Kuidas ma rahata reisile läksin, 5. osa: hullumeelne nädal Brasiilias keset jalgpalli
Nädala jooksul on nii palju juhtunud, et ei teagi kohe, kust alustada ning millest kirjutada. Hullumeelne esimene seiklusi täis nädal Brasiilias on selja taga.
Alustan siis lennujaamaelust. Peale Sao Paulo lennujaama tutvumistiiru ja tekijahti seadsin end mugavalt sisse teise korruse ootealas, kus viibisin kuni varajaste hommikutundideni ilma uneta. Nimelt ei olnud mul vähematki soovi magama jääda konditsioneeridest huugavas ruumis ilma teki ja soojade riieteta, oleksin korduvalt külmavärinatega ülesse ärganud. Lennujaamas ootasin ma aga kaduma läinud pagasit, mis soojade riietega kuskil alles mulle järele jõudis.
Kuulasin muusikat, kirjutasin lugusid ja otsustasin ka Couchsurfing.org-i lehel (see on internetikommuun, kus avatud südame ja mõttemaailmaga inimesed majutavad reisiselle tasuta oma kodudes) ringi vaadata. Peale profiilidega tutvumist saatsin mõnele inimesele personaalse kutse ja tegin ka avaliku üleskutse öömaja pakkumiseks, mille peale sain kohe ka vastukaja.
Langetasin otsuse Juliana Guarany kasuks, kes elab ühetoalises kortetis Sao Paulo kesklinnast vaid 10 km kaugusel koos oma elukaaslase Marceloga.
Kohe algusest peale on Juliana olnud suureks infoallikaks. Ja lisaks sellele on fantastilise inimesega, kes võttis ette väga suure plaani koondada kõik maailmas eksisteerivad feminismigrupid ühe katuse alla, tõstmaks naiste turvalisust. Juba juulis seab ta oma sammud Saksamaale, kus võtab projekti ette veelgi tõsisemalt ja viib täide oma suure unistuse – rahvusvahelise karjääri.
Tegu on väga armsa ja sooja südamega naisega, kes on hetkel kuldsetes 30ndates.
Enne hommikuse bussi ja metroo peale saamist tuli mulle meelde, et lennujaama fännialas vaadatud jalgpalli lõppedes sain USAst pärit kutilt taskuraha sõnadega “Mul ei ole seda enam vaja ning selle läbi sooviksin su reisi toetada”. Nii armas. Olin kallistades poolunes, tänasin teda ja arvasin, et pistsin tasku 10 reaisi aga tunnid hiljem tegin suure avastuse, kui võtsin taskust välja 100 reaisi. Väga suuremeelne. Metroo ühe otsa pilet on näiteks ainult 3 reaisi!
Kasutan seda raha vaid pikematel distantsidel ja transpordi katteks.
Metroo oli hommikultundidel nii pungil, et olime nagu kilud karbis. Väga muhe ja omapärane kogemus!
Teisel päeval vaatasin esimese jalgpallimängu ära baaris, kus unetus võttis iga 5 minuti tagant võimust. Enne teist mängu võtsin värskendava kahetunnise jalutuskäigu kesklinnast Paulistasse ehk rikaste rajooni, kus sain kokku Juliana perekonnaga, et vaadata Brasiilia ja Kameruuni vahelist mängu. Vaheajal sain maitsa Brasiilia traditsioonist sööki – riisi, mis on segatud ubadega, lisaks kana- või veisekaste, roheline salat ja viil krõbeda koorikuga pehmet saia kõrvale. Suus-sulav!
Linnatänavad on loomulikult täis jalgpallifänne. Igassuguseid kirjusid tegelasi liigub siin ringi – üks uhkem kui teine. Ma olen võimalusel visanud selga laenatud Brasiilia rahvusmeeskonna särgi.
Viibisin Juliana ja Marcelo juures kokku kolm ööd. Peale seda kolisin teisele poole kesklinna, idas elava Fernando Nunesi poole, kes elab kunstilises vanakooli majas koos oma isaga. Sain temaga tuttavaks sama Couchsurfing.org kanalit pidi. Mind köitis kohe fakt, et Fernando on fotograaf. Ma olen varem ka ise fotograafiaga tegelenud, kui mul olid nii filmi- ja digitaalkaamerad. Hea foto räägib nii palju!
Peatusin Fernando pool kokku neli ööd. Veedan oma viimast ööd just seda artiklit kirjutades, et kallile Eesti perele oma seiklusi edasi anda enne, kui ma Paratysse lähen, mis on väike küla Sao Paulo ja Rio de Janeiro keskteel ranniku ääres.
Fernandoga veedetud aeg oli fantastiline! Uskumatult palju saab ikka lühikese aja jooksul korda saata. Alustuseks võtsime ette FIFA FanFesti ala ja seda teistkordselt. Fernando tegi klõpse ajal, kui ma sakslaste kõrval suurelt ekraanilt mängu vaatasin (USA nibin-nabin kaotas). Sellest hoolimata olid USA fännid peale mängu suures peohoos, sest nende unistus tiitlist jäi püsima.
See mõte tundus mulle kohe ideaalne ning võtsime sammud selles suunas.
Kohale jõudes avastasime, et inimesed on ülimalt sõbralikud ja külalislahked. Mulle pisteti kohalik Brasiilia viin ühte ja õlu teise kätte. Jäin lahjema joogi peale.
Esimene poolaeg möödus sõprussidemete loomisega, mis jäi küll keelebarjääri tõttu peamiselt Fernando õlule, ja närveköditava mängu vaatamisega.
Loomulikult kaasnes kõige sellega ka alkohol – perekonnapea võttis välja miksri, viskas viilutatud ananassitükid terade vahele, lisas erinevaid vedelikke ning suures koguses viina. Mulle anti au võtta esimene lonks – magus ja oi-oi kui kange. Teadsin kohe, et kui selle 150 ml klaasitäie ära joon, siis sirgest kõnnakust on lood maade kaugusel. Vahetasin joogiklaasi vaikselt vee vastu ajal, kui mulle ikka alkohoolseid jooke nina alla istutati.
Peale pingelist mängu Brasiilia penaltiseeria võiduga läks agulis pidu lahti.
Fernando on ja oli mu reisimisest nii huvitatud ja uskus, et meedia on mu lugudest väga huvitatud, mis sai kiirelt ka kinnitust. Nädala jooksul avaldatakse mõlemad artiklid, mis tembeldati väga erilisteks lugudeks.
Jalgratta retkest aga kiirelt veel paar sõna: ületasin kõik künkad ja tõusud fikseeritud käiguga rattal ehk fixiel, käisin suurematel Sao Paulo teedel, nägin kurikuulsat Ibirapuera parki, rikkaid ja vaeseid rajoone, jalgpalliväljakuid, inimestest pungil olevat populaarset peorajooni, graffitit täis ehitisi ja palju muud. Rattaretk sai tagasitel kuldselt premeeritud külma õllega.
Olen kasutanud Couchsurfingu (CS) kodumajutuse kommuuni enne Brasiiliat vaid neljal korral – kaks korda Austraalias, siis Vietnamis ja Taimaal ning nüüd lisaks kaks korda Brasiilias. Mul on siiski CS-ist vastakad arvamused, kuid keskenduks vaid heale – mulle meeldib tutvuda kohalikega, kes kiirendavad su sulandumist kohalikku ühiskonda.
Nädala jooksul kammisin läbi suure tüki Sao Paulost, mis on maailma TOP 10 suurlinnade nimekirjas, kasutades selleks erinevaid transpordivahendeid – jalgtaksot, jalgratast, autot ja metrood. Üks suurimaid elamusi oli lühike jalgpallimäng kohalike lastega betoonseinte taha peidetud staadionil.
Avasin nädala jooksul ka Facebooki lehe, kus saab kiire jooksva ülevaate mu seiklustest siin laias maailmas, mis on kättesaadav kõikidele. Lehe nimeks on Wicked Travels, mis on kättesaadav aadressilt http://www.facebook.com/WickedTravels (inglise keeles).