Avastusretk vespaga: Mart Mikk toob päevavalgele Tallinna peidetud pärlid

Kultuurihuviline motoentusiast Mart Mikk tutvustab elektrirolleriga tehtud proovisõidu käigus nähtud põnevaid vaatamisväärsusi.

Kuulun inimeste hulka, kes on pidevalt millegi põneva või uudse otsingul. Kuna mind köidavad samaaegselt loodus, erinevad kultuurid, ajalugu ja tehnoloogia, siis just motomatkamine tundub parajal määral kõiki neid nelja suunda mõnusalt ühendavat.

Ühtlasi tunnen lapsikut rõõmu igast kordatehtud teest, ehitatud sillast ning rajatud tunnelist, tavaliselt käin selliste objektidega tutvumas juba tööde algusfaasis, jalutuan ümber ehituse ajaks paigaldatud piirdeaedade ning olen teinud pikki kepikõnnitiire mööda värske asfaldiga kaetud magistraale kaugelt enne nende joonimist ja liiklusele avamist.

Kui mul avanes võimalus teha proovisõit uue täiselektrilise vespaga, otsustasin sihitult ringi tiirutamise asemel panna oma kodulinnas ja selle lähedal paika mõned konkreetsed punktid, mis on natuke suurest teest kõrval, ning vastavad kriteeriumile „muidugi olen kuulnud, aga ise kunagi oma silmaga näinud ei ole“.

Tulevik on kohal!

Tõsiuskse mootorratturi jaoks võib rollerini jõudmine veidi aega ja ümberhäälestumist nõuda, rääkimata olukorrast, kus vedavaks jõuks on 3,6-kilovatine elektrimootor, mis arendab kiirust 70 kilomeetrit tunnis ja sellisel režiimil saab ühe laadimisega läbida 70 kilomeetrit. Vespa Elettrical on olemas ka väiksem sõsar, mis liigub kuni 45 km/h. Pean siiski tunnistama, et ehkki mopeediga võib Eestis täiskasvanud inimene sõita juhilube omamata, tähendab kohalikku liikluskultuuri arvestades linnakiirusega sõit praktilises elus pidevat jalgujäämist ning närviliste kaasliiklejate ärritunud reaktsioone.

Nii ongi lahendus kannatada ära, millal viimaks võetakse riigikogus vastu uus liiklusseadus, mille sõnastuses seisab juba 2019. aastast paragrahv, et B-kategooria loa omanik võib pärast 10-tunnise kursuse läbimist sõita A1 kategooria sõidukiga, ehk teisisõnu 125-kuubikulise mootorratta, rolleri või kuni 11 kilovatise kaherattalise elektrisõidukiga. Kursus on vaieldamatult ülivajalik, seevastu liiklus- ega sõidueksamit ei ole vaja uuesti sooritada. Usun, et just see asjaolu on olnud hirmutavaks takistuseks paljudele autojuhtidele, kes on unistanud suviseid ummikuid lõunaeuroopalikult elegantsel moel vältida. Ja mis veel siis, kui tegemist on rahvusvaheliseks stiiliikooniks kujunenud vespaga, mille laadimiseks kulub täpselt 10 sekundit: õhtul paned pistiku seina ja hommikul võtad seinast välja.

Niisiis, valisin välja viis vaatamisväärsust Tallinna erinevates nurkades, mis jõuaks ühe laadimisega läbi sõita.

Kadrioru kaponiir

Alustan kesklinnast ja Eesti ainukesest tobrukist. Mis asi on tobruk ja kus see asub? Selleks tuleb sõita Tuukri tänava kõige-kõige lõppu, üle ristumiste Pikksilma ning Kiikri tänavatega, kus tupikuga lõppevas Kadrioru-poolses otsas on väike parkla. Kaherattalised võivad parkida tasuta, autoga on vaja parkimiskell panna, sest usutavasti saab esimese objekti veerand tunniga uudistatud. Nüüd on vaja jätkata jala umbes 200 sammu mööda kõnniteed Pirita poole ning seejärel keerata pilk vasakule, mere suunas. Kas see on mingi nali? Miks on maa seest väjaulatuva kanalisatsioonikaevu meenutava betoonkobaka juurde lisatud metallist pidulik silt?

Tegu on Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväe poolt paigaldatud kaponiiriga Ringstand Regelbau 58c. Lihtsamalt väljendades on see 360° raadiuses toimiv betoonist tulepunkt, mis sai oma hüüdnime esmase kasutuskoha järgi Põhja-Aafrika linna lähistel peetud lahingutes. Tavaliselt peaks kaponiir maapinnaga tasa olema ning selle tagaküljel praegugi veidi nähaolev uks avanes otse kaitsekraavi. Sildilt võime lugeda, et erineva modifikatsiooniga Ringstande paigaldati erinevatesse riikidesse ühtekokku umbes veerand miljonit ja vastavalt vajadusele varustati need kas helgiheitja, kuulipilduja, granaadi- või leegiheitjaga, vahel lausa kergesuurtükiga. 1944. aastal võis Tallinna sadama piirkonnas selliseid kaponiire olla rohkemgi, tänase päevani on neist säilinud vaid üks. Põnev!

200 sammu pärast olen tagasi parklas, võtan rolleri tagakohvrist kiivri ning algab hääletu sõit mööda Reidi teed. Oh, mis kena, et merevaadet varjavast kahtlase väärtusega võpsikust on saanud aktiivses kasutuses olev ning eeskujuliku haljastusega palistatud liiklussoon! Alati võib jääda vaidlema roheluse, ridade arvu, lubatud kiiruse, fooritsüklite toimivuse või ummikute edasikandumise üle, kuid tuleb tunnistada, et sellest kaldapealsest on kujunenud meelispaik nii jalakäijatele kui ka ratturitele. Pandeemia algusaegadel oli seal teinekord niipalju rahvast koos, et hakkas lausa kõhe.

Põhjakonna trepp

Russalka kohal jätkan sõitu Pirita tee kõige parempoolsemal sõidurajal, mis läheb peagi sujuvalt üle bussirajaks. Jah, elektrisõidukitele on see lubatud! Nädalavahetusel linnast väljapoole see vast nii määrava tähtsusega polegi, kuid kujutan ette, kui palju võib alates septembri algusest selline eristaatus nii närve kui ka väärtuslikku aega säästa. Tasapisi mööduvad Pirita kloostri varemed, tee nimi muutub Meriväljaks ja edasi Rannaks. Vasakule jääb muul, mis on muidu igati vahva, aga et täna otsime pigem kohti, mis päris kohe silma ei hakka, sisenen pärast väikest teeremondist tingitud ümbersõitu Viimsisse ja keeran pärast koolimaja sisse Karulaugu tee kaugemast otsast. Lähim parkla on spordikeskuse juures ja siit ta algabki, Põhjakonna trepp. Kuulen hüüatust, et no kes seda treppi siis ei teaks? Teavadki, enamasti efektsete öiste fotode järgi, aga kui palju on neid, kes on sealt oma jalaga üles või alla sammunud?

Wikipediast võime lugeda, et 2017. aastal valminud trepp on Lubja külaseltsi poolt algatatud Viimsi valla kingitus Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks, selle autorid on arhitekt Oliver Alver ja konstruktor Julia Parind, suurim kõrguste vahe on 36,9 meetrit ja kaldenurk 22 kraadi. Treppide juures kõige tähtsam info on aga palja silmaga nähtav: kogu see siksak moodustub 11 moodulist, igaühel 20 astet, seega kokku 220 sammu üles ja sama palju tagasi. Tähelepanu, valmis olla, start!

Oma ringsõitu Pärnamäe suunas jätkates jääb esmalt paremale Viimsi Artium - suurepärase akustikaga uus täismõõtmetes kontserdisaal, muusikakool, kunstikool, teaduskool, huvikeskus ning 190-kohaline black-box teatrietenduste korraldamiseks. Pärast Vimka seiklusparki saab ringi pealt hakatuse Lubja tee koos päris tuntava tõusuga mäkke. Vaatamata vespale selgaprantsatanud 90 kilole ei langenud kiirus kordagi alla lubatud 50 kilomeetri.

Kes tahab Põhjakonna trepi tipust alla vaadata, peab mäe otsa jõudes kohe paremale, Aiandi teele keerama. Parkimist tasuks otsida Paelille tee lõpust, sealt taaskord veidi üle 200 sammu kõndimist läbi mänguväljaku ja avaneb ilus vaade nii trepile kui ka merele.

Iru ämm

Olen sündinud ja kasvanud Pirita-Kosel. Uudishimuliku poisina kondasin läbi kõikvõimalikud varjendid ja varemed kodust mitme kilomeetri raadiuses, küll jalgsi, küll suuskadega, kuna talvisel ajal on nii mõnedki objektid palju paremini ligipääsetavad. Õnneks ei saanudki minu kadunud ema oma elupäevade lõpuni teada, millise tempoga oli võimalik Pirita kloostri müüridel joosta ja kuidas kruusaradade jaoks mõeldud pikkade naeltega jooksutossudes oli kevadise suurvee ajal eriti hea ning turvaline ühelt jääpangalt teisele hüpata…

Pärnamäe teed pidi tulles pääseb Linnuse tee otsas olevasse parklasse kerge vaevaga fooriga otse üle ristmiku sõites. Sealt võiks varakevadel minna avastama Iru linnust või Peeter Suure merekindluse tunnelisuud, pragusel ajal on selleks rohi liialt kõrge. Selle asemel tuleb otsida üles sissepääs kiviaias ja sellest algav teerada, mis viib künka otsas kõrguva Iru ämma juurde.

„Kalevipojast“ teame lugu, kus Soome Tuuslarile hakkas Kalevipoja ema Linda sedavõrd meeldima, et ta otsustas naise endaga Soome kaasa viia. Tagaajamist pealt näinud Taevaisa lahendas Linda palve peale välgunoole abil olukorra nii, et lõi Tuuslari uimaseks ja muutis Linda kiviks - ebaaus, kas pole?

Iru ämmaks kutsutud sihvakas kivirahn oli meie esivanemate jaoks populaarne riituste paik, kuni ühel hetkel see tükkideks läks ja tükid leidsid ehitusmeistrite abiga endale koha Iru silla tugipostides. Sajand hiljem, aastal 1970, püstitati samasse kohta skulptor Juhan Raudsepa poolt tehtud uus Iru ämm, kes oma muheda naeratusega Narva maanteed pidi sõitjaid tervitas.

Tervitas on kirjutatud meelega minevikuvormis seetõttu, et nüüdseks on küngas päris korralikult võpsikusse kasvanud ja ilma vajaliku eelinfota ei oska keegi iidse ahistamisjuhtumi asukohta otsida. Minu arvates oleks igati mõistlik kivist Linda uuesti nähtavale tuua. Kunagi kandsid selle eest hoolt rohtu näksivad lambad ja lehmad, praegu võiks sinna mõned arboristid hakkepuidu tegemist juhendama saata.

Glehni tähetorn

Nüüd läheb sõit tagasi kesklinna poole üle Iru silla, millest paremat kätt asus ammustel aegadel kõrtsihoone. Seda ma oma silmaga näinud ei ole, küll aga laius minu lapsepõlves Narva maantee äärsete Lasnamäe kõrgete elumajade asemel talvel suusaradadega kaetud lage väli. Linna poole jõudes on Mustakivi tee alguses alles üksikud fragmendid kunagisest nõukogude sõjalennuväljast, kus tänasel päeval Ukrainas oma vendi ja õdesid tapvate punakotkaste eelkäijad pidevalt propellereid põristades väikese poisi öörahu rikkusid.

Veidi enne lauluväljakut saab teha fooriga vasakpöörde Valgele tänavale, sealt edasi mööda Pallastit Sikupillini ning Järvevana teele mõnusa käänakuga tunnelit läbima. Minu abikaasa on öelnud, et kui mul aega üle oleks, sõidaksin vist Kadriorust Piritale kah läbi selle tunneli!

Järvevana teel on lubatud suurim kiirus 70 km tunnis. Nullist nelja-viiekümneni kiirendab vespa elektrimootorile omaselt päris vilkalt, sealt edasi tõmme veidi raugeb, kuid lõpuks on tootja poolt lubatud 70 kenasti saavutatud ja marsruut jätkub viadukti alt läbi Pärnu maanteele kuni Hiiuni, kus tuleb parempööre Vääna tänavale. Kilomeetri pärast veelkord paremale keerates algab Tähetorni tänav, paarsada meetrit edasi ootab väike parkla ja pruun teeviit, mis osundab tähetorni suunas. Just, 200 sammu ja oletegi kohal!

Miskipärast seostatakse Nikolai von Glehni nimega pigem tema poolt rajatud lossi, kasvuhoonet ja kaht kivifiguuri, mida kordamööda Kalevipojaks ja kuradiks ning lohemaoks ja krokodilliks kutsutakse. Seevastu algselt vaatetorni otstarvet täitnud 20 meetri kõrgust samas stiilis ehitist käsitletakse kas kuidagi Tallinna Tehnikaülikooli allüksusena või väljaspoolt Nõmmet rahvas ei tea sellest üldse midagi. Nii ehk naa on 1910. aastal ehitama hakatud torni vähemalt seestpoolt õnnestunud näha päris vähestel, rääkimata tähistaeva vaatlusest teleskoobiga. Tallinna Tähetorni Seltsi andmetel mahub korraga torni kuni 25 inimest ja aastas kasutab seda võimalust umbes 500 külastajat.

Kruiisiterminali promenaad

Käänulise Tähetorni tänava teine ots on Harkus, Paldiski maanteel. Põhjus, miks kesklinna nii suure ringiga lähen, peitub üliägedas kõveras viaduktis, mis meenutab Storseisundeti riukalikku silda Norra läänerannikul üle Atlandi ookeani paisatud saarte. Tahtsin esmalt oma silmaga näha, millise liikluskaose on tekitanud Niine tänavalt lubatud vasakpööre kahesuunaliseks muutunud Põhja puiesteele, kuid veelgi rohkem huvitas, millisel määral on läinud paremaks vasakpöörde sooritamine Kalaranna tänavalt Linnahalli suunas. Pealekauba jääb Kalaranna tänava lõppu uus moodsa haljastusega promenaad, mis äsja linlastele avati. Seetõttu tegin veelgi suurema ringi ja lähenesin sadamale lausa Sõle ja Erika tänava kaudu.

Juba eelmisel suvel avati linnarahvale aastakümneid suletud sadamaalal Kruiisiterminali promenaad. Tõtt-öelda tundub veel 10 meetri kaugusel väravast, et tavakodanikul siia asja ei ole. Asjata! Aadressil Logi 6 olevas parklas on esimesed 30 minutit parkimist tasuta, promenaadi keskel paiknevat restorani Ocean 11 külastades pikeneb see aeg lausa kolme tunnini, peaasi, et sööma minnes ei unusta enda sõidukit registreerimast.

Tegelikkuses on pääslast vasakul olev jalakäijate värav avatud varahommikust hilisõhtuni, lausa ideaalne koht värske mereõhu käes jalutamiseks või sportimiseks. Võib-olla on paljud näinud telerist Salto Arhitektide ja Stuudio Tallinna poolt kavandatud kruiisiterminalis peetud mitmeid auhinnatseremooniaid. Seevastu 850 meetri pikkusest promenaadist on juttu olnud ebamõistlikult vähe. Arvukalt toredaid kohti istumiseks, laste mänguväljak, turnimisseadmed, mitmed potentsiaalsed amfiteatrilaadsed kontserdipaigad ja palju muud avastamisväärset - tõeline peidetud pärl!

Tagasiteel restorani klaasuksest möödudes tunnen, et kõht on tühjaks läinud, miks mitte süüa lõunat koos uhke merevaatega? Heaks tavaks on siinkohal lisada, et restoran Ocean 11 ei ole mind selle artikli kirjutamiseks kuidagi (veel) motiveerinud, samuti vespa tootja või maaletooja.

60 kilomeetrit ja poolteist tundi puhast sõitu, koos peatustega kuluks selle kõige avastamiseks oma kolm-neli tundi kindlasti. Et oleks vähem ilma foorita ohtlikke vasakpöördeid, tegin ringi päripäeva, loomulikult võiks liikuda ka vastupidises järjestuses. Igatahes selline sai üliägedal tulevikusõidukil tehtud minireis mööda Tallinnas ning selle lähiümbruses peituvaid põnevaid vaatamisväärsusi. Tegelikult oli algses valikus mitmeid maapealseid ja -aluseid militaarobjekte rohkemgi, kuid ligipääsetavuse ning seiklejate ohutuse mõttes sai nimekirja pisut kohendatud. Lisaks on suvisel ajal paljud kohad niivõrd kõrge rohu sees, et keeruline on vältida nii varitsevaid puuke kui ka ootamatuid auke või õhkimise tulemusena tekkinud salakavalaid betoonmürakaid.