
«Hüpakem siis ometi kord ookeani. Piisab tiikidest!» Nii kirjutas Aino Kallas raamatus «Londoni võlus», milles meenutab suurlinnas veedetud aastaid. Tundsin juba keskkooli lõpus, et mul oli samuti tiikidest küll, kuid tol hetkel jäi hoogu väheks.
Erasmuse programm pakkus võimaluse iseendale tõestada, et suudan küll hüpata, kui asja ette võtan. Selle kinnituseks pakkisin 2014. aasta septembris kaks riidekapisuurust kohvrit triiki täis igasugust kraami, mida eluks vajalikuks pidasin (kuid nagu aasta lõpuks selgus, siis eluks läheb märkimisväärselt vähem asju vaja), ja vedasin need sihikindlalt endaga Londonisse kaasa. Kolm tundi lennukis ja juba ta paistiski – minu uus Londoni elu. Nagu nuusata! Miks need põlved siis hommikul nii kangesti värisesid?
Sentimentaalsuse sunnil säilitan ikka veel kusagil sahtlipõhjas päris esimest metroopiletit, mille soetasin, et lennujaamast ühiselamusse jõuda. Nüüd tagasi mõeldes tundub mulle, et saabumise päeva õhtul oli taevas merevaigukarva ja Thames sillerdas allpool, kui rong üle silla sõitis. Nüüdseks tean päris täpselt, et Thamesi tumepruun vesi küll muinasjutuliselt ei sädele.
Traditsioonid vs uus maailm
Kohvrite tassimisest higisena ühiselamusse saabudes tegin esimesed kummastavad tähelepanekud: vanemad majad on kokku surutud nagu Rüütlibuss «Harry Potteris», klaustrofoobiliselt kitsastes koridorides võib ettevaatamatuse korral õla ära nikastada ja inglise traditsiooniarmastusele au andes saab kraanist lasta korraga ainult kas külma või sooja vett. Ruumisisustus oli kesine ja odav, maas jõle arstikabineti-hõnguline roheline vaipkate ning eheduse lisamiseks seisis ühes seinas kunstmarmorist kaminasimss. Väga huvitav.