Provence’i reisijuht

Anthony Peregrine’i koostatud Provence’i reisijuht tutvustab peamisi vaatamisväärsusi ning annab vihjeid selle kohta, kuidas kohale jõuda ja ringi liikuda. Peregrine elab Prantsusmaal ning on seal kirjutanud artikleid enam kui 20 aastat. Igal võimalusel külastab ta ka ülejäänud Euroopat.

Miks minna

Me kõik mõistame seda võimsat tungi olla eemal külmast ja kõledast sügisest või talvest keset oliivipuid, lavendlipõõsaid ja viinamarjaistandusi. See on vajadus tunda selget valgust, mis tuleb otsatust taevast, vajadus rännata mööda kiviseid ja rohelisi maastikke ning juua leebe tähistaeva all veini, ilma et peaks soojalt riidesse panema.

Lühidalt öeldes on see ka tung olla Provence’is. Mitte ükski teine piirkond Euroopas (isegi mitte Toscana) pole meid nii unistama pannud. See on olnud mänguväljakuks alates ajast, mil roomlased üle maa teatreid ja areene rajasid. Kui paavstid 14. sajandil Roomast Avignoni põgenesid, olid nende huvid ilmselt rohkem liiderlikud kui liturgilised (Petrarca kirjeldas oma kaasaegset Avignoni kui pahede kiirteed, kus paavstide voodid kubisesid prostituutidest). Provance’is voolab elu endiselt segamatult spirituaalsest nii-öelda kehaliseni.

Mäletan eriti selgelt üht ilma rüüta nunna Aixi turul, kes parasjagu üht kana tükeldas, andes sealjuures hüva nõu, kuidas koibadega kõige tõhusamalt ümber käia. Provance’i turud hoiavad pingutamata oma mainet, pakkudes värve, vorme ja soovesütitavaid väljapanekuid. Piirkond täidab ka oma teised väljareklaamitud lubadused – kanuusõit ja ronimine, mööda mäenõlva kerkivad külad ja veidrad vanamehed, kes petangimängu kõrvale lahkesti esivanemate tarkusi jagavad.

Kuid selline piltpostkaardilik reaalsus varjab teistsugust Provence’i, mille halastamatu geograafiline asukoht ja heitlik ajalugu on muutnud rahutuks. Külad ehitati mägedesse kaitse eesmärgil, mitte selleks, et oleks ilus vaadata. Siinmaal võib kõik hetkega muutuda rahulikust tormiliseks. Tavalised inimesed on alates liguurlaste ajast visalt vastu pidanud. Ka veel 20. sajandil elasid talupojad koos loomadega ühe katuse all ning kirikusse küll mindi, kuid paganlike vaadetega.

Tänapäeval on turiste palju ning kõik on teretulnud. Kuid neile jääb vaid kõrvaltvaatamise rõõm. Provence on endiselt tema ise, külasid hoiavad koos perekonnad ja talupidamine, pidustused ja probleemid. Puhkus siin, teinekord veidi karmil maal, pakub meeldivat vaheldust. Kes tahakski teisiti?

Kuidas kohale jõuda

Määratleme Provence’i piirkonnana, mis jääb Rhône’i jõe ja kujuteldava joone vahele, mis kulgeb St Tropez’st põhja poole Barcelonnette’ini.

Lääne-Provence’i (Avignon, Aix, Arles, Luberon, Ventoux, Camargue) teenindab kolm lennujaama.

Avignon: väike ja sõbralik lennujaam.

Nîmes: sinna lendab suveperioodil Ryanair.

Marseille: teenindavad paljud rahvusvahelised lennud.

Provence’i keskust (Vari departemang, rannik Rhône’ist kuni St Tropez´ni) teenindavad kaks lennujaama: Marseilles (vt ülalt) ja Toulon-Hyères.

Provence’i põhja- ja idapoolsemad piirkonnad (Digne, Alpes-de-Haute-Provence, Verdon Gorges) on ligipääsetavad ka Nice-Côte d’Azuri lennujaamast.

Kuidas liikuda

Kui te ei soovi piirduda vaid ühe kohaga (näiteks Avignon või Aix), siis läheb vaja autot. Ühistransport on olemas, kuid eriti sisemaal (ja tegelikult Provence ongi sisemaa) on see kaootiline, mille tõttu võib pikkadeks tundideks eikuskile bussi ootama jääda. Targem on üürida auto. Proovida tasub www.travelsupermarket.com teenust. Neil on tavaliselt head pakkumised.

On üks erand, millal autot mitte üürida – kui saabuda Nice’i ja liikuda Digne’i suunas. Sel juhul tuleks minna erarongi Train des Pignes peale. See rongike loksub Nice’ist mägedesse, veereb mööda orgude servi ja peatub pea iga posti juures. Umbes kolm ja pool tundi pärast tõenäoliselt oma elu kõige joovastavamat rongisõitu jõuabki Digne’i. See sõit on oma hinda (20,30 eurot) igati väärt. Aga ärge väljuge Nice’i peamises jaamas. Train des Pignes’l on oma jaam, Nice CP, mis asub aadressil 4bis Rue Alfred Binet (tel [phone]; www.trainprovence.com).

Linnade ja piirkondade TOP 10

Haut Var

Just siin avastad, et Provence on metsikum, kui iial arvasid. Lorgues'i ja Brignole'i päikselistest viinapuuaedadest ning männimetsadest põhja poole muutub maastik kivisemaks ja karmimaks ning näha võib mäe- ja jõeorge, millede vahelised käänulised teed lausa kisendavad sõna „ohtlik“. Mägede vahele peidetud külad Châteaudouble, Bargemon (siin käivad muideks puhkust veetmas Beckhamid) ja imeline Tourtour pakuvad kõik pelgupaika suurest linnakärast.

Neist edasi asuv Verdoni kanjon (Euroopa vaste USA Suurele Kanjonile) tutvustab külastajale loodust lausa üleloomulikus võtmes. See on 24 km pikk ja langeb üle 600 meetri otse alla. Kõrgusearmastajad saavad siin matkata, ronida või jalgratastel kanjoni avastada. Need, kes aga kõrgust kardavad, pühivad vaid pisaraid ning rühivad edasi neile sobivama Lac Ste Croix' järve poole.

Kuigi siinne loodus on suursugune, on siiski rahustavalt meeldiv pöörduda tagasi Lorgues'i lähedal asuva Thoronet kloostri vaikussesse. Selle kasin eluviis tõestab, et mitte kõik keskaegsed vaimulikud polnud pahelised. Kui lasete end lõdvaks ning proovite kohalikke suurepäraseid veine (proovige näiteks Château Ste Roseline'i veini Les Arcs'is), siis saate aru, kuidas te isegi võite veidi paheliseks muutuda.

Avignon

Sisenege Avignoni läbi linnamüüris oleva värava ning jõuate pühale maale eelnevale alale. Linn on end pidanud kultuurielu pealinnaks juba 14. sajandist alates, kui paavstid siia pelgupaika otsima tulid. Kõrge enesehinnang on linnal alles jäänud ning justkui selle tõestuseks ka erakordne paavsti palee. See puhtailmeline ja võimas gooti stiilis hoone juhiks siiani kristliku maailma vägesid, kui talle see võimalus antaks.

Selle kõrval asuv katedraal annab aimu kunagistest sündmustest, mis alati terava keelega õpetlase Petrarca kohaselt muutsid Avignoni „maailma rentslik“. Veelgi huvitavam koht on aga teisel pool väljakut asuv Petit Palais, kus kunagi elasid kardinalid, kuid kus nüüd asub varase Itaalia kunsti kollektsioon. Selle taga paikneva Doms'i kaljuni viib pargitee ning üles jõudes avanevad sealt imeilusad vaated maailma kõige kuulsamale viiendikule sillast (Rhône'i jõe keerised viisid enamus Pont-d’Avignon'i minema juba sajandeid tagasi). Kui olete silda juba siit ülevalt näinud, siis ei anna sillale endale jalutama mineku eest maksmine palju rohkem juurde. Veel vähem seal tantsimine.

Parem minge Rue de la République'i peatänavalt eemale ning uidake pisikestel risti-rästi asetsevatel tänavatel, kus väärikad linnaelamud vahelduvad kunstkäsitööliste kvartalitega. Musée Calvet on väljast küll suurepärane härrastemaja, kuid sees pole midagi väga huvitavat vaadata. Musée Angladonil Rue des Laboureurs'i tänaval on aga meelelahutuslikum kollektsioon välja pakkuda. Siin näidatakse 19. ja 20. sajandi töid, sh. raudteevaguneid ning ainukest Provence'i jäänud Van Goghi originaaltööd.

Seejärel naase Place-de-l’Horloge'i (e.k. kellaväljak), mis on Avignoni rõõmsate sündmuste keskuseks. Teatri ees asuvad Corneille' ja Molière'i kujud tunduvad olevat just nii tüdinenud nägudega nagu oleks nad just lõpetanud üksteise kõikide teoste lugemise. Kui see aga välja jätta, siis oleks pidanud siinsete baaride ja restoranide rohkus, tänavamelu ning kaunid naised isegi paavsti enda ilmalikud vajadused rahuldama. Vähemalt enamuse neist.

Arles ja Camargue

Camargue'i pealinn Arles on kõige „provence'ilikum“ Provence'i linn. Härjavõitlus hoiab elus juba kahe aastatuhande pikkust verespordi traditsiooni, mida peetakse tohutul rooma stiilis areenil. (Viimane corrida, mida ise nägin, oli puhas tapasõu. Kui soovite näha, kuidas areen elab, siis külastage course camarguaise'i härjajooksutamismänge, kus inimene võitleb koletisega ning ellu jääb viimane. Ka kauboid võtavad teatud sündmuste puhul mängudest osa.

Kohalik peokleit on kauneim, mida naine iial võib kanda ning seda jäävad imetlema isegi need, kes folkloorist muidu palju ei pea. Kohalikud tänavad peavad vaevu vastu lõunamaist pulssi löövatele rahvamassidele. Vaid sekunditega võib kogu sõu muutuda peost raevutsemiseks ja vastupidi.

Kui areen on nähtud, siis jaluta rooma teatrini, sealt erakordse romaani stiilis fassaadi nägemiseks St Trophime'i katedraalini, ning siis Place-du-Forumi väljakule. Sealse Café-de-Nuit' kohviku esine on jäänud peaaegu muutumatuna ajast, mil seda maalis Van Gogh.

Kui ajad taga kunstniku jälgi (ta oli linnas samuti üsna palavikulises hoos ning lisaks kõrva lõikamisele tegi 15 kuu jooksul 300 tööd ja pidas kohalikega sõnasõda), siis suundu „Espace Van Gogh'i“, kuhu kunstnik haiglasse viidi, ning kindlasti ka Place Lamartine'i. Tema kuulus kollane maja asus siin lähedal, samuti maalis ta siin kandis oma üleva maali „Starry Nights Over the Rhône“ (e.k. „Tähine öö Rhone'i kohal“).

Seejärel asu teele Camargue'i delta tasandikele, mida kirjanikud on alati kirjeldanud kui melanhoolseid. Seda küll seepärast, et kirjanikud ise toovad melanhoolia endaga kaasa. Lai ala Rhone'i kahe haru vahel on intrigeeriv ning lummav. Vaheldumisi päikeseküllased ning siis tuultest räsitud rabad on staabiks mustadele härgadele, roosadele flamingodele ja igale teisele siia sattuvale linnule.

Nende rikkuse mõistmiseks sõitke maanteelt maha ning uurige lähemalt. Domaine de Méjanes (www.mejanes.camargue.fr) talu tundub turistilikuna. See ongi turistilik. Kuid me oleme kõik turistid ning Méjanes' kaudu saab lihtsalt ligi Camargue'i tähtsatele elementidele nagu linnuvaatlus, ratsutamine, rabad, härgade jooksutamine jne. ning seda kõike ehtsate Camargue'i kauboidega.

Hiljem külasta ka Les Saintes-Maries-de-la-Meri. Camargue’i merekuurort meenutab mulle alati päevitunud Thornton-Cleveleys'i kuurorti Suurbritannias. Kui soovite veidi seiklusrikkamat olustikku, siis suunduge ääretule ning metsikule Piémançoni rannale teisel pool Salins-de-Giraudi.

Pays Dignois

Alpes-de-Haute-Provence on koht, kus suhteliselt malbe Provence kohtub Alpidega ning muutub tõeliselt kaljuseks ja järsuks. Pays Dignois' piirkond on selle kauge ja kauni maastiku keskuseks. Ning linn nimega Digne-les-Bains on omakorda eelmainitud piirkonna keskuseks. Tegu on ühe mu Provence'i lemmikuga lihtsalt selle poolest, et siin pole seda suursugususe aurat nagu mujal.

Muidugi on see atraktiivne koht, kus on tore vanalinn, hea spaa, suurepärane katedraal, tippklassi verivorst, kuid seda kõike ilma ekstreemse iluta, millega igal pool mujal Provence'is külastajad üle kallatakse. Siinsed vanad tänavad jätavad endasse jälje nende pesemisest, kohalikest lastest rattaga sõitmas ning poodidest nimega "Modernne mood".

Siinne tegelik võlu seisneb hoopis eemal laiuvates maastikes.

Lõunasse jääv Valensole Plateau on lavendliparadiis, mis paitab külastaja hinge juulis. Põhja ja ida pool moodustavad kaljurüngad, mäetipud ja kitsad orud geoloogilise kaitseala, millele hajutatud mahajäetud talud ja külad jutustavad kõike seda, mida raskest elust teada võiks.
Mõned neist on ümber tehtud varjupaikadeks või kaunistatud Briton Andy Goldsworthy kunstiga. Kuigi see võtaks päevi, saab nende vahel teha toreda jalgsimatka.

Võimalusi end läbi matkamise või mägironimise võhmale ajada on lõputult. Siiski soovitan alustada Digne’ enda muuseumiga nimega Musée-Promenade, mis nii väljas kui sees tutvustab kohalikke mägesid, geoloogiat ning kunsti, mida siinne loodus on inspireerinud. Taolist infot omades mõistate lihtsamalt seda piirkonda.

Notre-Dame-du-Bourg'i katedraalis Dignes avati hiljuti uuesti selle krüpt. Arheoloogid on uurinud seda paika juba 30 aastat ning vanimad leiud pärinevad 1. sajandist. Tulemused pole mitte ainult olulised, vaid ka huvitavad ning need on külastajale hästi esitletud. www.lairie-dignelesbains.fr

Mont Ventoux

Tõsised rattasõidu huvilised peaksid teadma, et Provence'i kõige kuulsamast mäest ülessõitmise maailmarekordi purustamiseks peaksid nad seda tegema 12 korda 24 tunni jooksul. Teha seda kasvõi üks kord elus on minu meelest juba ülisuur saavutus. Ausalt öeldes on sellest 25 km järjekindlalt üles minevast tõusust Malaucène'ist 1,909 meetri kõrgusel oleva tipuni sõtkumine minule isiklikult liiga palju. Seega, edu proovijatele!

Igal juhul tuleb üles aga jõuda. Kiilaspäine Ventoux, mis tundub kaugelt lumisena, kuid on tegelikult valget värvi hoopis lubjakivi klibu tõttu, domineerib enamuse läänepoolse Provence'i üle. Alpide valvurina seisab ta kaitsetuna ning üsna üksikuna selle ilu keskel - umbes samamoodi, nagu te isegi võiks end tippu jõudes tunda, kui külmakraadid tõusevad. Tuulekiirus võib siin jõuda kuni 150 miilini tunnis. Vaated on selle eest aga hingematvad ning avanevad nii merele, Alpidele kui Rhône'i orule. Lisaks tunnete seal maailma tipus seistes, et olete millegi väärtuslikuga hakkama saanud.

Tipust veidike allpool asub liikuv memoriaal Tommy Simpsonile - Briti jalgratturile, kes suri just seal 1967 Tour de France'il osaledes. Juttude kohaselt olevat tema viimased sõnad olnud: „Pange mind tagasi mu kuradi rattale!“ Seega on tegu hoiatusega tõsistele ratturitele mitte üle treenida ning ehk ka dopingutega piiri pidada.
Seejärel laskute tunduvalt väiksemale, kuigi mitte vähem järsule Dentelles-de-Montmirail'i mägedele, mille külgedel asuvad armsad Séguret' ja Gigondas'.külakesed ja viinapuuaiad. Seega, võtke tool ligi ning tõmmake kork lahti! Kord siia jõudes olete selle ära teeninud.

Aix-en-Provence

Aix on olnud Lõuna-Prantsusmaa üks intelligentsemaid linnu juba 15. sajandist alates. Just siis tõi „hea kuningas“ René, Provence'i krahv, piirkonda kunstnikke, akadeemikuid, aadlikke, õukondlasi ja juriste. Paljud neist jäidki siia. Nende järeltulijad elavad siiani Aix's andes linnale selle elegantsuse. Lai puude ning purskkaevudega (sh. kuningas René kujuga) ääristatud Cours on kõige graatsilisem tänav Prantsuse maapiirkondades.

Selle ühel pool peidavad 17. ja 18. sajandi märkimisväärsete isikute linnamajad rohkem saladusi kui arvata võiks. Teiselt poolt on Rue Gaston Saport'i lähedalt linn end peale surunud juba kesk- ja renessanssajast. Teisipäevade, neljapäevade ja laupäevade hommikutel on siinsed väljakud ja kitsad tänavad koduks Provence’i parimatele turgudele. Oma arvukate baaride ja restoranidega kummutab Aix kuuldused nagu linn oleks nõrga kultuuriga.

Kunagi see tõesti nii oli, kuid mitte enam. Nagu provintsilinnadele kohane, keeldus Aix juba mehe eluajal tunnistamast oma kõige kuulsamat poega Paul Cézanne'i. Nüüd aga tõmbab kunstnik linna turistide masse ning on seega linna staariks. Tema viimane stuudio, mis asub Avenue Paul Cézanne'il, on uuesti sätitud just nii nagu Cézanne selle jättis. Tundub nagu oleks ta just välja läinud lähedal asuvale Mont Ste Victoire'ile, millesse ta nii kiindunud oli.

Stuudio ise on ka linna paremuselt teine külastusobjekt. Number üks on aga St Sauveuri katedraal, kus peale seitse aastat kestnud ja €150 000 maksnud taastamistöid on erakordne Nicolas Fromenti 15. sajandist pärinev triptühhon "Põlev põõsas" taas oma koha leidnud. Kui Cézanne’' töid, milledest mõned asuvad linna Musée Granet's, on lihtne imetlema jääda, siis Froment’ teosed viivad emotsioonid tõeliselt lakke.

Aix' lähedal tasub külastada ka Château La Coste'i veinitootmispiirkonda, mis lisaks esmaklassiliste orgaaniliste veinide valmistamisele on vaatamisväärsus ka kunsti ja arhitektuuri poolest. Veinikeldri disainis Prantsuse arhitekt Jean Nouvel ning kogu ümbritsev 430 aakri suurune maa-ala on täis kaasaegsete kunstnike töid, sh. Andy Goldsworthy, Frank Gehry ja Louise Bourgeoise'i teoseid. Hiljuti avati see igati külastamist väärt koht ka turistidele. Le Puy-Ste-Réparade, www.chateau-la-coste.com

Porquerolles

Provence'i rannikust eemal, Hyères'i vastas asuv Porquerolles (koos oma sõsarsaarte Port Cros' ja Levantiga) koosneb kaljudest ja metsadest. Tundub nagu oleks mandri küljest tükk hammustatud ning 20 minuti tee kaugusele merele paisatud. Metsikute ojade, randade, metsanurkade ning ravimtaimede kasvukohtade poolest meenutab saar metsikut Rivierat - enne seda, kui Rivieral rahvamassid käima hakkasid.

See mulje on aga petlik. Porquerolles'i on arendatud ning ära kasutatud juba ammustest aegadest. 19. sajandil arendati siin laialdaselt põllumajandust ning haavatud sõdurid toodi siia paranema, samuti oli siin vähemalt üks keemiatööstus. 1970ndatel hüüdis aga Prantsusmaa valitsus: “Stop!”. Arendustegevustele pandi sisse tagurpidikäik ning enamus saarest muudeti tagasi sama metsikuks, kui see oli olnud sajandeid tagasi. Kui Porquerolles tundub praegu inimtegevusest puutumata, siis on see inimtegevuse tulemus.

Ning kokkuvõttes on seda iseenesest juba huvitav vaadata. Sadamakülast ning eriti selle väljakult leiab siiani militaaraspekte - ehitati see ju sõdurite tervendamiseks. Atmosfääri pehmendavad baarid, erksad värvid, oleander ja bugenvillead. Suvel saabub siia muidugi rohkem rahvast, samuti lähedal olevatesse randadesse. Seega pange kas matkasaapad jalga või rentige jalgratas (autod on saarel keelatud) ning asuge teele!

Varsti näete viinapuuaedu ja oliivisalusid ning kui rahvahulgad on vähenenud, jõuate mööda metsaradasid saare põhjaosas asuvate kaljudeni. Olen käinud Calanque-de-l’Indienne'is (kaljud, meri, taevas, paradiis) augustikuus ning leidnud end sealt täiesti üksi.

Edasi minnes jõuate ehk Notre-Dame'i rannale, mis on kaunis ja kurvikas valge liivarand, mida toetavad männid, eukalüptid, mürdid, rosmariin ja teised kaljudel ronivad lõhnataimed. Tegu on just selle Vahemere rannaga, millest kodus olles unistasite ning kuna see asub külast üsna kaugel, siis tavaliselt pole siin kedagi teist ka segamas.

Parim variant on saarel ööbida ning seeläbi nautida rahu, mis saabub kohe peale ühepäevareisijate naasmist mandrile. See pole küll odav, kuid vähemalt jääb pikaks meelde. Lihtsaim viis laevaga saarele jõuda on La Tour Fondue'st, mis asib Giens'i poolsaare tipus (www.tlv-tvm.com, €18 edasi-tagasi pilet täiskasvanule, lastele vanuses 4 kuni 10 on hind €16 ).

Luberon

Rohkem kui ükskõik kus mujal Provence'is, tunnete, et Luberoni piirkond on kultuursete (või siis lihtsalt suhteliselt rikaste) inimeste värvikirev mängumaa. See imidž pole kindlasti täielikult vale. Imelised külad nagu Gordes ja Bonnieux uhkustavad kivist villadega, mille finantseering pärineb arvatavasti kusagilt mujalt kui põllupidamisest. Kohalikud ning ka mujalt tulnud meediastaarid peidavad end Ménerbes'is ja Lacoste'is. Taolistes kohtades on rohkem kunstnike stuudioid kui lihapoode, mis omakorda viitab päikselisele luksusele basseini ääres.

Taolist mõnusat elu on hästi oma raamatutes kirjeldanud Peter Mayle. Siiski seisneb Mayle’i tõeline talent Luberoni tegeliku elu kajastamises. Selles, kuidas elavad küla poeomanikud, töölised, jahimehed, põllumehed ning eriti üksildates kohtades elavad talunikud ehk kokkuvõtvalt reaalsusest, mis on alati seal olnud ning mis jääb järele, kui moodsad suvitajad on lahkunud.

Siiski tuleks meeles pidada, et Luberoni kontseptsioon pole olla disainerpuhkuse paigaks. See on mägi, mis jookseb Cavaillonist idasse Manosque'ini. Enamus sellest on üsna tasase tõusuga, kuid vaid mõne meetriga võib see muutuda imeliseks ja riukalikuks. Piirkonnast leiab metsikuid kaljurünkaid, hulgaliselt leide loodushuvilisele ning vägivaldse mineviku. 16. sajandi valdeslastest ketserite (prants. k. „Vaudois“) religioosne puhastus tegi tühjaks kogu Luberoni külad. Täielikku lugu puhastuse kuuled Mérindolis. Looduse kohta käivat infot saab kõige paremini aga Luberoni rahvuspargi peakontorist Aptis.

Luberoni külade ilu nautimist on parim alustada Gordes'ist. Ajalooline vajadus end kaitsta on selle küla paigutanud mäeküljele ning praegu tundub see nii dramaatiline kui intiimne. Turistide poolt toodav raha on teinud külast ilusama koha kui kunagi varem. Ning kohalikud ei kaeba, kuna teenivad turismist hästi.

Bormes-les-Mimosas

Provençe'i rannik on sama põnev kui iga teine rannik Prantsusmaal, üsna sarnane idas asuva Côte-d’Azuriga, eriti just ala nimega Corniche-des-Maures. See saab alguse La Croix Valmeri randadest, kuhu randusid „head mehed“ 1944. aasta augustis. Piirkonnas sõitmisel silm puhkab, kuna vaatevälja jäävad metsased kaljud ning pildid sellest, kuidas osad neist otse merd puudutavad.

See lõpeb Bormes'is, mis on üks toredamaid paljudest siinsetest rannaäärsetest küladest. Tipus asuvatest kindluse varemetest alates laskub see 12. sajandi küla alla oma treppide, kivialleede, väikeste tänavate, terrakotakatuste ning kasside salapeidupaikade organiseeritud kaoses. Lisaks mattub kõik eelkirjeldatu aiakunsti võlude alla, mis loomulikult tähendab ka kuulsat mimoosi. Selle õiel on oma iga-aastane festival nimega Mimosalia, mida peetakse jaanuari lõpus.

Koht on külastamist väärt ning turiste saabub siia palju (mõnikord satuvad siia isegi Prantsusmaa presidendid). Nende ametlik suveresidents nimega Fort de Bregançon asub vaid veidi eemal paikneval kaljusel saarekesel. Kui Jacques Chirac seal peatus, siis tekitas ta kohalikes palju elevust, kui Bormes'i missale ilmus. Siiski pole ma kuulnud, et Nicolas Sarkozy või François Hollande oleks sama teinud. Chirac andis aga fotograafidele põhjust elevust tunda, kuna president tabati püksteta Bregançoni rõdul.

Mitte just üllatavalt leiab Bormes’i parimad ning vähim rikutud rannad just Bregançoni suunast. Nende hulgas on ka Pellegrini rand. Selle kõrval on suur Domaine de Léoube'i valdus ja viinapuuaed, mille omanikuks on Sir Anthony Bamford. Veinid on tunduvalt paremad, kui võiks oodata ühelt ülisuurte masinate tegijalt.

Les Baux de Provence

Parem tulge siia varakult, kuna kindlasti ei saa te olema ainus külastaja ei täna ega ühelgi teisel päeval. Hiliseks hommikuks on siia saabunud palju rahvast ning seda õigustatult - Les Baux on üks Provence'i kõige rabavamaid kohti.

Väike keskaegsetest kividest küla kasvab kuulu järgi orgaaniliselt järsult tõusvast kaljupaljandist. Mõned hooned on pooleldi koobasmajad, kuna tungivad tugevalt kaljusse. Heal juhul kahe ahvi laiune peatänav jookseb mäeharjal selleni, mis on tipus olevast kindlusest järel.

Kuigi piletid kindlusesse pole just odavad (alates €8.50 kuni €9.50, sõltuvalt päevast ja hooajast chateau-baux-provence.com), siis ärge kahelge! Siinsete röövlindude keskel asute väga majesteetlikul pinnal, mis on valmis draamadeks. Pole ime, et Baux' printsid arvasid end olevat Balthazari järglased (kust arvatavasti tuleb ka üle küla välja pandud 16-nurkne embleem). Sellises ümbruskonnas võiks ju igaüks end õigustatult Zeusi järglaseks pidada.

Oma kindluses elavad printsid olid kuuldavasti väga tundlikud kunsti suhtes ning suured trubaduuride toetajad. Samuti olla nad olnud brutaalsed sõdurid, kes võitlesid iga tulijaga ning loopisid ülevalt kaljudelt vange mitukümmend meetrit alla surnuks. See ei jätnud kukkuvatele vangidele kahjuks piisavalt aega vaadete nautimiseks, mis on tänapäeva inimestele juba puhtalt oma ilu poolest piisavalt dramaatilised. Need vaated avanevad oliivisaludele ja viinapuuaedadele ning üle tasandiku ka Vahemerele viivale teele.

Kindluse varemed on piisavalt monumentaalsed, et neist üle ronida ning kujutada ette, milline tunne oleks nende tornide ja seinte vahel mõnda kaasturisti üle serva lennutada (praeguseks kellaajaks peaks neid seal palju olema). Turistide arv on ka põhjus, miks all külas leidub nii palju abstraktset kunsti, kaunilt pakitud seepe ning Itaalia jäätist müüvaid poode. Samuti on just seeõttu mõned uhkemad isikud, sh. mõned Baux linnavolikogu liikmed, kaebama hakanud ohjeldamata turismi kahjulike tagajärgede üle. Mis on neil inimestel küll demokraatia vastu?

Võite selle üle arutleda, kui olete tagasiteel ja möödute teravatest Alpilles'i tippudest, et jõuda St Rémy-de-Provence'i. Kuigi meelitav, pole St Rémy nii huvitav kui Les Baux ning on seetõttu sobilik koht vaiksema lõuna söömiseks.