MI MÉXICO | Maagiline meresafari: üliharuldased linnud pea kohal ja vaalad lausa käeulatuses!

Käisin Mehhikos, jätsin sinna osa oma südamest ja räägin teile ka, miks. Reisijutu kolmandas osas tuleb juttu sinijalg-buubidest, vaalavasikatest ja paljust muust, head lugemist!

Hommikul jälle magada ei lasta, aga selle olen küll juba teiseks kohapealseks päevaks selgeks saanud, et hotelli hommikusöögi võrra varem ärgata ei tasu — mitte et söök halb oleks, see on lausa väga hea, aga uni on veel parem ja on juba selgeks saanud, et laud on kaetud, kuhu iganes me läheme, sest mehhiklastele meeldib süüa ja süüa pakkuda. Nii et kasutan seda lisapooltundi magamiseks. Kohvi? Ausalt öeldes selle Eestis nii vajaliku joogi joomise unustan Mehhikos üldse ära, ei joo seda eriti nemad ja ei tunne ka ise mingit vajadust.

Hommikul viiakse meid kiirkaatriga linnureservaati ja vaalu vaatama. Toimumispaigaks Marieta saared — need on inimasustuseta saared, mis on tekkinud veealuste vulkaanipursete tagajärjel tuhandeid aastaid tagasi. Need saared on looduskaitse all ja rangelt valvatud, sest piirkonnas elab tohutult palju erinevaid liike. Nii vee all kui vee peal on niivõrd rikkalik fauna, et võikski jääda loetlema, aga võib siis välja tuua näiteks küürvaala, merekilpkonna ja blue foot booby — üliharuldane lind, kelle jaoks Marieta saared on üks kõigest mõnest pesitsuspaigast maailmas üldse (Kõige suurem osa neist elab Galapagose saartel, veidi üle poole umbes 40000 linnupaarist üldse maailmas kokku, kahjuks nende arv on mitmel põhjusel vähenemas…). Eesti keeles sellel linnul nime pole, aga võiks olla näiteks sinijalg-buubi — hei, linnuliikidele nimede mõtlejad, kas teete ära?

(Lisatud hiljem: tänu heale lugejale sain teada, et blue foot boobyl on eestikeelne nimi siiski täiesti olemas — sinijalg-suula. Aitäh, Martin!)

Oli uhke ja õnnelik tunne küll neid linde oma silmaga näha. Erksiniste jalgade ja külgvaates tõsiseltvõetava, ent otsevaates no nii armsalt totaka ilmega (vabandust, buubi, see on kõigest sellise suvalise liigi nagu inimese, pealegi võimalik, et ainult ühe liigi esindaja, arvamus) meenutab mõningal määral teisi veelinde, aga samas on ta täiesti äratuntav, vaata ise:

• külgvaates:

Foto: Shutterstock (sest kahjuks endal ei õnnestunud buubidest nii häid pilte saada)

• otsevaates

Foto: Shutterstock

Oh, jäin jälle lindudesse kinni… Tegelikult Marieta saartel on veel väga palju igasuguseid ägedaid merelinde lisaks buubidele ja ma isegi rääkisin nendega (kuigi ma oskan ainult tavalise Eesti kajaka keelt, aga need keeled on sarnased). Ausõna.

Tegelikult me siiski ainult linde ei vaadanud, vaid ikka snorgeldasime ka ja nägime ka erinevaid põnevaid kalasid tšillimas, aga vahepeal pistsin pea veest välja, sest et…noh, linnud. Snorgeldamisest on meil ka üks tore grupipilt, mis — kui sa veel ei märganud — sellesinatse loo päist kaunistab.

Pärast pikemat snorgeldamist oli aeg heisata taas purjed (piltlikult öeldes, tegelikult kiirkaatril muidugi purjeid pole) ja sõita vaalasid kaema. Küürvaalu on Mehhiko külje all Vaikse ookeani vetes palju, kevadhooajal loendatakse neid seal tavaliselt üle 600. Üldse peaks selle liigi esindajaid olema 80000 kanti, nii et sama palju kui enne kirjeldatud buubisid…

Hea uudis on see, et küürvaalade populatsioon on kasvamas ja hiljuti tuli neid jälle juurde, sest paar-kolm kuud tagasi sündisid vaalapojad… Või kuna vaal on suuremat sorti imetaja ja inglise keeles nimetatakse vaalapoegi ka vasikateks (calf, calves), siis äkki võiks meiegi öelda vaalavasikad? Kõlab päris toredasti, aga nii või naa, aga igatahes vaalade manu me nüüd teel olime.

Noo… mis ma oskan öelda — see oli võimas! Me küll ikka päris mõnda aega tiirutasime, enne kui vaalu nägema hakkasime, aga kui nad nii ühel kui teiselt poolt paistma hakkasid, siis … kujuta ette, et sinust vaid mõne meetri kaugusel ujub loom, kes on praktiliselt sama suur kui kaater, milles istud. Või mis istud, hüpled ja ahhetad. Meid oli kaatris veidi üle 10 inimese ja meid pidi ikka vahepeal korrale kutsuma, et me kaatrit liialt ühele küljele ei kallutaks ega kaatrijuhi vaadet ei varjaks…

Lisaks üksikult ujuvatele vaaladele meetrite kaugusel saime ootamatult ka peavõidu — parimast parim oli see, et just siis, kui sai otsustatud, et algab tagasisõit ja kaatrijuht hakkas just mootorit käima panema, ujusid järsku otse meie kaatri suunas kaks vaala — vaalaema koos vaalabeebiga… nad lähenesid nii kiiresti, et pidime isegi tagurdama, et nad mööda lasta ja nüüd ma võin uhkelt öelda, et olen küürselgvaalu meetri kauguselt näinud. Kaamerat ma sel maagilisel hetkel isegi ei tahtnud võtta, aga leidsin pildipangast pildi küürvaalaemast beebiga ja kinnitan, et umbes nii nad välja nägid tõesti:

Foto: Shutterstock

Veidi varem ikka mõned pildid tehtud sain — muuhulgas õnnestus fotole püüda n-ö vaalaklassika ehk sabapilt:

Vaata ka galeriid kogu sellest imelisest päevast:

JÄRGNEB…