Vihmateraapia
Talvisest Marokos tullakse tihti loodetud kerge päevituse asemel tagasi raske spontaansete ostude koormaga, aga vähemalt hamamis siledaks kooritult ning igal sammul hästi toidetult.
Müüja sai meid pisut lõõtsutades kätte sajakonna meetri kaugusel poest.
“Hea küll, 100 dirhamit,” ütles ta, niisket kätt tehingu kinnituseks mulle pihku toppida püüdes.
Vaatasin tagasi kaupluse poole, ülesmäge. Niipidi seistes hakkas vihma natuke silma sadama isegi. Tee oli läinud veel libedamaks.
Need kaks keraamilist toosi hõbedase nupuga kaanel olid muidugi ilusad ja hind esialgsega võrreldes kukkunud nii umbes 80%. Isegi alla selle, mis ma tegelikult olin olnud valmis maksma ja millega müüja veel hetk tagasi polnud valmis neid ära andma, nii et olime lihtsalt minema jalutanud.
Tingimine on Marokos sama palju lihtsalt meelelahutus kui vajalik protsess asjade ostmiseks, nii et … kas ma ikka päriselt viitsin tagasi minna? Mäng oli võidetud niikuinii.
Vihm kindlasti raskendas soovide silmist lugemist, aga Fesi turul saavad töötada ikkagi ainult oma ala parimad asjatundjad. “Ma toon teile ise ära, oodake minut!”
Täpselt minuti saimegi vihma käes seista.
Olin selleks ajaks päris kindel, et vihm ei lõppe enam kunagi. See oli kolmas päev, kui järjest sadas. Kõik hakkas juba liiga palju meenutama lõiku ühest Moosese raamatust, kus peategelane ähvardab lasta sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja kaotada maapinnalt kõik olendid, kes ta on teinud.
Päike oli juba ammu välja tulnud, aga vihma ikka sadas, ennastunustavalt, nagu oleks keegi teda kiitnud hästi sadamise eest ja ta pingutaks nüüd veelgi rohkem. Nii et enne jõudis pimedaks minna, kui vikerkaar välja tulla sai.
Maroko õhtupimedus ei hiili vaikselt ligi, see viskub oma lähenemist mitte millegagi reetes ühel hetkel lihtsalt üle linna. Mošeede minarettidest voolab palvekutseid üle katuste, tuled süttivad ja harira-müüjate supikateldest immitseb tänavatele pehme aur.
Ma polnud talvises Põhja-Marokos esimest korda, iga kord oli seal sadanud, sama visa järjekindlusega, nii et aitas ainult lõuna poole sõitmine - aga ikka tuli see üllatusena, et Aafrikas võib nii pagana külm ja märg olla.
Erinevalt Marokost oli minu riidekapis juba ammu alanud kevad, ainsa märgina talvest olid kohvrit pakkides käeulatusse jäänud valged villased Rumeeniast hangitud sokid, mis pääsesid Aafrikasse kaasa tegelikult vaid tänu mõttele jahedatest kivipõrandatest igivanadesse linnamajadesse ehitatud hotellides. (Elu lõpus reisidest kokkuvõtteid tehes hääletan ma need ilmselt parimaks ostuks läbi aastakümnete, natuke alla kolme euro, kare käsitöö.)
Sokid päästsid talviste temperatuuride kiuste hotellivangistusest, nii et võisime nagu peremeheta eeslid lonkida päevade kaupa mööda Fesi medina inimestest tühjaks jäänud tänavaid. Ma ei tea, miks see nii kurvalt kõlab, meie sihitutes kohustustevabades päevades oli lisaks vihmale nii palju sekeldusi, et alailma läks meelest päriselt märgata neid morne vettinud pilvi või retooriliselt päikese järele küsida. (Ja ma tõesti olen väga kaugel saamast praktiseerivaks meeleoluguruks, et päris alati oleks isegi sadades südames päiksekiir.)
Just selle pärast meeldiski mulle Fesis rohkem kui lõunas, mis tundus lausa nautivat võimalust olla igal aastaajal ärritavalt pealetükkiv, palav ja lärmakas.
Fes nautis teisi asju, head kööki ja vihmastel päevadel raamatute lugemist, viisakat kauplemist, isegi medina kaugeimas otsas olevate nahaparkalite aimatavat haisu.
Fesi üks suuremaid vaatamisväärsusi, nahaparkalite töökojad, kus traditsioonilisel viisil loomi nüliti ja siis nahad töödeldi, oli vihmasajus tõtt-öelda väga hale vaatepilt. Paar meest ronisid vettinud, tilkuvate ja haisvate nahavirnade ning värvidega täidetud kivianumate vahel ringi, samal ajal kui kümnekonnapealine publik, piparmündioksad ninna topitud, seda kohusetundlikult katuseterrassidelt jälgis.
Nii et me otsustasime elada täisväärtuslikumat turistielu, mis koosnes shoppamisest ja söömisest ning sel õhtul lõpuks ka hamami minemisest.
Täpsemalt, kuna selgus, et vihmase ilma parim plaan ehk kokanduskursus – jalutuskäik turul koos kohaliku perekonnaga ja siis nende kodus kokkamine, mida organiseerivad kaks entusiastlikku inglast – maksab 90 eurot, ostustasime käiku lasta plaan B. See tähendas toiduturul tasuta ringijalutamist ja kokku hoitud raha eest restorani ja hamami minemist. Mitte siis enam kohalike inimeste omasse, kus naised võivad kõik käia kella viiest seitsmeni ning siis keskpäeva ja kolme vahel või muud taolist ning mis üleüldse kohutavalt väsitav on, nagu kõik liiga autentsed kogemused.
Fes on täis lääne inimesele kohandatud hamame, milles on mõeldud privaatsusele ja lamamistoolidele, kus pärast pesemist ja massaaži piparmünditeed luristada.
Tähistaevata ööl hamami soojusest restoranide kuumade tagine’ide ja kuskussikuhjade poole jalutades ei tundunud see ka kuigi traagiline, et katuseterrassil istudes eksootiliste tähtede vahelt Gagarinit, Sputnikut ning muidugi Laikat, Belkat ja Strelkat otsida ei saa ning selle asemel sees Maroko vanameestega koos telekast jalgpalli vaatama peab. (Igivana vastasseis Fes-Marrakesh, ehkki koos ülekande lõpuga läks kohe meelest, kes seekord võitis ja kes tavaliselt võidab.)
Vihmal oli selgelt ka oma võlu. Ilmselt olid kõik teised maailma turistid ilmastikuoludest paremini informeeritud ning hoidnud oma puhkusepäevad Maroko suvede tarvis. Meil oli valida lõputu hulga kaunilt renoveeritud riadide vahel, nii et alustuseks võtsime endale tornitoa peaaegu et lossis, oma katuseterrassiga, ja ma olin ikka väga pettunud, kui hommikusöögi ajal veel kahte külalist nägin meie palees.
Ent suurelt mõtlemist ei tohiks kunagi eelistada asjade läbi mõtlemisele – Marokos, nagu igal pool mujalgi maailmas, ei paigaldatud sajandite eest maju ehitades tornidesse lifte. Iga korrusega raskemaks muutuvad keraamilised vaagnad, vaibad, ehted, vürtsid, sussid ja kõiksugu muud aarded, mis me turult kokku tassisime, viisid selleni, et tuppa jõudes oli printsessi-tundest asi väga kaugel ning pikemalt aru pidamata kolisime teise hotelli, kus esimese korruse tuppa pääses otse purskkaeve ja sidrunipuid täis sisehoovist.
Meie uus riad, poolmüütilise nimega Lune et Soleil (sest ei kuud ega päikest polnud õnnestunud nii kaua näha, et nende olemasolu mõnevõrra kaheldavaks muutus), oli veel inspireerivama sisekujunduse ning kunsti- ja arhitektuurialbumitest koosneva raamatukoguga. Vist ikkagi oli hetki, kui silmad ei olnud märjad mitte ainult vihmast – ehkki me nüüd oleksime jaksanud turult ära tuua ka võimsaid lühtreid, metallvaagnaid ja paarkümmend ruutmeetrit maailma kõige imelisemaid keraamilisi plaate, olime siiski saabunud kaubiku asemel lennukiga, mis paraku ei olnud meie eralennuk vaid Ryanairi omanduses.
Ainult õhtud riadi restoranis eksootiliste kalaroogade ja Maroko veinide seltsis tõid nendele esimese maailma probleemidele leevendust, pealegi oli seal tõepoolest peakokk ainult meie päralt.
Läks terve nädal, enne kui meie dekadentlikku ellu ühel hommikul muutus tuli. Kaneelikarva kardinate tagant paistis päike.
Meil oli kaks tundi hetkeni, kui oli täiesti viimane aeg võtta petit taxi ja lennujaama sõita.
