Anthony Peregrine’i koostatud Provence’i reisijuht tutvustab peamisi vaatamisväärsusi ning annab vihjeid selle kohta, kuidas kohale jõuda ja ringi liikuda. Peregrine elab Prantsusmaal ning on seal kirjutanud artikleid enam kui 20 aastat. Igal võimalusel külastab ta ka ülejäänud Euroopat.
Me kõik mõistame seda võimsat tungi olla eemal külmast ja kõledast sügisest või talvest keset oliivipuid, lavendlipõõsaid ja viinamarjaistandusi. See on vajadus tunda selget valgust, mis tuleb otsatust taevast, vajadus rännata mööda kiviseid ja rohelisi maastikke ning juua leebe tähistaeva all veini, ilma et peaks soojalt riidesse panema.
Lühidalt öeldes on see ka tung olla Provence’is. Mitte ükski teine piirkond Euroopas (isegi mitte Toscana) pole meid nii unistama pannud. See on olnud mänguväljakuks alates ajast, mil roomlased üle maa teatreid ja areene rajasid. Kui paavstid 14. sajandil Roomast Avignoni põgenesid, olid nende huvid ilmselt rohkem liiderlikud kui liturgilised (Petrarca kirjeldas oma kaasaegset Avignoni kui pahede kiirteed, kus paavstide voodid kubisesid prostituutidest). Provance’is voolab elu endiselt segamatult spirituaalsest nii-öelda kehaliseni.
Mäletan eriti selgelt üht ilma rüüta nunna Aixi turul, kes parasjagu üht kana tükeldas, andes sealjuures hüva nõu, kuidas koibadega kõige tõhusamalt ümber käia. Provance’i turud hoiavad pingutamata oma mainet, pakkudes värve, vorme ja soovesütitavaid väljapanekuid. Piirkond täidab ka oma teised väljareklaamitud lubadused – kanuusõit ja ronimine, mööda mäenõlva kerkivad külad ja veidrad vanamehed, kes petangimängu kõrvale lahkesti esivanemate tarkusi jagavad.
Kuid selline piltpostkaardilik reaalsus varjab teistsugust Provence’i, mille halastamatu geograafiline asukoht ja heitlik ajalugu on muutnud rahutuks. Külad ehitati mägedesse kaitse eesmärgil, mitte selleks, et oleks ilus vaadata. Siinmaal võib kõik hetkega muutuda rahulikust tormiliseks. Tavalised inimesed on alates liguurlaste ajast visalt vastu pidanud. Ka veel 20. sajandil elasid talupojad koos loomadega ühe katuse all ning kirikusse küll mindi, kuid paganlike vaadetega.
Tänapäeval on turiste palju ning kõik on teretulnud. Kuid neile jääb vaid kõrvaltvaatamise rõõm. Provence on endiselt tema ise, külasid hoiavad koos perekonnad ja talupidamine, pidustused ja probleemid. Puhkus siin, teinekord veidi karmil maal, pakub meeldivat vaheldust. Kes tahakski teisiti?
Määratleme Provence’i piirkonnana, mis jääb Rhône’i jõe ja kujuteldava joone vahele, mis kulgeb St Tropez’st põhja poole Barcelonnette’ini.
Lääne-Provence’i (Avignon, Aix, Arles, Luberon, Ventoux, Camargue) teenindab kolm lennujaama.
Avignon: väike ja sõbralik lennujaam.
Nîmes: sinna lendab suveperioodil Ryanair.
Marseille: teenindavad paljud rahvusvahelised lennud.
Provence’i keskust (Vari departemang, rannik Rhône’ist kuni St Tropez´ni) teenindavad kaks lennujaama: Marseilles (vt ülalt) ja Toulon-Hyères.
Provence’i põhja- ja idapoolsemad piirkonnad (Digne, Alpes-de-Haute-Provence, Verdon Gorges) on ligipääsetavad ka Nice-Côte d’Azuri lennujaamast.
Kui te ei soovi piirduda vaid ühe kohaga (näiteks Avignon või Aix), siis läheb vaja autot. Ühistransport on olemas, kuid eriti sisemaal (ja tegelikult Provence ongi sisemaa) on see kaootiline, mille tõttu võib pikkadeks tundideks eikuskile bussi ootama jääda. Targem on üürida auto. Proovida tasub www.travelsupermarket.com teenust. Neil on tavaliselt head pakkumised.
On üks erand, millal autot mitte üürida – kui saabuda Nice’i ja liikuda Digne’i suunas. Sel juhul tuleks minna erarongi Train des Pignes peale. See rongike loksub Nice’ist mägedesse, veereb mööda orgude servi ja peatub pea iga posti juures. Umbes kolm ja pool tundi pärast tõenäoliselt oma elu kõige joovastavamat rongisõitu jõuabki Digne’i. See sõit on oma hinda (20,30 eurot) igati väärt. Aga ärge väljuge Nice’i peamises jaamas. Train des Pignes’l on oma jaam, Nice CP, mis asub aadressil 4bis Rue Alfred Binet (tel 00 33 49 703 8080; www.trainprovence.com).
