Kuidas ma rahata reisile läksin, 17. osa: Brasiilia jäi seljataha, ees ootab põnev Boliivia
Minu esmamulje Boliiviast on väga positiivne. Kultuur tundub olevat mitmes osas sarnane näiteks Tai ja Vietnamiga.
Bussijaamas torkasid kohe silma pikkade, tagumikuni ulatuvate mustade juustega naised, kes kandsid omapäraseid poole põlveni ulatuvaid seelikuid. Enamjaolt on tegu vanemate naistega, aga tänavapildis näeb ka nooremaid. Vanemad tunduvad armsalt lapsikud ja nooruslikud, aga noored naised, kes riietuvad samamoodi, näevad välja aastaid vanemad ning memmelikud.
Boliivia on kuulujuttude põhjal Ladina-Ameerika vaeseim riik. Mitmed naaberiigi kodanikud tulevad Boliiviasse osturetkedele, eriti brasiillased. Põhjuseks naaberriikide kõrged maksud, mis viivad hinnad 3-4 korda kallimaks.
Ma olin väga üllatunud, kui kuulsin transpordihindadest. Liikumine ühest punktist teise on isegi odavam, kui Aasia riikides. Näiteks taksosõit Santa Cruzist Samaipatasse (120 km) maksis 20 kohalikku raha, mis tuleb umbes 10 USA dollarit. Toit langeb ka samasse hinnavahemikku või on isegi veidi odavam kui Aasias.
Jõudsin Samaipatasse kolmapäeva hilisõhtul peale väga tegusat päeva Santa Cruzis.
Suurlinnas WiFi levialasse jõudes kütsin oma sülearvuti üles ja nägin sõnumit Pachakuti El Mesoni omanikult Danielilt. Sõnum oli lihtne ja tabav: “Olen täna Santa Cruzis. Helista.”
Nii tegingi talle kõne ning kohtusime juba loetud minutite pärast.
Nägemiseni, Brasiilia!
Nüüd aga korraks tagasi Brasiiliast lahkumise juurde. See juhtus oodatust veidi varem. Järgisin oma sisetunnet, mis andis vihje, et nüüd on aeg edasi liikuda.
Esimesed kolm ööd peatusin Alvaro juures, kes jagas maja koos mitme sõbra ja kaastöölisega. Viimased kaks ööd möödusid Esequias perekonna häärberis vaid paar kilomeetrit Alvarost eemal.
Esimese öömaja sain ma tänu Campo Grandes saadud tutvustele ning teise juba linnas loodud tutvustele, millele järgnes küllakutse.
Mind sõidutati lahkumispäeva hommikul vaid 5 kilomeetri kaugusel olevasse piiripunkit. Peale tunnist ootamist sain dokumendid korda, et õhtul ööbussiga Santa Cruzi poole edasi sõita.
Alvaro tegi mulle kingituse – bussipileti Porto Suarezest Santa Cruzi. Ta ei tahtnud midagi kuulda Boliiviasse hääletamisest.
Enne bussi peale sõidutamist ulatasid mõlemad mehed mulle ka raha. Ma ei tahtnud seda vastu võtta, aga nad ei andnud mulle muud valikut. Hiljem avastasin, et 600 kohalikku raha on ikka päris krõbe summa. Aga kasutan seda vaid olukordades, kus mul seda tõesti vaja läheb, peamiselt transpordiks punktist A punkti B.
Blokaad poolel teel
Poolel teel Santa Cruzi, mis oli umbes 600-kilomeetrine jupp, pidime ühes kontrollpunktis busse vahetama. Ma ei saanud midagi aru, mis toimub, sest mitte keegi ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Krabasin oma kotid ja võtsin end rivi sappa.
Jalutasime oma 10 minutit, mööda erinevatest sõidukitest. Kui jõudsime maanteele kontrollpunkti ette, siis nägin, et tee on blokeeritud. Mul ei olnud aimugi, miks!
Päev hiljem sain teada, et Boliivias võeti 2 kuud tagasi vastu uus seadus – kõik autod peavad olema registreeritud ehk omama pabereid. See seadus ei meeldi aga paljudele kohalikele, peamiselt ühistranspordifirmadele, kelle sõiduvahendid on paberiteta.
Kohalikud protestivad uue seaduse vastu teeblokaadidega. Pargitakse autod teele risti, et panna liiklus mõlemas suunas kinni. Alles hiljuti tuldi veel paremale ideele – langetada teepervel kasvavad puud teele, et keegi läbi ei pääseks.
Orgaanilised farmid
Umbes nädal aega tagasi liitusin WWOOFers Peruuga, et näha Boliivia farmerite nimekirja. Osadel riikidel (nt Boliivia) pole seal oma nimekirja, sealsed liigitatakse gruppi “iseseisvad” (independents). Liitumiseks tuleb maksta väike summa – mitte rohkem kui 15 eurot, selle raha eest saab olla nähtaval aasta aega.
WWOOFers eksisteerib praktiliselt igas maailma nurgas. Tegu on organisatsiooniga, kus orgaanilise vilja- ja puuviljakasvatusega tegelevad farmerid otsivad vabatahtlike, kes on huvitatud põllumajandusest. Nimekiri on vabatahtlikele kättesaadav väikse raha eest.
Kontseptsioon näeb ette, et vabatahtlik töötab ilma rahata 3-5 päeva nädalas farmis, aitamaks farmerit tema igapäevatöödes. Vastutasuks pakub farmer öömaja ja sööki ning loomulikult võimalust õppida või koguda teadmisi orgaanilisest vilja- ja puuviljakasvatusest.
Kui sinna kohale jõudsin, siis selgus, et elektrikasutus on piiratud (energiat annavad päikesepaneel ja tuulegeneraator) ning Internetile ligipääs on omaette ettevõtmine. Vahel tuleb ju ette ka pilviseid ja tuuleta päevi ning looduslik energiatootmine on siis minimaalne. Seega tuleb sel ajal ette ka küünlavalgeid romantilisi õhtuid.
