
Anthony Peregrine’i koostatud Provence’i reisijuht tutvustab peamisi vaatamisväärsusi ning annab vihjeid selle kohta, kuidas kohale jõuda ja ringi liikuda. Peregrine elab Prantsusmaal ning on seal kirjutanud artikleid enam kui 20 aastat. Igal võimalusel külastab ta ka ülejäänud Euroopat.
Miks minna
Me kõik mõistame seda võimsat tungi olla eemal külmast ja kõledast sügisest või talvest keset oliivipuid, lavendlipõõsaid ja viinamarjaistandusi. See on vajadus tunda selget valgust, mis tuleb otsatust taevast, vajadus rännata mööda kiviseid ja rohelisi maastikke ning juua leebe tähistaeva all veini, ilma et peaks soojalt riidesse panema.
Lühidalt öeldes on see ka tung olla Provence’is. Mitte ükski teine piirkond Euroopas (isegi mitte Toscana) pole meid nii unistama pannud. See on olnud mänguväljakuks alates ajast, mil roomlased üle maa teatreid ja areene rajasid. Kui paavstid 14. sajandil Roomast Avignoni põgenesid, olid nende huvid ilmselt rohkem liiderlikud kui liturgilised (Petrarca kirjeldas oma kaasaegset Avignoni kui pahede kiirteed, kus paavstide voodid kubisesid prostituutidest). Provance’is voolab elu endiselt segamatult spirituaalsest nii-öelda kehaliseni.
Mäletan eriti selgelt üht ilma rüüta nunna Aixi turul, kes parasjagu üht kana tükeldas, andes sealjuures hüva nõu, kuidas koibadega kõige tõhusamalt ümber käia. Provance’i turud hoiavad pingutamata oma mainet, pakkudes värve, vorme ja soovesütitavaid väljapanekuid. Piirkond täidab ka oma teised väljareklaamitud lubadused – kanuusõit ja ronimine, mööda mäenõlva kerkivad külad ja veidrad vanamehed, kes petangimängu kõrvale lahkesti esivanemate tarkusi jagavad.