgedes sammuda.
Londonis elanud krimikirjanik Egert Anslan viis oma põnevusromaani “407 karaati” tegevuse just sinna. Et peategelasest juveelivaras on Londonis uustulnukas – kuid üsna kultuuri- ja gurmeelembene uustulnukas – saab tema jälgedes läbi käia linna muuseumid, galeriid, pargid ja Michelini tärnidega restoranid.
Moekunstnik Anu Samarüütel-Long, kes läks tegelikult moekooli õppima, lõpetas oma Londoni-perioodi uue kollektsiooni asemel hoopis raamatuga “Minu London”, mis peaaegu üldse ei räägi moest. Aga tema linn on põnev ja inspireeriv ja raamatu tegevuspaikadeks olevad kohad ülesotsimist väärt. Nagu ka Londonis elanud kirjaniku Aime Hanseni raamatu “Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas” tegevuspaigad. See raamat viib Londoni varjatud nurkadesse, metropoli maa-alusesse ellu, kohtumistele kodututega, näitlejaks ihalejatega ja surnuaiavaimudega.
Mõnda aega tagasi, täpsemalt aastal 1921, veenis tollase Eesti vabariigi suursaadiku Soomes Oskar Kallase abikaasa Aino Kallas meest vastu võtma saadikukohta Londonis. Raamatusse “Londoni võlus” on koondatud enam-vähem kõik, mida Aino Kallas on oma kaheteistkümne Inglismaa-aasta kohta mälestuskildude vormis avaldanud.