Kuidas ma rahata reisile läksin, 3. osa: eluks vajalikke asju on vaja ülimalt vähe
Austraalias elades komistasin artikli “The Ultimate Guide to Traveling Without Money“ otsa, kui tegin Google´is otsingut “travel free” või “travel without money”. Mõte rahata reisimist proovida sündis Põhja-Austraalia linnas Darwinis, kus töötasin alkoholipoes müüjana. See oli iseenesest lihtne ja kiire sissetulekuallikas ning seal kohtusin ka uskumatult paljude inspireerivate inimestega.
Kui tegin lõpuks otsuse Aasias reisimise kasuks, siis lükkasin rahata reisimise tahaplaanile ja võtsin eesmärgiks koguda raha Aasia avastusretkeks. Siis reisisin küll säästudest, aga otsisin alati soodsamaid reisimisviise.
Alles Taimaal hakkasin rahata reisimise ideed lähemalt uurima avastades, kui paljud inimesed seda maailmas juba teevad. Nende seiklused on ka internetimaastikul kajastatud.
Minu peamine küsimus sel hetkel oli, et miks ja kuidas ma seda teevad. Mu suureks üllatuseks on Internetiavarustes kasulikku infot selleks kuhjaga ning see tõi naeratuse näole ja süstis enesekindlust. Enamus lugusid olid ja on tänaseni üdini inspireerivad. Tegu ei ole aga uue ega veidi nutikama kerjamisviisiga. Nimelt oli kerjamine olnud kõigile ja on olnud ka minule algusest peale vastukarva. Olin artiklite lugemise kütkes nädalakese, mil iga päevaga suurenes soov teele asuda ja näha, kuidas ma inimesena uutes olukordades arenen ning mida ma sellest väljakutsest siis õpin, et olla parem ja hoolivam inimene kõigi suhtes.
Mida pakkida rahata reisile?
Seiklen kahe seljakotiga, millest üks on 75-liitrine ja teine 28-liitrine. Esimese kogukaal on 18 kg pealt kukkunud nüüdseks 14 kg peale. Väikeses seljakotis hoian kiirelt kättesaadavaid asju – peamiselt vett, snäkke, märkmepaberit, tehnoloogiavidinaid ja tähtsaid dokumente.
75-liitrine seljakott mahutab järgnevaid asju:
• magamiskott
• võrkkiik
• rätik
• riided – 2 paari pikki pükse, 2 paari lühikesi pükse, seelik, 5 pluusi, pesu ja sokid
• hügieenitarbed – hambapasta, hambahari, miniatuurne šampooni ja balsami pudel, epilaator
• taskulamp, vihmajakk, nuga, söögiriistad
• jalanõud – paar tosse ja paar plätusid
• sülearvuti Lenovo ThinkPad X230, mis annab vabad käed pakkuda teinekord vahetuskaubana IT-teenuseid
• Barnes & Noble Nook ehk e-luger, mis on täis inspiratsioonilisi ja hariduslikke e-raamatuid
• iPod, mis paitab reisil mu kõrvu ja toidab mind lisaenergiaga
• GoPro kaamera, mida kasutan piltide ja videode jäädvustamiseks ning selle lisaseadmed (peapael, laadija, lisa-akud, käepide)
• veel mõned pisividinad (pastakad, patareid, hüppenöör, kummilint, teip, juhtmed, kilekotid jne)
Navigeerimiseks kasutan ma füüsilist ehk paberkaarti või pöördun suuna küsimustes kohalike elanike poole. Olen üks vähestest, kes ei oma praegu telefoni. Veebruaris tegid pikanäpumehed Vietnamis puhta töö, kui võtsid endaga kaasa alles soetatud nutitelefoni Samsung Galaxy S4. Esimene nädal oli väga harjumatu, sest nutifon oli mulle multifunktsionaalne seade, mida kasutasin peamiselt kaamera, navigatsiooniseademe, kiire ja mugava Internetijagaja ning kasuliku info allikana. Tehnoloogia on suur meeltesegaduse tekitaja ning võimas sõltuvus, milles nutitelefon mängib keskset rolli. Ma tunnen end vabana ilma telefonita. Ei tahaks olla inimene, kes magab maha mitmed fantastilised hetked oma elus, sest pilk ja tähelepanu on pidevalt hajutatud.
Kuidas kõik algas
Tai saarepuhkuselt Bangkoki jõudes ostsin ma kohe minibussi pileti Kambodža põhjapoolsesse linna Seim Reapi, mis on maailmakuulus UNESCO pärandi hulka arvatud Angkor Wati templi tõttu, mida mul õnnestus esimese nädala jooksul ka külastada. Kuid uue väljakutse hommikul soetasin uue paari pikki pükse (see oligi kõige viimane ost säästude eest), ning maksin ka viisarahad riigipiiri ületuspunktis ja sisenesin järgmisse riiki juba ilma kohaliku rahata.
Reisi alguses oli mul küll kotis 240 dollarit, mis sai sinna sihipäraselt sokutatud. Kasutan seda raha vaid viisade saamisel. Mul ei ole mingit soovi sattuda pahuksisse riigiga, kus olen ja reisida illegaalina. Sellistes olukordades ei ole tark teha ka kokkuleppeid ega vahetuskaupa, sest seda käsitletakse kohe altkäemaksuna. Kõigele lisaks ei riku ma viisatingimusi, lahkun riigist alati enne, kui viisa lõppeb.
Esimene päev - "loodetavasti saad sellest kõhu täis"
Kambodžas Siem Reapis kirjutasin esimesel rahata reisimise päeval oma reisikirja, mille lasin kohalikel khmeeri keelde tõlkida. Kolm meest olid kohe väga abivalmid, kellest üks (Mr Cobra) pakkus mulle isegi õlut ning vaatas mind krimpsus näoga, kui ütlesin, et eelistan vett. Talle ei mahtunud pähe, miks ma tasuta õllele ei ütlen. Kui kiri tõlgitud, tänasin neid ning sättisin end lahkuma, kuid Mr Cobra hakkas muret tundma, et kus ma ikka ööbin. Mainisin, et muretsemiseks ei ole põhjust, küll asjad paika loksuvad. Aga ta ei olnud nii suuremeelselt meelestatud ning nii viis ta mu oma tuk-tukiga baari lähedal olevasse seljakotirändurite ööbimiskohta, kus kauples välja odavama magamisaseme ning maksis kahe öö eest.
Sellega ta südamlikkus ei piirdunud – peale seda läks Mr Cobra 10-minutilisele toidujahile, tuli tagasi, riis ja vorstid näppus ning ütles: “loodetavasti saad sellest kõhu täis.”
Andsin talle tänutäheks heas korras olevad kaasaskantavad kõlarid, mida ma ei olnud juba kuid kasutanud. Kui keegi on Kambožas käinud, siis ta kindlasti teab, et tuk-tuki juhid alustavad uut päeva tühjade taskutega. Ma olin ülimalt tänulik, et majandusraskustest hoolimata ulatas ta mulle oma abistava käe. Ma ei tunne, et oleksin teda „röövinud“. Inimesed peaksid õppima andmise ja jagamise kunsti – anna ja jaga vabalt. Selle tähendus ületab kilomeetrite kõrguselt materiaalse ellusuhtumise.
Mul ei ole ka raha, aga aitan ikkagi!
Aasias ei maksa arvata, et keegi ei soovi või ei saa sind iseenda kehva majandusolukorda arvesse võttes abistada. Mind ajas naerma, kui paljud vastasid: “mul ei ole ka raha.”
Sellest hoolimata tegid nad kõik võimaliku, et mind aidata.
Kerjaja on kurva näoga või kannatustest tulvil olev ja tihti haletsust otsiv inimene. Ma olen seevastu väga enesekindel ja julge, teretan ja vaatan alati inimestele silma, kui nendega räägin. Selline mõiste nagu „sa pead olema madalam kui muru“ on mõnede ühiskondade poolt loodud illusioon, mis näitab, et inimesed ei suuda või ei taha oma uhkust alla suruda. Ma kohtlen kõiki samaväärselt! Suurem kontonumber, armastav perekond, luksuslik auto vms ei tee kedagi teistest paremaks ega halvemaks.
Kui pöördun inimeste poole mõne küsimuse või palvega, siis esialgu tutvustan end ja oma reisi eesmärki lühidalt, aga tabavalt. Väga paljud inimesed on valmis mind kohe toetama, sest siiras olek ja viisakas pöördumine sooviga neid millegiga vastu aidata avab alati südameid. Väga oluline on tänada potentsiaalset abistajat ja seda mõlemal juhul, kas siis, kui ta on sind võimeline aitama või ka siis, kui ta keeldub.
Mu selline reisimisviis on mu enda valik, mille olen teinud teadlikult ja ei ole kuidagi seotud ühiskonna hammasrataste vahele jäämisega.
Neli väljakutset
Lühidalt on minu neli väljakutset, millega jooksvalt silmitsi seisan järgmised:
• Transport: hääletamine, jalgtakso, jalgrattalaenutus, ookeanilaevad, lendamine (vahetuskaubana või kingitusena)
• Söök: restoranid, turud, väikepoed, võõraste külalislahkus, looduse annid. Enamjaolt pöördun söögi saamiseks restoranide poole, kes on alati valmis mu reisi toetama. Olen käinud läbi tuntud ja vähetuntud söögiketid ning mulle on ära öeldud vaid 20% juhtudest.
• Varjualune: telkimine, katusealune, võõraste külalislahkus või sotsiaalsed institutsioonid (kirik, templid, haiglad, politsei, tuletõrje)
• Puhtus: hügieeni eest kannan hoolt igapäevaselt. Võimalused on laialdased, sest hoian võimalusel rajatiste lähedusse, mis pakuvad tasuta dušši. Parim „kink“, mis keegi sulle pakkuda saab, on soe dušš! Riideid on piisavalt, et alati puhaste ja hästilõhnavate kehakatetega ringi reisida. Kasutan ära kõik pesumasinaga pesemise või riiete käsipesu võimalused, mis teele jäävad.
Joogikõlbuliku vee saadavus seab mind vahel keerulistesse olukordadesse. Enamuses Aasia riikides on kraanivesi joogikõlbmatu. Ainuke riik, kus sain liitrite viisi kraanivett juua, oli Singapur.
Brasiiliasse!
Praeguseks on piletiraha koos. Suured tänud kõikidele lahketele inimestele! Olen teinud selle kolme rahata reisimise kuu jooksul suuri samme, et leida tasuta transporti (vahetustasuks näiteks töö laeval/jahil vms) või sponsorit, kes oleks huvitatud siduma end inspireeriva teekonnaga, millest läbi ajakirjanduse ka tähelepanu saada. Pakkumine kirjutada oma reisijutte Delfile ei köitnud mind algselt, sest raha (toetuste) küsimine on mu reisipõhimõtete vastu. Tegu oli aga viimase õlekõrrega.
Nüüd aga suundun lennupiletit ostma. Ja siis kirjutan juba pikemalt lennujaamaelust ja piletisaagast.
