Narva jõel nende esimesed kummiparvematkad korraldanud Indrek Herman Veematkadest ütleb, et nii kaugele pole mõtet niisama korraks paadiga sõitma tulla, aga õnneks on Ida-Virumaal palju muidki atraktsioone, mida mujalt ei leia. Seda siis lisaks Eesti kiireima vooluga jõele.

On kaevandusmuuseum, karjäärisafari, Narva linn, kloostrid ja karjäärid. Saab aktiivse puhkuse kokku küll.

Narva jõe kiirevoolulisuse põhjus on lihtne: suured jõed alates Emajõest suubuvad Eesti-Vene vahelistesse järvedesse ning välja pääseb vesi mere poole vaid üht teed pidi - Narva jõest. Kuna ka langus on kohati korralik, saab kummipaatidega isegi kärestikest alla kihutada.

Permisküla ja Kuningaküla vahel on kiirevoolulisi kärestikke palju, ütleb Indrek Herman Reisijuhile, miks just seal, sõna otseses mõttes ääremaal peaks kummipaadiga jõele minema. Kärestikud pole nagu kevaditi Jägala joa all, kus kord aastas raftingut ehk kärestikul kummiparvega sõitu tehakse. “Valge vesi” on sügav, ligi pooleteisemeetrine, kus jõgi silmaga nähtavalt nö allamäge läheb. “12 km/h kiiruse saab seal kummipaadiga kätte küll,” teab matkakorraldaja. Jõel edasi kulgetakse juba 6-7 kilomeetrit tunnis.

Narva jõgi on lisaks ka lai: muidu ei saa arugi, et paat kihutab, kui aga kalda lähedale tulla, on liikumise kiirust paremini tunda.

Vasknarvast allavoolu saab ette võtta rahuliku kummipaadimatka Gorodenkani, mis kestab umbes kolm tundi.

Algus on Vasknarvas küla peamise vaatamisväärsuse - kloostri taga. Gorodenkas on paatide väljavõtu koht, sest edasi järgneb tühjus – kuni Narva karjäärideni pole korralikke teid, mis on matkaliste tagasi transportimiseks olulised. Järgmised kaldaletuleku kohad on alles Narva poolel, mis tähendab autoga Vasknarvast ligi 150-kilomeetrise ringi tegemist. Gorodenkasse aga viib kena tee otse jõe kaldalt.

4-5 aastat tagasi oli jõe mõlemal kaldal elu veel mingil määral sarnane, Vene poolel ehk veidi mannetum ja pealtnäha vaesem, nüüd aga, nagu räägib matkakorraldaja, on Vene poolel kontrastid suurenenud. “Sealpool on ikka kohati päris uhkeid majasid,” räägib Indrek Herman, “lausa villasid, kust kopteriga Peterburis tööl käiakse. Aga on ka hirmsaid sarasid, äärmused on Venemaal suured. Uhked majad on uhkemad ja viletsamad hütid on viletsamad kui siin Eestis.”

Eesti poolel aga asuvad ajaloolised vanausuliste külad struugade kaldal üsna samamoodi, nagu aastaid tagasi. Struugad on jõe umbsopid, mis ei vii kuhugi. Jõel on ka suured saared. Jõe nö laevatatav osa on parajalt lai, sest piir jookseb enam-vähem jõe keskel.

Kuna tegemist on piiriga, siis niisama paati vette lasta ei tohi. Kindlasti on vaja piirivalves end peale ja maha registreerida. Ilma pardanumbrita paatidega võib piirijõele saamiseks probleeme tekkida. Piir pole iga koha pealt hästi tähistatud, eriti kärestikes. Seal kaovad poid vahest ära, sest kiire vool kannab need minema.

Räägitakse, et Vasknarva kindluse vasest katuse järgi sai küla oma nime.

Vasknarva kindlus olevat olnud vasest katusega, sellepärast kohalikud arvavadki, et sealt see küla saigi oma nimeks Vasknarva. Klooster on küla suurim vaatamisväärsus, aga see on kinnine klooster. Kes õigeusukloostrisse sisse tahab vaadata, peab minema Kuremäele.

Laisa turisti jõgi

Kui kõik lõpuks kooskõlastatud ja piirivalvurid teavad, et seltskond läheb jõele, on edasi juba üsna lihtne. Kiirevooluline jõgi on sügav ja lai, seega on tegemist laisa inimese jõega. Kui aerudega kiiremini rabeleda, siis jõuab Gorodenkasse kolme tunniga, muidu laisalt oleskledes ja suunda hoides kolme ja poole tunniga.

Piirijõele minnes on alkoholi suhtes matkakorraldajal nulltolerants. Kui kogematagi piiri rikud, siis alkoholi tarvitanutesse on ametnike suhtumine alati karmim. Samas on jõel kombeks teisel pool piiri sõitvatele paatidele sõbralikult viibata. Kohalikele lastele tekitab elevust, kui kari parvesid allajõge mööda läheb.

Kanuu jaoks ohtlik

Kanuuga ei soovita Indrek Herman seal jõel väga seigelda. Esiteks pole kanuudel piirijõe jaoks vajalikku pardanumbrit, aga teine ja ohtlikum asi on ümberminek kiirel ja väga laial jõel. Kärestik kui selline ei olegi ehk nii suureks probleemiks, sest see on veerohke, aga oht tuleb sellest, et ümbermineku korral on keeruline ja pikk tee õigele kaldale. Kui aga valele kaldale ujud, tuleb paatkonnal mitu päeva tõsist läbirääkimistööd teha, sest tegemist on ikkagi piiririkkujatega.

Kui oma (mootor-)paadiga Narva jõele minna, siis on muidugi hea sõita poide lähedal, kus paadil turvalisem ja jõgi sügavam, aga siis peab seda meeles pidama, et liiga lähedale piiripoidele ei tohi samuti minna. Vähemalt paarkümmend meetrit tuleb poidest eemale hoida.

Jõgi on paatide jaoks enamasti siiski suur ja sügav, aga Permisküla taga on üks suur kivi. Ning loomulikult suutis üks kummiparv sinna otsa sõita ja kinni jääda.

Kiire Narva jõgi viib ka vähese aerutamisega edasi.

Kui ööbimiskohtade vähesus on probleemiks peale matka, siis veematka ajal võib tekkida probleem peatuste tegemisega. Kui on ilus randutav kallas, siis voolab jõgi väga kiirelt, aeglase vooluga kohtades aga laiub kaldal kõrkjane ja soine võsa. Saartel saab ka peatuda, aga siis tuleb vaadata, et kahe riigi vahel merehätta ei jääks – kiire vool võib paadi lahti tõmmata ning minema viia.

Nagu viisavaba välisreis

Turismi küljelt vaadates on selle kandi kitsaskoht ööbimiskohtade peaaegu et puudumine, kui telgiga metsas olemist mitte arvestada. Permisküla puhkekeskus ongi ainuke majutusasutus kaldal. Kuna seadusega on lubatud piirijõel sõita vaid valgel ajal, tuleb pikemal matkal kuhugi väljaspoole jõge endale ööbimiskoht leida ja sellest teada anda.

Ainuke kohalik majutusvõimalus on kolmnurkmajakestes jõe kaldal.

Indrek Hermann, kes on matkakorraldaja olnud juba paarkümmend aastat, teab kirjeldada, kuidas selle aja jooksul veematkajad on muutunud. Üheksakümnendatel taheti teenust saada nii-öelda täie raha eest: kui veematk maksis 300 krooni päev, siis ei tahetud kell 12 alustada, vaid ikka varahommikul kohe jõele ja õhtul pimedani välja. Nüüd on vastupidi: inimesed kiirustavad ning küsitakse, et kas paari tunniga ei saaks? Rahvas on muutunud, nendib matkakorraldaja, päevane matk ei ole enam tegelikult päevane, sest ka siin tahetakse nüüd läänelikult kiiret ja mugavat retke. Narva jõel seda saabki.