Seda artiklit kirjutades istun meie Piruka Berta tagasitmel kahe lapsetooli vahel, ühel pool nohiseb pisipreili Luuna, teisel pool jälgib klaviatuuril klõbistamist pingsalt noorhärra Tormi. Roolis on raudsete närvidega abikaasa Uku. Proovisin ka ise sõitu kiirteedel, aga see ei ole minu jaoks, olin krampis ja ärev. Oleme alles kuuendat päeva Hispaania poole teel, aga tunne on, nagu oleks reis kestnud juba vähemalt kuu aega. Sellist seiklust ei ole meil veel kunagi olnud!

Seljataha jäävad Rootsi, Taani, Saksamaa, Holland, Belgia ja nüüd oleme äsja sisenenud Prantsusmaale, kus homme väisame maailma kõige populaarsemat turismiatraktsiooni, mileks on muidugi Eiffeli torn. Kokku oleme autoga juba läbinud 1790 kiomeetrit 21 tunni ja 37 minutiga.


Antwerpen tõi rõõmupisara palgele

Elamusi on olnud muidugi palju. Püüdes nendest meeldejäävaimad välja tuua, võiks alustada Taani linnakesest Ejstrupholm, kus peatusime teel Legolandi. Väljas hakkas küll juba hämarduma, kuid otsustasime, et lähme avastame seda pealtnäha üsnagi üksluist pisikest kohta.

Meie üllatus oli suur, kui sattusime kohaliku kooli mänguväljakule, kus olid suured imelise kõlaga mängumuusikariistad, seiklusrada, suur ronimisala ja ronimissein, mis pakkus natukene koormust isegi Ukule. Kusjuures samasugused muusikariistad pidid asuma ka Põltsamaal, nii et ei pea nende leidmiseks tuhat kilomeetrit maha sõitma.

Läksime edasi ja avastasime veel ühe suure mänguväljaku ning imekauni tee kohaliku järvekeseni. Linnakese keskus oli vaikne ja kuigi oli juba pime, siis ainsas kohalikus baaris elu käis. Sellest olenemata tundus kõik nii turvaline ja õdus. Mida ei saa öelda iga linna kohta, kus me viibinud oleme.

Elamusi on seni pakkunud ka Rootsis Malmö ning Belgias Antwerpen. Antwerpenis saime Bookingu abil üheks ööks kõigest 90 euroga kolmekorruselise luksusliku korteri otse 123 meetri kõrguse katedraali kõrvale, mille vastas asub Antwerpeni raekoda, kus lehvivad Euroopa Liidu riikide lipud, teiste seas ka Eesti lipp.

Antwerpeni magava koera ja lapsega monument otse meie majutuskoha kõrval.


Antwerpen on kindlasti külastamist väärt! See oli nii positiivne üllatus, eriti kuna olime otse tulnud Saksamaalt Bremenist, kus linna esinduslikumas pargis kükitasid põõsas süstivad narkomaanid, vanalinnas olid kodutud ja kerjused. Linn oli räpane ega jätnud üldse mingit muljet. Kui sama päeva õhtuks Antwerpenis maabusime, tahtsin rõõmupisara poetada. Esiteks oli soe, teiseks oli kõik puhas ja vanalinna tänavaterrassid kihasid inimestest. Seega otsustasime minna lastega enne tuttu sättimist sööma ja natukene ka melust osa saada. Istusime Itaalia restorani terrassil, sõime salatit ja pitsat ning olime eluga rahul.

Järgmine päev, mille plaanisime samuti suuresti Antwerpenis veeta, oli vihmane. Kui kodus me võib-olla ei lähekski sellise ilmaga lastega õue müttama, siis siin ei saa teisiti. Kui koht on sümpaatne, siis tahame seda võimalust iga ilmaga kasutada. Tõmbasime vihmariided selga ja käisime nii vaaterattal kui ka maailma kauneimas ajaloolises Antwerpeni raudteejaamas, kuhu viib teemantimiil, mille ääres reas uhkete vitriinidega ehetekauplused.

Tormi Antwerpeni raudteejaamas, hoidmas käes sõber Karu, kes tuli seiklusele kaasa Saku Terakese lasteaiast.


Antwerpen on tuntud kui maailma teemandipealinn, sest ajalooliselt poleeriti ja lõigati teemante just siin. Kuna tänapäeval on need teenused kolinud kolmandatesse riikidesse, siis tänapäeval tegeletakse Antwepenis lõikamatute teemantidega. Sellel alal on Antwerpenis tööl 30 000 inimest. Enim kohtasime oma teel juute, kes suurt osa kohalikest ehete- ja teemandiäridest eest veavad.

Vajalik muudatus reisiplaanides

Rüblikud on väga vaprad olnud! Ainult viimane sõit, mis kestis 5,5 tundi ja viis meid Bremenist Antwerpenisse, oli nende jaoks liig. Viimased kaks tundi maadlesime siis tülpimusest tuleneva emotsioonide virvarriga, kuni mõlemad lõpupoole tüdimusest silma korraks looja lasid. Üldiselt täidame pikkade sõitude ajal Tormiga nipivihikuid, Luuna värvib või loen emmale-kummale tema raamatut. Palju aitavad ka kaasavõetud ja tee pealt ostetud näksid.

Ekraane sõidu ajal väldime, et nad sinna kinni ei jääks. Vahel vaatame koos siiski reisipilte, guugeldan mõnd infokildu või teen pilti. Korra õppisime kõik koos Duolingo abil hispaania keelt, tänu millele oskavad rüblikud nüüd öelda „Yo soy un niño/una niña“ (e.k „mina olen laps“). Seda nad ka toredasti harjutavad siin-seal. See on täpselt see hariv kvaliteetaeg nendega, millest tiheda tööelu ajal unistasin. Kuna nad on nüüd minuga koos tahapinki aheldatud, ei saa nad plehku panna, kui ma õpetajat mängima hakkan.

Alati ei ole muidugi lihtne. Närvirakukesed kõrbevad vahel ereda leegiga ja viimased ajurakukesed genereerivad tegevusi, et laste kõrvulukustavat kisa summutada. Peale viimast väljakutsuvat sõitu otsustasime teekonda pikendada ja sellega sõitude kestvust lühendada. Jõuame nüüd Hispaaniasse üks päev planeeritust hiljem, mis on rahaliselt kaotus, sest Madriidi majutus oli juba Eestis broneeritud, aga meie vaimse tervise mõttes võit. Näiteks täna sõitsime ainult kolm tundi ja see tundus mõistlikult lühike ots, kuigi ma ei oleks mitte kunagi enne seda reisi öelnud, et kolmetunnine autosõit on lühike.

Billund on laste paradiis

Rääkides väljakutsetest, pandi ootamatult meie vaimne ja Tormi füüsiline tervise proovile Legolandi külastuse käigus. Ta oli seda päeva väga oodanud. Võib-olla reisiärevusest, võib olla mitte, aga igatahes lõi tal keset esimese päeva külastust palavik üles. Meele tegi eriti mõrudaks asjaolu, et enamus Legolandist oli veel nägemata ning kellelgi ei olnud kindlustunnet, et tema palavik alaneb ja saame järgmisel päeval naasta.

Õnneks higistas noorhärra palaviku ööga lõplikult välja ja kuna ta enesetunne oli viis pluss, siis saime järgmisel päeval Legolandist viimast võtta. See on nii äge, et oleksime võinud vabalt ka Ukuga seal kahekesi hulluda. Nägimegi lisaks lastega peredele noorpaare, aga ka pensionäre. Ma ei olnud Legolandi kohta eriti uurinud ega mõistnud, mida inimesed seal nädal aega järjest teevad. Aga tõesti: paar-kolm päeva kulub vabalt Legolandile, siis on seal veel eraldi Lego maja, mida kiidetakse, üüratu veekeskus Lalalandia ja seikluspark Wow park, mida kõike tahaks ühel päeval näha.

Legodest Eiffeli torn koos Luunaga. Loodame, et juba homme õnnstub originaali näha.


Ööbisime Legolandi Holiday Village’is, kus juba ainuüksi oleks võinud terve päeva veeta. Noorhärra rõõmuks olime rentinud tema lemmiktegelaste teemalise Ninjago kämpingumaja, mille hinnas sisaldusid ka Legolandi piletid, nii et igati hea diil. Kämpingus endas oli kõik vajalik olemas, k.a dušš ja köök. Kämpingute ala oli tohutult suur, igal pool legodest kujukesed ja meie maja kõrval suured täispuhutud maapealsed batuudid.

Meie Legolandi kämpingumaja.


Kassast saime kaasa aaretejahi kaardi, mille täitmise auhinnaks oleks olnud väikesed legod, aga selleni me ei jõudnudki. Samuti jäi nägemata nii mõnigi kämpingualal olev meelelahutus, muuhulgas suur mänguväljak, nii et peame kindlasti tagasi minema. Nüüd ma enam ei imesta, kuidas või miks pered väikeses Billundis oma puhkusest nädalakese mööda saadavad.

Veel tahaksin selles artiklis kindlasti kiita ka Tallinki Rootsi kruiisi, millega meie reis kuus päeva tagasi algas – imeline teenindus, rohkelt taimetoitu, mida me Ukuga väga hindame, kaasahaarav programm ja täitsa mugav aknaga A-klassi kajut. See oli suurepärane algus meie reisile! Nüüd ongi aeg trükkimine lõpetada ja arvuti kinni lüüa, sest oleme jõudnud Pariist tunni aja kaugusele Margny-lès-Compiègne linnakesse, kus täna majutume, et homme korraks nina Pariisi pista.

Jooksvalt saate ikka meie seiklustega kursis olla @helenatomikas Instagrami konto kaudu. Hindame väga teie soovitusi, tagasisidet ja vastan igale küsimusele, mis teil rüblikutega seiklemise kohta tekib! Tahan, et need artiklid innustaksid, aga oleksid ka ausad ja läbipaistvad, mis puudutab väikelastega pikka autoreisi läbi Euroopa.

Jaga
Kommentaarid