Viis nädalat enduuro mootorrattal mööda Madagaskarit
Kaks aastat tagasi läbisime koos vennaga kolmerattalisel tuktukil India, kogudistantsiga 15 351 km.
Eelmise aasta alguses juba teadsin, et käes on õige aeg minna järgmisele seiklusele. Oli vaid otsustada, millega ja kuhu täpselt minna. Kaalusin palju variante, alustades Iraanist, Hiinast ja Lõuna-Aafrikast, kuniks lähedane sõber pakkus välja Madagaskari. Olen alati uskunud, et parimad otsused tulevad sisetunde järgi. Tundsin endas juba seda põnevust, teadsin, et tunne on õige. Paraku polnud ma eales kohanud kedagi, kes oleks Madagaskaril käinud, seega jäi üle vaid teha korralik kodutöö.
Alguses tundus terve idee hullumeelselt väljakutsuv, arvestades minu sõidukogemusi ning teadmisi. Kuid, nagu ikka, jagades suure pähkli tükkideks, saab seda hõlpsalt seedida. Kui täiesti aus olla, pole ma kunagi olnud üks nendest lastest, kes oleks unistanud mootorratastest. Minu sõidukogemus oli vägagi puudulik, eriti just maastikusõidus. Soetasin endale enduuromootorratta, millega järgmised pool aastat peale tööd kolm korda nädalas maastikusõitu harjutasin. Samuti harisin ennast mootorratta tehnilises küljes ega häbenenud ka mootorit laiali tõmmata ning kokku tagasi panna. Leidsin aja õppida kohalikku malagassi keelt ning lugesin Madagaskari kohta nii palju, kui leida võisin. Tegin endast sõltuvalt kõik, et olla valmis igasugusteks väljakutseteks, mis võinuks mu ette kerkida.
Kohustused töökoha ees sundisid mind kavandama reisi täpselt aasta teisele poolele, mis Madagaskaril juhtus olema vihmahooaeg. Keerukamaks tegi olukorra ka asjaolu, et Madagaskaril räägitakse vaid prantsuse ja kohalikku malagassi keelt. Paljud infoallikad, nagu Lonely Planet, kirjutavad, et seoses üleujutustega on teed läbimatud detsembrist kuni märtsini. Kuid siiski jäin kindlaks oma sisetundele ja otsustasin minna oludest hoolimata.
Mootorratta saamislugu
Kaalusin alguses, mis oleks mõistlikum, kas mootorratas rentida või osta. Otsisin internetist välja kõik kohalikud rendifirmad ja üksikisikud, kes oleksid valmis mootorratast müüma või rentima. Pika otsimise käigus leidsin vaid neli telefoninumbrit. Olles veel Austraalias, püüdsin juba enne minekut kellegagi müügi asjus telefoni teel kokku leppida. Oli väga keeruline kellegagi üldse jutule saada, kuna meievaheline keeleline barjäär seda ei võimaldanud. Nendest neljast kontaktist vaid üks rääkis inglise keelt. Huvitaval kombel leidsin, et rendihinnad olid müstiliselt kõrged, kõikudes 30 eurost kuni 70 euroni päev! Tegu oli usaldusväärse prantslasega, kes pea 26 aastat on korraldanud mototuristidele tuure Madagaskaril. Jäi veel kokku leppida temaga kohtumine Madagaskaril.
Kohapeale jõudes polnud ma veel otsusele jõudnud, kas rentida või osta. Alustasin läbirääkimisi vägagi abivalmis prantslasega, kelle mootorrataste kollektsioonis oli ligi 40 tsiklit. Veidi ringi vaadates leidsin enda rahakotile sobiliku kandidaadi – ehk paljudele kõhedust tekitavalt 1993. aasta Suzuki DR 350, millel oli juba päris korralikult kilomeetreid läbitud. Siiski tundus mootorratas olevat heas seisus ja hooldatud. Müüja tegi minu otsuse vägagi kergeks, pakkudes välja kaks võimalust: kas rentida 30 eurot päev ja 1500 eurot tagatisraha või osta 1800 euro eest. Ostu korral pakkus veel lisaks tagasiostu võimalust poole hinna eest. Olime jõudnud ostutehingus kokkuleppele, tehes ka kirjaliku lepingu. Sain ka tasuta kõiksugused vajalikud varuosad ning arutasime koos läbi minu sõidumarsruudi. Mulle üllatusena läks mootorratta soetamine palju ladusamalt, kui oleksin osanud arvata.
Teed ja navigeerimine
Ligi 50 000 km pikkusest teedevõrgust 80% on ilma teekatteta. Sõiduteed on paljudes lõikudes vihmaveede poolt ära uhutud ja järele on jäänud kas mudamülkad või maalihetest tekkinud suured läbivad augud keset teed. Vihmahooajal aga muutuvad paljud teed täiesti läbimatuks seoses üleujutustega ja jõgede veetõusuga.
Madagaskaril sõitmine on kogemus omaette. Võib sõita terve päeva, ent läbida vaid loetud kilomeetrid. Kehvim 200 km teelõik kujunes 15-tunniseks maratoniks, millega kaasnes kümme jõeületust. Osa teid ristub jõgedega, mis on ületatavad kohalike lakanadega ehk kanuudega või lagunevaid puitsildu pidi. Kohati võis leida ennast sõitmas 40 km järjest põlveni liivas või mudas, mootorratast sadu meetreid käekõrval lükkamas. Üksikutel juhtudel lõppes tee lihtsalt kuristikuga, oma paar-kolm meetrit kukkumist.
Kõige hirmuäratavam on siiski teede üksildus. Võib sõita 12- tunnise päeva ja heal juhul näha nelja-viit sõidukit. Sellistes tingimustes täiesti üksi sõita oli väga kõhedust tekitav kogemus!
Olen alati olnud GPSide ja elektrooniliste navigeerimisseadmete vastu. Leian ,et tuleb olla valmis navigeerima kõige tavapärasemate meetoditega ehk minu puhul kompassi ja kaardiga. Korduvalt tuli siiski ette olukordi, mil kaotasin taju oma täpse asukoha suhtes ja tuli pöörduda kohalike elanike poole. Kui jääda ausaks, siis Madagaskar on ju saareriik, mida ümbritseb ookean, nii et päriselt ära eksida seal ei saa, kunagi ikka jõuad ookeani äärde välja.
Eluolu ja fauna
Külastasin parimaid rahvusparke, kus võis kokku puutuda täiesti unikaalsete loomaliikidega, nagu leemurite ja värvikate kameeleonidega. Kõige meeldejäävam paik oli siiski Tsingy de Bemaraha, mis on 660-ruutkilomeetrine ainulaadne peakivist moodustunud kivimets. Samuti olid väga meeldejäävad hetked telkimised täiesti tundmatutes kohtades, mis üldjuhul pakkusid vaimustavaid vaateid varahommikutel.
Pole vale öelda, et Madagaskar on puudeta dzungel. Üllatusena on viimase viiekümne aasta jooksul ligi üheksakümmend protsenti metsadest maha raiutud ja järele on jäänud vaid rahvuspargid. Seal on võimalus kohata unikaalset loodust. Terve minu teekonna kestel võis näha kaugel silmapiiril vaid üksikuid puid.
Väga sügava mulje jätsid massiivsed veel siiani säilinud ahvileivapuud – nad on lihtsalt liiga suured selleks, et neid maha saagida. Tähelepanu vääris kindlasti Avenue of the Boababs, teelõik, mis on ümbritsetud hiiglaslikest ahvileivapuudest.
Kuid üle kõige tahtsin kogeda inimeste elu ja olu Madagaskari hõredamalt asustatud piirkondades. Suundusin meelega väga kaugetele ja kõrvalistele radadele. Madagaskaril on 18 eri hõimu, kellel on täiesti erinevad uskumused ja tavad. Mingil määral uskusin pimesi, et mul võib tulla probleeme inimestega, kuid üsna pea sai selgeks, et minu kõige suuremaks abiks nendel üksildastel teedel olid just kohalikud elanikud. Võin enda kogemustest väita, et parim osa Madagaskaril on inimesed, kes olukorrast sõltumata on alati rõõmsad!
Mind sokeeris väga olukord Lõuna-Madagaskaril, mis on üldjuhul täielik kõrb. Inimesed on näljahädas, kuna viimased kolm aastat on Lõuna-Aafrika riikides valitsenud põud. Näha lapsi, kes on kondised kui kriipsujukud, pani mind tõsiselt muretsema. Ma ausalt ei suutnud mõelda, mida need inimesed peale kaktuste söövad. Olukord on kriitiline ja, nagu ajalehed kirjutavad, on rahvusvaheline abi hädavajalik.
Kokkupuuted kohalikega
Üldjuhul sain kohalike poolt väga suure tähelepanu osaliseks. Nad olid vägagi uudishimulikud ja tahtsid teada, mida üks valge inimene sellistes kohtades teeb. Kuhu iganes ma ka ei suundunud, võisin kuulda kohalikke hõikavat „Vazaha, Vazaha!“, mis tähendab valget inimest. Ärevust tekitavaks kujunesid peatused külades, kus inimesed mind massiliselt igas suunas ümbritsesid, jälgides iga mu liigutust. Pean tagantjärele tõdema, et soojemaid ja abivalmimaid inimesi kui Madagaskaril pole ma oma reiside jooksul varem kohanud. Kolm korda pidin olude sunnil majutuma kohalike elanike majades, kes kohtlesid mind kui omainimest.
Mida hõredamalt asustatud paikadesse jõudsin, seda veidramaks läksid kokkupuutumised külaelanikega. Võis näha, kuidas inimesed lärmi tekitava mootorrattaga tulnukat nähes paanikasse sattusid, oma asjad lihtsalt maha viskasid ja paaniliselt põgenesid. Võimalik, et tegu võis olla fady’ga ehk tabudega, millesse Madagaskari elanikud siiani usuvad.
Naiivne või mitte, kuid teadsin alati, et oht röövi ohvriks langeda oli reaalne. Endalegi teadmata suundusin pimesi teedele, mis olid kohalikele teada-tuntud „röövimismaanteedena“. Neil võis näha liikumas neliveolisi masinaid kolmestes konvoides, relvastatud eskordi saatel. Püüdsin kohalikelt olukorra kohta selgust saada. Üllatusena tuli välja, et need teelõigud võinuks olla neile ohtlikumad kui minule. Millegipärast oli kohalik arvamus, et valge inimene on relvastatud.
Mootorratta seisukord
Arvestades, et mootorratas oli peaaegu sama vana kui mina, peab tõdema, et pidas väga hästi vastu. Enamik lõhkumisi olid minu enda äpardused. Tuli ette seda, et peale kukkumist murdsin sidurikange, suunatulesid ning peegleid. Nii huvitav kui see ka pole, tuli viie nädala jooksul vahetada neli paari pidurklotse, mis kulusid kiiremini kui püssirohi.
Õnneks on viimase kümne aasta jooksul Madagaskari turule tulnud palju Hiina varuosasid, mis on sobilikud ka Jaapani mootorratastele. Igast suuremast asulast võis leida nii mehaanikuid kui ka pisikesi tänavapoode, kus müüdi varuosasid.
Surmaga silmitsi
Kuid õnnetused juhtuvad ja seda just siis, kui neid kõige vähem ootad. Olin parasjagu sõitmas ühel kõige parema teekattega teelõigul, kui minu ees kogus jõudu torm. Otsustasin teelõigu sellegipoolest läbida, alahinnates troopilist tormi. Täiesti katastroofiline oli näha, kuidas maapind sulas ja teed hakkasid üle ujutama. Lihtsast vihmaveest oli kujunenud üleujutus, milles ma enda teadmata sõitsin. Tegin väga vale otsuse sõitu jätkata. Üsna pea ristus minu tee kiirelt voolava vihmaveega, mille sügavusest polnud mul aimu. Uskusin pimesi, et asfalteeritud põhimaantee on läbitav isegi tormiga. Adrenaliin vallandus ja otsustasin vooluveest siiski läbi sõita. Hetkest, mil sisse sõitsin, olin sekundiga koos mootorrattaga alla voolurägastikku minema uhutud. Püüdsin algul tsiklist kinni hoida, see liikus kui puupilbas allavoolu. Üsna pea oli allavoolu liikudes vesi üle pea ja mõistsin, et pean iseennast päästma. Ma lasin mootorrattal minna ja püüdsin end rägastikust välja tõmmata. See nurjus korduvalt, kuna vee surve oli liiga tugev ja minu mootorrattavarustus uputas mind. Lõpuks suutsin siiski puuoksast kinni haarata, samal ajal jälgides, kuidas halastamatu veevool mootorratta allavoolu viis. See oli parasjagu kolmas nädal teekonnal ja arvasin sel hetkel, et minu teekond on läbi. Pääsesin ise vaid sinikate ja kriimustustega. Vedasin ennast tagasi tee peale, kus ootasin abi. Juhtus tulema Aafrika stiilis pisike mikrobuss, milles oli peaaegu 30 inimest täiesti ülekoormas pagasiga. Kohalikud tormasid appi, nähes mind lootusetult tee ääres. Üritasin neile selgeks teha, mis oli juhtunud. Minu üllatuseks läksid mikrobussi reisijad otsima mootorratast. Nii uskumatu kui see ka polnud, sain peale kahte tundi vapustava vaate osaliseks: kuus kohalikku meest mootorratast käeotsas tagasi teele tassimas. Nad olid leidnud mootorratta seitse kilomeetrit allavoolu! Mul jäi üle vaid käsi plaksutada ja neid tänada. Mõistagi oli tsikkel täitsa puruks, kõik, mis masinast vähegi välja ulatus, oli kas allavoolu läinud või paindes. Sellegipoolest jätkasin, mul kulus kuus päeva, et leida usaldusväärne mehaanik, kes mootorratta korda teeks.
Vaata Eenos Henno videoblogi reisist SIIT!
