Seljakotielu varjuküljed | Kaheksa asja, mida ma Eesti rutiinsest elust meeleheitlikult igatsen
Madle Timm on 24-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ning on hetkel Aserbaidžaanis. Madle jagab oma mõtteid ja seiklusi ka Reisijuhi lugejatega, inspireerivat lugemist!
Rohkem kui pool aastat tagasi istusin Eestis kontoris ja mõtlesin, et rutiinne elu võib küll tore olla, aga igatsema ma seda küll ei hakka. Ja mida ma nüüd teen? Noh, eks ikka mõtlen heldimusega asjadele, mis üldiselt hektilise seljakotielu juurde ei kuulu.
• Pesumasin! Mis vahva leiutis see on. Käemusklid lõdvestuvad hetkega, kui saan aru, et hostelis tõesti, tõesti on pesumasin! Tõmban ninna pesupulbri hõngu, vean sõrmega üle nuppude ja kuulan, õnnevärin hinges, kuidas masin vaikselt müdisema hakkab. Ei mingit käsitsi nühkimist täna.
• Kuum, tugeva survega dušš! Võiksin varsti koostada duššide välimääraja üle kogu maailma. Laia levialaga dušid Kesk-Aasias tunduvad olevat nõrga survega. Ekstreemsed isendid toovad kuuldavale paar võigast kriuksu ning kannatliku ootamise peale ka paar tilka vett. Kui veab, ei kao see ära just hetkel, mil oled just jõudnud end üleni sisse šampoonitada.
Jälle see must pluus! Linnas, matkates, poes, kontserdil... Foto: Madle Timm
• „Mis ma täna selga panen?“ mõtlesin Eestis tihti suure riidekapi ees seistes ja ahastasin, et polegi midagi kanda. „Kas must või sinine pluus,“ mõtlesin täna hommikul lihtsalt. „Panen musta, eile ja üleeile ja üleüleeile alles kandsin sinist,“ pole otsust liialt keeruline teha. Teadupärast on seljakotis kaasas vaid kõige praktilisemad asjad, mille kandmine ühel hetkel lihtsalt igavaks muutub — tahaks valida!
• Sõel. Ja riiv. Terav nuga. Oh, palun vähemalt head pannigi. Nende leidmine hosteli köökidest ei ole üldsegi käkitegu, aga oi, kuidas tahaks vahel lihtsalt ise hommikusööki teha. Ja lõunat. Ja õhtusööki.
• Stressivaba poeskäik. „Huvitav, kas see kohupiimalaadne toode maitseb nagu kohupiim? Aga see juustulaadne? Oh, ja mis vahe on sellel ja teisel jogurtil?“ käin igas uues riigis poes ringi. Need on tihti dilemmad, millega vastakuti seisan — uued tooted on küll põnevad proovida, aga vahel tahaks lihtsalt lollikindlaid läbi testitud ja lemmikuks saanud produkte.
Pannkoogid on üsna lollikindlate koostisosadega, mida poes õnneks pikalt otsima või valima ei pea. Ja kui sul on olemas pann - mida veel õnneks vaja? Foto: Madle Timm
• Värsked paberajalehed! Jah, muidugi saab neid osta pea igast riigist, aga enamasti on need võõras keeles. Seega ei mingit traditsioonilist hommikut värskete lehtede ja hea kohviga. Täna jooksin hommikul Aserbaidžaanis hoopis poodi (vt eelmine punkt) ja üritasin ajalehtede asemel aru saada kohupiimalaadse toote etiketist.
• Hea internet. Enamasti on internet täitsa olemas, kuid nii aeglane, et ühe pildi üleslaadimise ajal jõuab pesu ära pesta (nii käsitsi kui masinaga), duši all käia ja sõelaga spagette kurnata. Võib-olla isegi peaministriks kandideerida.
• Rutiinset sporditegemist. Mul oli vahepeal Eestis komme sõita kell kuus hommikul rattaga Tartu lähistele metsa, joosta seal mõned kilomeetrid ja — pärast kuuma dušši — kontorisse tööle minna. Suurlinnades on seda raskem teha, rääkimata sellest, et näiteks Iraanis oleksin pidanud end pea üleni salli ja pikkade riiete sisse mässima. Seega, nautige sporti, kes te saate!
