Avatud piiride ja võimalusega reisida igale poole välja, unustame ära, et ka meie enda kodulinnas on suurepäraseid kohti.
Nad kirjutavad, et „Scheeli Restoran viib ajas tagasi, 1920ndatesse, kus keskmes olid puhtad maitsed, kvaliteetaeg, glamuur ja naiselikkus“. Juba mitu aastat tegutsenud restoran keskendub just fine-diningu tüüpi toiduelamusele ja terviklikule restoranikogemusele, seega ei saa sinna minna kiiresti kõhu täis saamiseks vaid tuleb võtta aega, et igat apsu nautida ja lasta kelneritel enda eest hoolt kanda. (www.scheeli.eu)
Minu võrdlusmomendiks toidu osas on Prantsusmaal omandatud maitseelamused, mis on lihtsad, aga luksuslikud, kodused, aga samas kõrgetasemelised nagu restoranis. Vaadates Scheeli Restorani kohta Tripadvisori kommentaare, siis minu kogemus ühtib sealsetega: ootamatu elamus keset vanalinna, kuhu tasub minna kõigil, kes ootavad suurepärast toitu.

Minu lemmikud toidustaarid Scheeli Restoranis
Minu põhimõte on, et kui juba välja minek, siis tuleb proovida toite, mida ise ei oska või ei soovi teha, sest nad on liiga keerulised või sisaldavad aineid, mida pole proovinud. Tegelikkuses on kõik võimelised häid toitu tegema, lihtsalt meil puuduvad suurepäraste kokkade oskus tuua välja toidu enda originaalsed maitsed ja neid kokku panna. Just selles peituvadki unustamatute maitseelamuste saladus. Minu soovitus reisiks toidunaudingute radadel Scheelis.
Minu esimeseks üllatuseks oli kõige lihtsam peedipüree supp, mis esimesest lusikatäiest mind täiesti võlus. See oli nii siidine, et iga ampsuga sain justkui kurgule ja maitsepungadele pai. Seda tavalisest peedist! Olen küll teinud püreesuppe, kuid viis, kuidas kokk oli supi teinud oli lihtsalt suurepärane. Tuli välja, et suppe pakuvad nad vastavalt sellele, mis on hooajal värskem, seega saab iga kord midagi uut proovida.
Minu teiseks roaks oli viina-mee marinaadis lõhe kreveti-basiiliku risotto, vokitud paprika ja juustukastmega. Krevetid on minu lemmikud ja alati väljas olles püüan midagi just nendega maitsta. Risotto ise on tehniliselt üsna keeruline. Ka risotto puhul pidin kogu toitumise aja vaikima, sest maitse oli lihtsalt nii hea, et ei saanud enne pidama, kui taldrik tühi. Ja krevettide numbrit ei saanud ka lugeda, sest neid oli tegelikult ka palju. See on üks alatisi kurbhetki, kui restoranitoidu nimi on kõlav, aga kätte saad pisikese osa sellest. Siin nii ei juhtunud.
Kõige lõpuks võtsin magustoidu, mida ei ole ükski teine magustoit ületanud ja millest näen siiani und. Pistaatsia panna cotta. Eks creme brülee ja sokolaadikook on esimene valik restoranis, ka need on Scheelis olemas, kuid pistaatsia panna cotta on midagi teisest maailmast. Sõber kirjeldas maitset nii: „Peale esimest suutäit pidin tegema väikese tantsu, Nii hea oli.“

Aeg minna ajas tagasi ja õppida nautima restoranikultuuri
Tõepoolest, sellist toitu ei saa kiiresti alla mugida vaid peab varuma aega, et nautida. Tänases kiires maailmas on oluline taas-avastada 1920ndate oskus väärtustada enda ja teistega veedetud aega koos hea toiduga. Samuti tasub õppida nautima restoranikultuuri – lasta kelneritel end poputada, uudistada, mida suudavad head kokad ning end kaasa haarata lasta ajastul, kus veel oli aega tarkadeks vestlusteks, teineteisele pühendumiseks ja elu nautimiseks.
Ilmselgelt on Scheelis toitu tehtud armastusega ja tuleb ka nii nautida. Ka arve on selline, et jääb raha üle suurepärasele kelnerile tippi jätta. Julgustan kõiki veidi oma kodukohas ringi vaatama ja murdma müüte „turistide lõksudest“. Nii võid üllatuda ja leida suurepäraseid elamusi kodumaal.