Minu Indoneesia: olime vist ainukesed, kes siia tõepoolest magama olid tulnud...
Seisime Mariega Solo äärelinnas teepervel ja tõstsime üles oma pöidlad, et sõita itta, Sumatra saarele. Hääletamine nõuab Indoneesias suurt kannatlikkust. Kuid mitte seetõttu, et autojuhid ei taha peatuda. Pigem vastupidi — iga mööduja näitab su vastu huvi üles, kuni ükski juht sind nende piiramisrõngas enam lihtsalt ei märka.
Aga milleks teil see silt on? Mida see pöial tähendab? — Siin bussid ei peatu, tuleb bussijaama minna. — Ah et autot ootate? — Kas mõni sõber tuleb järele? — Ei tule sõber, siis ootate taksot? Las ma tellin teile takso. — Ei taha bussi ega taksot? Viin teid siis lennujaama?
Neile küsimustele vastamine ja möödujate uudishimu rahuldamine võttis olulise osa hommikust. Kui külaelanikud said lõpuks maha raputatud, kui me olime lõpuks autodele nähtavaks muutunud, peatus meie ees üks juht.
„Kas see ongi see — kuidas seda nüüd kutsutigi? Olen seda Hollywoodi filmides näinud. Hitchhiking? Noh, proovime siis järele.“
Mees oli parasjagu teel Solost Jakartasse ja nii oli järgmine ööpäev autos täiesti muretu. Kesk-Jaavalt sõidab pealinna kümme järjestikust tundi, kuid Indoneesias tähendab ka hääletamine muu hulgas ühiseid hommiku-, lõuna- ja õhtusööke, palvus- ja kohvipause, sugulastega tutvumist või ärikohtumistelt läbipõikamist. Need on head näited. Kuid on ka rekajuhte, kes kahe ööpäeva jooksul kordagi silma looja ei lase ja alles kolmandal päeval paar viieminutilist tukastuspausi teevad. Nemad higistavad närviliselt, kratsivad aeg-ajalt paaniliselt oma keha ja lasevad ülevalpüsimiseks valla äkilisi karjatusi. Sumatrale jõudmiseks õnnestus meil hääletada ka praamile, kus kapten isiklikult süüa pakkus. Tema laevaköök kubises lutikatest, kuid mees kannustas sellegipoolest takka: „Sööge-sööge, miks te ometi ei söö?“, kui vastumeelselt riisi kurgust alla surusime. Ja Marie laulis tänutäheks praami karaokesaalis reisijatele prantsuse šansoone. Puhkepauside ajal tutvustati meile šopinguvõimalusi pardal: pulk, millega masseerida oma selga; päikeseprillid, mida saab kummiga pea taha kinnitada, ja müts-vihmavari. Ja kõige tipuks „hääletasime“ isegi hotelli. Nimelt oli laevalt maha astudes keegi meile juba magamisaseme organiseerinud. See oli tunnihinnal põhinevas öömajas, kuhu meile oli kaheksaks tunniks und ostetud. Olime vist ainukesed, kes siia tõepoolest magama olid tulnud.
Kui me hommikul Lampungis ärgates kaardi lahti lõime, adusime vist esimest korda, kui suur Sumatra saar tegelikult on. Autoga ühest otsast teise sõites kulub 48 järjestikust tundi. Sama ajaga oleksime jõudnud Tallinnast Marokosse. Aga siin katkistel teedel rekadele hääletades võis kuluda terve igavik. Ja mööduda terve maailm.
Sumatral pole iga piirkond mitte lihtsalt ise nägu, vaid need näod võivad olla täiesti vastandlikud. Lääneosas elavad siin minangkabaud, kes on ühelt poolt konservatiivsed moslemid, kuid ühtlasi moodustavad ka maailma suurima matrilineaarse kogukonna. Kui ülejäänud Indoneesia soovib endale esimeseks lapsed poissi, siis Lääne-Sumatral on rikas see, kel sünnivad tüdrukud. Emad pärandavad tütardele maju ja riisipõlde ning ehkki juhtimise võtavad mehed ikkagi endi õlule, ei saa nad siin ilma naise heakskiiduta otsuseid vastu võtta.
Naiste võim sunnib täisealised mehed ema juurest välja kolima: enne naiseleminekut peab noormees endale ise elupaiga otsima. Seepärast on minangkabaud tuntud rännurahvas, keda Sumatral on nelja miljoni ja ülejäänud Aasias kolme miljoni jagu. Terve Indoneesia on täis nende rändurite toiduputkasid masakan Padang’e. Need eristuvad teistest katuste poolest, mis meenutavad teravaid pullisarvi, ja vaateakende poolest, kus vitriinil seisavad liha, kalad, munad ja kastmed taldrikutest ehitatud tornidel.
Rohkem infot raamatu kohta leiad kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!
