Ookean nimega London - neile, kel elule tiigis vaheldust vaja


Ookean nimega London - neile, kel elule tiigis vaheldust vaja
London.Foto: Merilyn Merisalu

«Hüpakem siis ometi kord ookeani. Piisab tiikidest!» Nii kirjutas Aino Kallas raamatus «Londoni võlus», milles meenutab suurlinnas veedetud aastaid. Tundsin juba keskkooli lõpus, et mul oli samuti tiikidest küll, kuid tol hetkel jäi hoogu väheks.

Erasmuse programm pakkus võimaluse iseendale tõestada, et suudan küll hüpata, kui asja ette võtan. Selle kinnituseks pakkisin 2014. aasta septembris kaks riidekapisuurust kohvrit triiki täis igasugust kraami, mida eluks vajalikuks pidasin (kuid nagu aasta lõpuks selgus, siis eluks läheb märkimisväärselt vähem asju vaja), ja vedasin need sihikindlalt endaga Londonisse kaasa. Kolm tundi lennukis ja juba ta paistiski – minu uus Londoni elu. Nagu nuusata! Miks need põlved siis hommikul nii kangesti värisesid?

Sentimentaalsuse sunnil säilitan ikka veel kusagil sahtlipõhjas päris esimest metroopiletit, mille soetasin, et lennujaamast ühiselamusse jõuda. Nüüd tagasi mõeldes tundub mulle, et saabumise päeva õhtul oli taevas merevaigukarva ja Thames sillerdas allpool, kui rong üle silla sõitis. Nüüdseks tean päris täpselt, et Thamesi tumepruun vesi küll muinasjutuliselt ei sädele.

Seotud lood:

Traditsioonid vs uus maailm

Kohvrite tassimisest higisena ühiselamusse saabudes tegin esimesed kummastavad tähelepanekud: vanemad majad on kokku surutud nagu Rüütlibuss «Harry Potteris», klaustrofoobiliselt kitsastes koridorides võib ettevaatamatuse korral õla ära nikastada ja inglise traditsiooniarmastusele au andes saab kraanist lasta korraga ainult kas külma või sooja vett. Ruumisisustus oli kesine ja odav, maas jõle arstikabineti-hõnguline roheline vaipkate ning eheduse lisamiseks seisis ühes seinas kunstmarmorist kaminasimss. Väga huvitav.

Esimesed kolm nädalat kulusid põhiliselt uue elukohaga harjumiseks. Sain üsna kiiresti teada, et võrreldes teiste ühika- ja kursakaaslastega olin üsna ebahuvitava elukäiguga isend. Minuga ühel korrusel elas prantslanna, kes oli suurema osa elust Jaapanis elanud ja rääkis vabalt inglise, prantsuse ja jaapani keelt. Siis veel inglanna, kes oli viimased kaheksa aastat elanud Hiinas, ning mu enda taiwanlasest toakaaslanegi oli elanud kolmes erinevas Aasia riigis ja kõneles nelja erinevat keelt. Kui end kellelegi tutvustasin ja mainisin, et olen eestlane ja pärit Eestist, järgnes sellele tihti pisike piinlik paus – tõsiasi, et sellega asi piirdubki ja mingit huvitavamat selgitust ei järgne, näis olevat pigem erand kui reegel. Need olid aga alles esimesed kokkupuuted suurlinliku mitmekultuurilisusega.

Loe veel

Kohaliku eluga harjumine

Pisikesel Eestil on oma puudused, aga ka eelised, millest ma üsna kiiresti aru sain, kui kool ja argielu täie hooga pihta hakkasid. Internetipank ja selle võimalused on mõistusevastaselt algelised, tasuta wifi tagaajamine on umbes sama tulus tegevus kui otsida sõnajalaõit jaaniööl ja raamatukogudes kasutatakse endiselt templikaarte. Võõras kultuuriruumis edukalt toimimine sarnaneb natuke nagu uue keele omandamisele: alguses ei saa midagi aru, siis hakkab tekkima keeleloogika ja ühel heal päeval tulevad sõnad juba iseenesest.

Mõeldes gurmaanidele.

Võttis pisut aega, enne kui sai loomulikuks, et first floor tähendab teist korrust ja half seven seda, et kell on pool kaheksa. Peale selle ei taha tegelikult keegi kunagi teada, kuidas sul päriselt läheb. Samuti sai üsna pea selgeks, et järjekorras seismine on brittidele samahästi kui rahvuslik sport ja eskalaatoril paremas servas seismine on kirjutamata reegel, mille rikkumine on ilmselge anarhia. Minu jalg ei tihka enam isegi Eestis eskalaatori vasakut serva puudutada.

Sain Londonis olles esimest korda aru, milline vahe on reisimisel ja sihtkohas pikemal peatumisel. Alles siis, kui mõne nädala järel oli ehmatus rahvarohkusest, suurlinna tolmust ja tahmast ning pidevast mürataustast üle minemas, hakkas linn mulle tegelikult avanema. Avastasin aasta jooksul jupi kaupa Londoni võlu ja varjupoolt ning iga uus kogemus täiustas arusaama sellest linnast.

London on nagu keeruline ja pidevas muutumises elusolend, milles elu tuksleb lärmakalt piki liiklust täis laiu tänavaid ning peidab end ootamatult kõrvalistes käikudes. Keerad jalutades korra vasakule ja leiad end järsku teisest sajandist, keset tillukest sisehoovi või parki, silmitsi hästi varjatud tillukese kabeliga. Keerad veelkord ja oled ärikvartalis klaashoonete vahel. 15 minutit metrooga ühes suunas ja oled vuntsitud majadega rikaste linnaosas, kus värskelt juuksurist tulnud naised tipivad, joogamatt üle õla, keskpäevasesse treeningtundi. 15 minutit teises suunas ja oled keset loomekvartalit, hulljulget tänavamoodi ja linna parimaid bagel shop’e. Sinna vahele jääb kõik alates kuulsatest teatritest ja muuseumidest ning lõpetades traditsiooniliste pubide ja kahtlaste baaridega.

Londonlase tunnused hakkavad üsna kiiresti külge. Olgu toodud mõned nipid. Kortsuta vihaselt kulmu, kui taeva poole vahtivad turistid teosammul ees koperdades sul kiirust maha võtavad. Ohka raskelt, kui metrood tuleb oodata kauem kui kaks minutit. Naerata sunnitult, kui kogemata kellegagi silmside tekib. Lepi tõsiasjaga, et kofeiini üledoos on elu paratamatu osa. Ja peamine: kui keegi sulle varba peale astub, ei ole küsimustki, et teil mõlemal on kohustus teineteise ees vabandada.

Turistid ja kohalikud

Vabandada on üleüldse mõistlik igasuguses olukorras, kui on tekkinud inimkontakt – lihtsalt igaks juhuks. Päris edukas vahend eristamaks turisti ja kohalikku on veel jälgida, kelle näolihased trummikilesid lõhkuvat Londoni kiirabi- ja politseisignaali kuuldes kangestuvad ja kes seda tähelegi ei oska panna. Soovituslik on ka silmi pööritada, kui mõni turist metroos Oyster-kaardi kasutamisega hakkama ei saa ja sa pead jälle nende järel ootama.

Juunikuus uuesti kohvreid pakkides ja aastale tagasi vaadates kippus kurbus vägisi võimust võtma. Nii palju sai tehtud ja nähtud, kuid veel rohkem jäi tegemata. Suurlinnade mitmekultuurilisus võib mõjuda eraldavalt, kuid samas muuta sellesse sulandumise ka palju lihtsamaks – kui ühes kohas on koos nii palju erinevaid kultuuritaustu, ei ole keegi päriselt võõras.

Olen väga tänulik sellise võimaluse eest ning olles nüüd maitse suhu saanud, loodan veel paljude lähemate ja kaugemate maailmanurkadega tutvuda.

Artikli autor on Tartu Ülikooli ajalootudeng ja see ilmus esmakordselt Universitas Tartuensises.


Sihtkohad
reisijuhiga


Kõige populaarsemad sihtkohad

Aafrika

Aasia

Ameerika

Austraalia ja Okeaania

Euroopa

Sihtkohad