Laura ja Marguse videoblogi: riisikasvatajad ja naisehitajad, Hiina kohaliku majanduse turgutajad

Laura ja Marguse rännakud Aasias jätkuvad Hiina riisiterrassidel. Sealsamas tassivad naised ka telliseid ja tsementi. Mehed on kuhugi kadunud. Räägib Laura.

Dalist jäi viietunnise bussisõidu kaugusele Kunming ehk Yunnani provintsi pealinn, kuid seal me pikalt ei peatunud. Olime vaid ühe öö, et järgmine päev kohe edasi Jianshui poole sõita. Sealgi sattusime kõigepealt jälle vanalinna, nagu meil viimasel ajal kombeks.

Veetsime selles väikeses linnas vaid kaks ööd ja ega seal suurt midagi teha polnudki. Peale Lijiangi ja Dalid jäi see vanalinn natukene lahjaks.

Jianshui bussijaamast läheb aga kord päevas buss Xinjiesse ehk meie Yunnani reisi viimasesse sihtkohta. Sinna pääsemine oligi meie eesmärk ja Xinjiest omakorda tahtsime jõuda Hiina kuulsaimate Yuanyangi riisiterrassideni, mis on väga populaarne sihtkoht loodus- ja maastikufotograafite seas.

Kui linna jõudsime, siis Belinda juba ootas meid. Temaga olime enne telefonis suhelnud. Kohalik Belinda räägib väga hästi inglise keelt ja pole ka ime, sest tema igapäevatööks ongi meiesuguste turistidega suhtlemine. Ta korraldab tuure ja pakub majutust.

Kuna meil Jianshuis läks bussileminekuga kiireks ja ühtegi sularahaautomaati läheduses ei leidunud, siis usaldasime oma reisiraamatut, kus oli kirjas, et Xinjies on sularahaautomaat täiesti olemas. Läksime selle usaldamisega siiski alt, sest kohapeal selgus, et see ainus automaat välismaa pangakaarte ikkagi ei tunnista.

Nüüd läks rahade arvestamiseks, sest allesjäänud sularahavarudega tuli kuidagi kaks päeva siin linnas hakkama saada.

Belinda õnneks mõistis meie rahaprobleemi ja pakkus soodsat majutust linnas 60 RMD (7,20 euro) eest, kuigi alguses oli meil plaanis majutuda hoopis riisiterrasside külas. Kuid nagu arvata võib, maksab vaade riisiterrassidele veidi rohkem ja rahaline seis seda hetkel ei võimaldanud.

Tuba, mille linnas saime, nägi välja säästumajutusele kohane: seinad hallitasid ja isegi tualettruum oli siin Hiina stiilis ehk potiks oli auk põrandas (jalajälgedega). Samuti pidime nüüd söögi pealt kokku hoidma, aga see polnud üldse keeruline, sest praetud riis ja vürtsikas kurgisalat maksid vaid kaks eurot.

Belinda pakkus meile ka terveks päevaks autojuhti 350 RMD eest (41,80 eurot), lisaks tuli maksta riisiterrasside piirkonna külastuse pileti eest 100 RMD-d (12 eurot). Pilet kehtib 2 päeva.

Kuna meil privaat-auto jaoks sularaha enam ei jätkunud, pakkus Belinda meile veel sobivamat varianti mikrobussiga kohalesõiduks. Loomulikult olime sellega kohe nõus ja alustasime oma ekskursiooni kella 12 paiku päeval. Hommikul on vesistel riisiterrasidel palju udu ja nähtavus väga halb.

Ootamatult selgus, et me ei pidanud maksma sissepääsupileti eest. Kui mikrobussiga kontrollpunkti jõudsime, siis kästi pead alla lasta, et aknast meid ei paistaks. Selline tunne oli, nagu oleks sattunud mingisse immigrante smugeldavasse bussi. Mikrobuss viis meid 20 RMD eest riisiterrasidele ja sealt matkasime edasi juba jala.

Poole tunni pärast olimegi esimeses sihtkohas ja vaade, mis avanes, oli muidugi võimas.

Kõndisime veel paar tundi jalgsi mööda külasid, kus jäid silma Hani hõimu töökad naised, kes tassisid telliseid ja muid raskusi oma seljas.

Igal pool on näha, kuidas naised rügavad rasket tööd teha ja mehed tõmbavad piipu või jalutavad käed selja peal niisama ringi.

Üritasime teha pilti naisest, kes rasket koormat endale selga oli tõstmas, kui järsku peatus meie ees uhke auto, lasi akna alla, ütles "HELLO" ja siis tegi hoopis meist pilti oma telefoniga... seekord olime hoopis meie vaatamisväärsuseks.

Lõpuks jõudsime ka teisele riisiterraside platvormile, kus meile turvamees kohe vastu tuli ja muidugi piletit küsis. Turvamees palus uue pileti osta, kui ütlesime, et meil pole. Läksime siis kohalikega kaasa natuke maad eemalt riisiterrassidele.

Umbes kuue ajal õhtul hääletasime end tagasi linna ja maksime selle eest 10 RMD näo pealt.

Viimasel päeval saime linnas tuttavaks ka ühe fotohuvilisest prantslasega. Ta oli siin juba neljandat korda. Eelmised kolm korda olevat alati liiga tihe udu olnud ja riisiterrassidest ei saanud häid pilte teha.

Kõige parem nähtavus pidi olema jaanuari lõpus ja terve veebruarikuu. Veel rääkis ta kasuliku finantsnipi, et Hiinas tuleb mõnedel sularahaautomaatidel sisestada kaks nulli enda PIN koodi ette, sest kohalikel on kuue numbriga PIN-koodid. See meile enam abiks ei olnud, sest olime juba lahkumas, aga vähemalt saime ära proovida reisi tundmatusse kohta, kui sularaha eriti kaasas pole.

Reis jätkus magamisbussis Kunmingi suunas, kust lendasime järgmisel päev juba edasi Shanghaisse.

Meie riisiterraside külastuse kogu eelarve kahele tuli kitsastes tingimustes selline:

Majutus, 2 ööd - 120 RMB (14,20 €)
Söök - 120 RMB (14,20 €)
Riisiterraside külastuse transport - 40 RMB (4,80 €)
Kõik kokku kahepeale - 33,20 €