Reisijuhi retk: välisturistidega Loode-Eesti militaar- ja sügismaastikul

Hommik vanalinnas on kaubaautode aeg. Turistid magavad veel hotellides. Mõned siiski mitte. Need, kes plaanivad sõita linnast välja - näiteks militaartuurile.

Reisijuht proovis, kuidas väliskülalistele näib sügisene Eesti, kui nad võtavad ette mõne väljasõidu linnast ja tahavad riiki näha Tallinna vanalinnast kaugemal. Traveller Tours võttis Reisijuhi kaasa reisile, mida reklaamitakse kui põnevat päeva "metsikus läänes": põgened Tallinnast seitsmetunnisele retkele läände, mööda rannikut kõige romantilisema joa juurest edasi militaarsesse Paldiskisse.

Päeva kõrghetked tabavad välisturiste hüljatud nõukogudeaegses vanglas ja nõukogude transpordilennuki piloodi-istmel.

Lisaks kaubavedajatele olidki Harju tänaval ka mõned kindla eesmärgiga välja tulnud turistid, kes tulid turismi-info ees küsima, kas mul on samuti plaan Lahemaa tuurile minna. Lahemaa on üks populaarseimatest sihtkohtadest, kuid kümme minutit enne väljumist ei paistnud veel kedagi, kes selle asemel hoopis militaarobjektidega tahaks tutvust tegema minna.

Viimastel minutitel kogunes aga nii reisiseltskond kui saabusid mikrobussid giididega. Üks võttis peale Lahemaa-huvilised, ülejäänud läksid Paldiski bussile.

Meie giidiks oli Reelika, kes, nagu hetk hiljem selgus, on ka meie autojuht. Seitsmest turistist valdav enamus rääkisid saksa keelt ja kohe selgus, et ka Reelika räägib soravalt saksa keelt, sest on mõnda aega Saksamaal elanud. Lisaks oskas ta ka itaalia ja hispaania keelt.

Pankrannik ja militaarne Paldiski

Võtame suuna linnast välja Tabasalu poole ja esimest korda Eestis olevad sakslased juba küsivadki: mis täht on sellel sildil, mis juhatab Õismäele. Alustame õ-tähe õppimist. Hääldus saab päris kiiresti selgeks, kui ö-tähte laialt naeratades öelda.

Kalamajas elav giid räägib teel Kristiinesse, et Tallinnas on väga erineva näoga linnaosasid. Kalamaja on nagu puumajadega küla. Lasnamäe ja Õismäe aga nagu Ida-Berliin. Väga eklektiline linn, nõustuvad kõik. Aga ongi huvitavam.

Sõidame mööda Klooga maanteed linnast välja ja räägime merest, mis kulgeb nähtamatuna meist paremal. Lõpuks jõuame Türisalu pangale ja sealt see meri nähtavale ilmubki.

Giid soovitab käituda terve mõistuse järgi, nagu eestlastele kombeks ehk siis hoida ennast pangaservast piisavalt eemale ja mitte oodata igal pool euroturvalisi aedasid ja keelusilte. Eemal merel puhkab luigeparv. Kõva tuul ei lase kaua selfie´sid pildistada ja poeme mikrobussi tagasi.

Järgmine peatus Keila-Joal pakubki Eesti kõige romantilisema joa kõige romantilisema aastaaja vaatepilte. On lehtede langemise tippaeg, puud on nii värvilised kui veel olla saab. Mõne nädala pärast on kindlasti juba hoopis lagedam.

Ronime joa alla ja giid juhatab rahva pika rohu vahelt päris joa juurde, kus saab teha endast parimad pildid langeva vee keskel.

Keila-Joa lossist rääkides tutvustab Reelika ka Eesti vallutusterohket ajalugu, kuid mitte üleliia sünget orjapõlve ja rasket saatust rõhutades.

Sakslased-šveitslased võtavad kaamerad ja lähevad üles jõe äärde uitama – uue rippsilla külge on pärast restaureerimist ja lukkude ärakorjamist hakanud tekkima uued abiellunute tabalukud. See pole Euroopas käinutele võõras – teatakse, et Pariisis ja ka Saksamaa suurlinnades on viimasel ajal see tabalukkude-komme massiliselt levima hakanud.

Parkla on tühi, baar suletud, turistide jaoks pole peale ilusate kollaste lehtede eriti midagi pakkuda, aga maastikud sügisvärvidega paistavad muljet avaldavat. Kõik on rahul, et just lehtede langemise ajal sellisesse kohta jõuti. Samal ajal saabub parklasse meie bussi kõrvale ainus auto – saksa numbrimärgiga. Veel ühed välisturistid.

Paldiskile lähenedes kisub jutt ka Putini propagandale. Väliskülalisi huvitab, kas siinsed venelased on ikka kodakondsusega ja mida nad peavad tegema, et kodakondsust saada.

Peatume allveelaevnike õppekeskuse juures. Põnevust lisab see, et sisse ei saa – pidi olema tähtis ja natuke salajane objekt. Räägitakse tuumareaktoritest ja Vene sõjaväe lahkumisest, kuidas pärast sõjaväeobjekte likvideeriti ja mis sai tuumareaktoritest edasi. Praegu puhkavad reaktorid metallplaatide ja betoonsarkofaagiga kaetult veel vähemalt viiskümmend aastat, enne kui nendega midagi ette võetakse.

Teel Paldiskisse ilmusid nagu tellitult kuskilt metsast teele sõjaväelased. Paldiski ongi praegu vanemate inimeste ja noorte sõjaväelaste linn, saab giid selgitada. Lõunasöögil Peetri Tolli trahteris aga on peaaegu kõik lauad täis – kohe sealsamas asuvast sadamast ja mujalt on sööma tulnud hulk ehitajaid ja sadamatöölisi.

Retkelistele tunduvad menüüst kõige eksootilisemad tatrapuder ja vene moodi supid. Kaardiga maksmise puudumine kedagi ei sega, sest välisreisil on harjutud sularaha kaasas vedama.

Täis kõhuga läheme edasi poolsaare tippu veidi trepist alla turnima. Pakri pank on värviline, sisaldades nii Swedbanki kui SEB panga korporatiivvärve. Isegi üksik kalalaev sõidab nagu tellitult panga tagant välja ja elavdab pildistajaid. Kiviklibusel kaldal saavad kõik meelde tuletada lutsuviskamist – see on rahvusvaheliselt tuntud rannasport.

Peatus Padise kloostris paneb aga mõned torni ronimisest loobuma – ehkki tegemist pole Eiffeliga ja trepp on korralik, kuid natuke kõhedavõitu. Need aga, kes üles jõuavad, ei pea kahetsema. Avanev vaatepilt on peaaegu nagu Ida-Ukrainas: silmapiiril näeb suitsupahvakuid, kopterid tiirlevad ringi, kostab relvatäristamist ja hävitajad stardivad lähedalt ning lendavad madallennul üle.

Tegemist on Rummu vanglas käivate NATO õppustega. Sinna järgmisena lähemegi, otse sündmuste keskele, lubab Reelika. Kas see on lubatud, küsitakse igaks juhuks tagaistmelt.

Paraku on pealahing kohale jõudes juba peetud. Teist päeva mahajäetud vanglat vallutavad NATO väed hiilivad siiski veel ringi, paar hävitajatki lendavad üle. Kosta on üksikuid laske. Vangla ääres olevast põlenud vaatetornist saab vaadata peaaegu ehtsat sõda, militaarhuvilised ei pea kahetsema.

Giidil tuleb neid hakata ära kutsuma, sest ära saab näha ka kohe sealsamas asuva Euroopa kümne kõige erilisema ranna hulka arvatud helesinise laguuni Rummu karjääris.

Rand on tühi, ikkagi jahedavõitu sügis, kuid erosioonist efektsed tuhamäed koos sügisvärvides kidurate kaskedega ning helesinise veega karjäär on ikka alles.

Giid räägib, et noortel meeldib mahajäetud ja veest välja paistvate majade müüridelt siin suviti vettehüppeid teha (vaata videot).

Kuid see pole veel kõik – tagasi bussi jõudes lubab Reelika meile üllatust. Mis see on, seda ta ei ütle, kuid helistab kuhugi.

Enne Keilat pöörame ära ja ootamatult oleme põllu ääres seisva nõukogude armee transpordilennuki AN-12 saba all.

Transpordilennukis tegutseb Keila Mudellennuklubi. Väliskülalised saavad aga endast head pildid nõukogude militaarlennuki kokpitis – kahe piloodi asemel tegutses selle pardal terve meeskond, kellest üks tegeles navigatsiooniga, üks radiosidega ning üks oli kaasas tehnilise insenerina.

Ülejäänud kaks olid piloodid. Kokku viieliikmeline meeskond pidi õhus hoidma üht maailma ohtlikuimat lennukit. 

Tagasi Tallinna jõuame õhtusteks ummikuteks. Sakslased on harjunud – tegelikult see viieteistminutine venimine Paldiski maanteel pole midagi. Seda on nad näinud küll. Aga nii lähedalt kunagi raudse eesriide taga olnud nõukogude militaarvärki – seda mitte.