Kuidas ma rahata reisile läksin, 19. osa: Andides soojaotsingul

Otsustasin oodatust varem Samaipatast lahkuda. Mu suhe peremees Danieliga muutus päevapealt.

Alates esimestest päevadest tegi Daniel lähenemiskatseid. Kui ta lõpuks avastas, et sõprussuhtest ei ole enamat tulemas, siis ta tõmbus igas mõttes eemale. Ei suhelnud minuga enam samaviisi kui ülejäänud vabatahtlikega, kes olid ka tulnud ökomaja ehitama.

Mind pani tõsiselt imestama asjaolu, et WWOOFingu leheküljel olev info ja Danieli poolt sulaselgelt öeldud lause “minu poolt on tasuta elamine ja söök 3x päevas” osutus valeks.

Viiendal päeval taipasin, et teised vabatahtlikud maksavad oma söögi eest. Uurisin täpsemalt põhjuseid. Selgus, et neil oli Danieliga kokkulepe, et kõik kulud jagatakse omavahel. Mulle ei meeldinud, kuidas see kõlas, sest see tähendas põhimõtteliselt seda, et nad on juba mitu päeva ka minu söögi eest maksnud.

Danieliga rääkides tuli välja, et ka mina pean oma söögi eest maksma. See lõi mu pahviks, sest WWOOFingu konseptsioonis kirjas olnu ja Danieli enda poolt öeldud laused rääkisid teineteisele vastu. Ta ütles ilma igasuguste süümepiinadeta, et ta ei tea, mis WWOOFingu lehel kirjas on ning korrutas, et ta ei ole midagi tasuta söögist rääkinud. Minu sõna tema sõna vastu!

Nii hakkasid mitmed asjad loksuma ning tegu oli ilmselge märgiga, et aeg on lahkuda. Mulle ei meeldinud enam mind vallanud tunded ja meid ümbritsev energia. Tundsin, et mul on vaja oma vabadus tagasi saada ning parim viis seda teha, oli lahkuda.

Aga mis suunas?

Viimasel Samaipata hommikul olid kõik lahkumistuhinas, mis tuli mulle väikese üllatusena. Nii me pakkisime kambakesi lagunemisohus oleva takso kotte täis ning sõitsime alla külla.

Taksost lahkudes olin endiselt avatud erinevates suundades edasirändamise pakkumistele. Nii ma tegingi ühel hetkel äkkotsuse ilma münti viskamata, et lähen Sucre poole – Boliivia pealinna. Mind ei köitnud Santa Cruz, sest tegu on suure linnaga.

Cochabamba ja La Pazi kriipsustasin ka nimekirjast maha samal põhjusel, nagu Santa Cruzigi.

Kuulsin, et Sucre on väike ja muhe asukoht.

WC-peatus ilma tualetita

Jõudsin ööbussiga pealinna järgmise päeva varahommikul. Bussiretke meeldejäävaid hetk, mitme muu hetke kõrvalt, on vaieldamatult öösel kella kahe ajal tehtud peatus. Bussijuht peatas bussi ja hüüdis kuldsed sõna BANO, mis tähistas WC peatust.

Otsustasin ka kindluse mõttes klosetti külastada. Astusin bussist välja ja olin esialgu väikses segaduses, kus end kergendada. Järsku märkasin, et mitmed inimesed urineerivad tänavale. Hämming! Tegin 360-kraadise pöörde, mis andis mulle kinnituse, et WC-st pole haisugi. Oma 40 inimest olid tänavat või bussi kastmas. Ma arvan, et mul oli sügavalt ehmunud nägu, kui seda kõike pealt nägin ning lõhn mu nina vallutas. Ebainimlik!

Sucresse jõudes seisin silmitsi tunduvalt jahedama ilmaga, kui oli Samaipata mäeahelikus. See saab juhtuda vaid minuga, kes reisib ilma plaanide ja taustauuringuta. Tragikoomiline, et sooviga soojemasse kliimasse minna jõudsin hoopis veel jahedamasse.

Ma jumaldan sooja kliimat! Asukoht on vaatamisväärsuste osas fantastline, aga ma ei suuda seda nautida, kui puudub temperatuurile vastav riietus. Olen viimasel ajal selga toppinud 3 särki, pusa ja tuulejaki ning endiselt olen soojanäljas. Austraaliast soetatud müts on ka leidnud igapäevast kasutust. Kui mul oleks kindad, siis kannaks neid kogu aeg.

Kõik kohalikud ja turistid, kellega tutvun, ütlevad kui ühest suust: “Sa tuled Eestist ning sul on külm?”

On jah. Kliima on üks suurimaid põhjuseid, miks ma ei kujuta enam oma elu Eestis ette. Armastan oma kodumaad, aga valdavalt külm ja vihmane kliima hoiab mind eemale.

Öömaja töö eest?

Esimesel päeval Sucres kammisin läbi mitmekümneid hotelle, külalismaju ja baare. Uurisin erinevaid võimalusi öömaja 2-3 päevase töö vastu vahetada. Võimalusi oli mitmeid, aga ajastus oli nigel. Enamus vahetusteenust pakkuvaid kohti olid juba vabatahtlike poolt ära napsatud.

Jõudsin KulturBerlin Hosteliga kokkuleppele väga lähedale. Neil oli soov täiendada oma veebilehe sisu ja luua sotsiaalmeedia kontod. Võimalus kukkus läbi, sest sama päeva õhtul pakkus oma teenuseid pikaldane Sucre väliselanik. Nende kokkulepe nägi ette 8-tunnise tööpäeva ja vastutasuks öömaja ning 3 söögikorda.

Ma olen tegelikult õnnelik, et asjad nii välja kukkusid. 8-tunnine tööpäev ei oleks mul võimaldanud Andidesse matkama minna.

Couchsurfing ei andnud ka tulemusi.

Nii leidsin end pimeduse saabudes turismiinfopunktis, kus tegin sülearvuti taga uue võimaliku asukoha leidmiseks taustauuringuid. Netimaastikult saadud info ei viinud mind just ekstaasi. Avastasin, et kõik kohad lähiümbruses, isegi 300 kilomeetri raadiuses, on jahedad.

Enne infopunkti sulgemist uurisin, kas infotöötaja teab miskit head soovitada. Läks nii hästi, et ta kutsus mu enda juurde öömajale.

Järgmisel päeval võtsin suuna uude asukohta - Orurosse, lähemale Tsilli piiripunktile. Kasutasin Sucresse ja Orurusse minekul Brasiilia sõpradelt saadud raha, mille eest otsin bussipiletid.

Boliivias on bussipiletid väga soodsad. Heade istmetega 8-10 tunnine bussisõit maksab vastavalt asukohale vaid 70-100 Bs ehk 8-11 eurot. Linnade vahel liiguvad vaid ööbussid.

Hääletamine on kuulujuttude järgi päris keeruline. Ma ei ole seda ise veel kogenud ning ei plaani ka. Põhjuseks jahedad ilmad ja kohalikega saadavad lühikesed sõiduotsad. See võtaks ajaliselt liiga kaua ning mul ei ole vähimatki soovi oma tervist ohtu seda.

Boliivias on vaid peamised linnadevahelised teed kaetud asfaltiga.

Sucres olles tahtsin väga Ande külastada – teha 2-3 päevase matka. Andid on maailma pikimaks mäeahelikuks, mis kulgeb mööda Lõuna-Ameerika läänerannikut 7 242 kilomeetri pikkuselt. See läbib seitset erinavat riiki, millest neli (Tšilli, Peruu, Ecuador, Kolumbia) olen Kesk-Ameerikasse suundudes sihikule võtnud, et jõuda ükskord sooja kätte.

Suure tõenäosusega jätan enamuse või koguni kõik mäeahelikus olevad suured vaatamisväärsused tulevikku, kui olen parema ettevalmistusega – paremas füüsilises vormis, vastava riietusega, majutusega jne.

1000 kilomeetrit Machu Picchust

Vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on Salar de Uyuni soolaväljad ning umbes 1000 kilomeetri kaugusel mu hetkeasukohast asub Andide üks suurimaid turismiatraktsioone – Machu Picchu.

Tegu on Peruu põhjaosas, Andide mäeahelikus 2 430 meetri kõrgusel paikneva hästi säilinud inkade iidse linnaga. Mitmed inimesed on juba kuid soovitanud mul seda külastada, aga juba kuid ei paku mulle ükski vaatamisväärsus enam suurt huvi.

Olen juba mõnda aega tundnud soovi vähemalt mõneks kuuks paikseks jääda ja seda kohe kindlalt soojas kliimas, kus ma ei peaks õhtul varbaid ega näppe soojendama.

Isegi Kambodžasse naasemise soov on iganädalaselt mu mõtteid vallutanud. Let Us Create organisatsioon alustab oktoobrikuus kunstikooli ökoehituse teist etappi (ehitus Earthship´i ja geodesic dome´i printsiibil), mille ketvuseks on planeeritud 3 kuud. Alustasin oma rahata reisimist just Kambodžas ning olin üks vabatahtlikest esimese etapi ehituses. Mulle meeldib selle projekti idee ja sisu, kus organisatsioon annab suure panuse tänavalaste arengusse, suurendamaks nende potentsiaali tuleviku osas. Lisaks ökoehitusele tegin seal veedetud kahe nädala jooksul Let Us Create´ile ka uue veebilehe (http://www.letuscreatecambodia.org/).

Nüüd aga on mul plaan lahkuda reede hommikul Boliiviast suunaga Iquique´i, Tšillisse.

Kui nüüd väga aus olla, siis olen juba viimased kuu aega silmitsi seisnud küsimusega “Mis edasi?”

Senine reisimise viis ei ole mu jaoks enam piisavalt inspireeriv. Mu soov on siduda end (vabatahtliku) tööga, kus ma saaksin panustada ühiskonna arengusse. Loodan, et see hea võimalus kukub mulle sülle ilma, et ma peaksin seda palju otsima. Samas olen juba mõnda aega internetimaastikul maad uurinud ning kaalunud erinevaid võimalusi. Mu jaoks on väga oluline, et see ei oleks lihtsalt mingi “suvaline” töö. Tahan teha seda, mida ma siiralt armastaks ja seda läbi inspiratsiooni.