Vahemere rannad, päike ja ilmselt maailma enim jooksvaid meetreid okastraati, II osa

 (1)
Vahemere rannad, päike ja ilmselt maailma enim jooksvaid meetreid okastraati, II osa
Noored Rammalah's

Kuigi nii juudid kui palestiinlased peavad oma pealinnaks Jeruusalemma, jääb arusaamatuks, mis saab sellest linnast isegi juhul, kui muud maad jagatud saaks.

Tänane Palestiina omavalitsuse keskus on Jeruusalemmast paarikümne sõiduminuti kaugusel asuv Ramallah.
Liikumine Läänekaldale on lihtne, kui oled välismaalane või Iisraeli kodanik. Vastupidist liikumist aga praktiliselt ei ole.

Kuigi Iisrael väidab, et annab üha enamatele palestiinlastele lubasid Jeruusalemmas töötamiseks, ei muuda see tõsisasja, et Iisrael ja Jeruusalemm on palestiinlastele suletud. Seega, 20 minutit, mis kulub liikumiseks Jeruusalemmast Ramallahasse võib sama teed tagasi tulles olla 2 tundi ja 20 minutit, sest tagasisõitjaid kontrollitakse põhjalikult. Ei aita palestiinlast isegi mõne kolmanda riigi kodakondsus, nagu juhtus meie teejuhi Yamen Elabediga, kes omab Kanada passi, kuid selle lehtedele tembeldatud palestiinlase päritolu paljastav Iisraeli tempel teeb mehel liikumise Iisraeli territooriumil võimatuks. Nii on tal tulnud välismaal käies koju Petlemma jõuda läbi Jordaania, mis muudab reisimise tavapärasest päevajagu pikemaks ja kulukamaks. Ben Gurioni lennujaam Tel Avivis saadab temasugused inimesed kõik tagasi ja maale ei luba, kuigi koduni oleks sõitu ehk tunni jagu.
Yamen on maailma näinud palestiinlane ja töötab koos juutidega reisifirmas Green Olive Tours, mis on maailmatuntuse saavutanud just juutidest algatajate tõttu, kel on olnud häbi hommikuti peeglisse vaadata. Läbi nende korraldatakse palju poliitilisi tuure kogu Iisraelis fookusega Palestiina küsimusele. Paljud juudid käivad palestiinlastel abis näiteks saagikorjamise ajal, kuna Iisraeli armee lubab farmereid oliivipuid või põlde hooldama loetud päevadeks, millest aga ei jätku kogu saagi kogumiseks. Oliivisalude hävitamine on samuti väga levinud võte tüütute palestiinlaste kiusamiseks. Ei saanudki päris aru, kuidas ja kui paljud juudid oma valitsuse poliitikat heaks kiidavad, kuid on fakt, et Benjamin Netanyahu juhitud valitsus on võimul kolmandat ametiaega ja olles eelmiste ja enda poliitika ori, ei saa Iisrael lubada äkilisi muudatusi asunduste rajamises. Olgem siiski täpsed, Gazast viis Iisrael asundused tõesti minema ja mõned on koomale tõmmatud ka Läänekaldal, kuid enamasti jätkub nende rajamine aina suurenevas mahus ja määral. Vaadates palestiinlaste paiknemise arengut kaardil meenutab see mingi väljasureva liigiga toimuvat – nende asualad 60 aasta jooksul on vähenenud kordi! Yamen Elabed osutub äärmiselt laia silmaringiga ja elavaloomuliseks meesterahvaks, kes suudab vajadusel olla objektiivne, kuid teatud teemad ja olukorrad toovad temaski välja palestiinlaste frustratsiooni ja meelepaha.

Palestiina mehed.
Seotud lood:


„Ainus, mida me nõuame oma võrdne kohtlemine,“ ütleb mees päeva jooksul korduvalt. Võrdse kohtlemise all peab ta silmas kasvõi joogivee küsimust, mida palestiinlastele on ette nähtud umbes ämbrijagu ööpäevas, kuid juudiasunike kraanidest voolab vesi 24 tundi ööpäevas piiramatult. Lisaks erisused õigustes reisimisele, töötegemisele ja haridusele. Uus rahulolematute mass ongi hakanud tekkima Palestiina arvukates ülikoolides hea hariduse saanud noortest, kes oma haridust kodumaal kuidagi rakendada ei saa – Iisrael neid ei aktsepteeri ja Palestiina on liiga väike. Teeme ringkäigu mööda Ramallah’t, kus Yamen tutvustab meile Palestiina kultusliku liidri Yasser Arafati tegevust ja viimast puhkepaika, viib meid turule ja pakub võimalust saada osa naistepäeva miitingust Ramallah’a südalinnas. Vaatamata islamistlikule elukorraldusele ja tõekspidamistele on Palestiina kõige liberaalsem islamiriik, kus naistemoes eristab lääne sookaaslastest kohalikke naisi vaid peakate. Meikimine, teksad ja liibuv riietus on Palestiinas pigem norm kui erand ja ülevoolav sõbralikkus ning vajadus suhelda iseloomustab kõiki palestiinlasi sõltumata soost ja vanusest.
Kõige selle sõbraliku õhkkonna sees on lihtne unustada, et just samal nädalal üritavad ja ka õnnestub mitmel palestiinlasel pussitada Iisraelis juudisõdureid ja kahjuks ka turiste.

Loe veel

Veriseim rünnak leiab aset just meie kodutänaval Tel Avivis, kus hullunud palestiinlane pussitab tosinat inimest, kellest üks ka hukkub. Olgu mainitud, et Iisrael käsitleb igat sellist ründajat terroristina, kes tapetakse viivitamatult. Sellise reageerimise tulemusena on meie reisi ajaks skoor 190 : 30 hukkunud palestiinlaste poole kaldu. Juudiriigi armeejuht kutsub oma alluvaid mõningasele vaoshoitusele reageerimisel, ülemrabi Yitzhak Yosef seevastu kutsub kõiki ründajaid koheselt tapma. Millist juttu räägitakse õhtuti juudipere köögilaua taga, kahjuks ei tea. Küll aga on mõningate uurimuste tulemusel selge, et 2/3 palestiinlasi loeb südames rünnakud Iisraeli jõuorganite vastu õigustatuteks.

Yamen ei vasta üheselt eitavalt, kui uurin tema arvamust pussitamiste otstarbekuse kohta. „Hulle on iga riigi kodanike hulgas“, on tema kokkuvõte ja see teema edasi arendamist ei leia. Pussitamiste laine algas oktoobris 2015 ja on püsinud tempos üks intsident päevas. Klassikaline skeem räägib noa või relvaga sõdurit ründavast frustreerunud palestiinlasest, kes suudab tekitada minimaalseid vigastusi ja seejärel ise korrakaitsjate vastutules hukkub.Ilmselt see enamasti nii ka on, kuid sotsiaalmeedias on liikvel videolõike, kus on näha noa asetamist hukkunu kõrvale sõdurite poolt peale intsidenti. Igatahes on kummaline liikuda Jeruusalemmas ja kuulata igal ristmikul, et eile tapeti siin kaks palestiinlast, üleile siin üks ja Läänekaldal on ristmik, kus poole aastaga on oma otsa leidnud üle 30 palestiinlase. Kas tõesti see on kõigil juhtudel olnud põhjendatud reageerimine? Kindel on see, et vägivalda see kuidagi ei leevenda. Tihtipeale on ründajateks naised või alaealised. Meie reisi ajal on vaid üks päev selline, kus keegi kedagi ei ründa ja ei tapa.

Vastloodud juudiasundus Läänekaldal

Ideoloogiliselt kõige tulisem on rünnakute temaatika just Jeruusalemmas ja selle legendaarses vanalinnas. Kolme suure religiooni (judaism, kristlus ja islam) peaaegu et sünnilinnas, mis on peamine Iisreali vaatamisväärsus, asub mitu tüliõuna. Viimane konflikt oktoobris 2015 saigi alguse moslemitele kolmanda pühapaiga, Al-Aqsa mošee sulgemisega nooretele araabia meestele. Sellest tekkinud pahameel oli kirjeldamatu. Täna on Templimäel asuvat mošeed võimalik küll külastada, kuid vaid loetud tundidel päevas ja turvameetmed on karmid. Ootamise vastutasuks on muidugi üsna inimtühi Templimägi. Nutumüür, mis on olulisim pühamu juutidele, on rahvarohkem, kuigi ka siin kipub politseijõudude hulk olema esmapilgul ülemäärane. Just neil päevil proovib Nutumüüri pearabi Shmuel Rabinowitz algatada protsessi, et Nutumüüri äärde pääseksid palvetama vaid äärmuslikku judaismi praktiseerivad ortodokssed juudid. Need on meilegi tuntud musta riietatud, erinevate peakatete, patside ja habemetega seostuvad meesterahvad ja alati pearätikutega kaetud naised.

Muide,ortodokssed juudidki ei tunnista kaasaegset Iisraeli – õige juudiriik saavat saabuda vaid koos messia taastulekuga Maale. Ilmselt annab neil seda õiget riiki veel oodata. Seni eraldavad ortodokssed juudid end mitmes Iisraeli linnas eraldi kogukondadesse ja linnaosadesse, millistest tuntuim on Mea Sherim Jeruusalemmas. Linnaossa ei ole soovitav minna kui loomaaeda suurte gruppidena ja avalikult pildistama, kuid sündsalt riietudes ja käitudes ei tehta külalistele siiski mingeid märkusi. Mea Sherim on linnaosa, mis enim meenutavat Ida-Euroopa linnade juutide linnaosasid enne II maailmasõda. Ortodokssed juudid proovivad praktiseerida traditsioonilist eluviisi, äärmuslikumad neist ei kasuta tehnoloogiat ja kõnelevad jidišit, vanat ja iidset juudi keelt. Kuid siiski, mobiiltelefon kipub igas vanuses elanikel olema kasutuses ja ka autosid on linnaosas omajagu. Mõned tänavad on siiski igasugusele turismile suletud ja sinna sisenejaid võib ähvardada avalik ja füüsiline meeldetuletus näiteks sülitamise näol.

ÜRO vaatlejad Golanil.


Põneva lähi- ja kurva hetkeajalooga on Iisraeli kirdeossa jääv Golani piirkond. Muidu Süüriale kuuluv ala on alates 1967.aastast Iisraeli kontrolli all ja tundub, et see olukord saab vundamenteeritud sõna otseses mõttes – Iisrael on alustanud ka sinna oma asunduste ja kibbutzide (meie mõistes kolhooside) loomist. Kui vaadata kaarti, saab selgeks Golani strateegiline tähtsus. Veelgi enam saab kõrgustiku olulisus selgeks sinna sõites. Nimelt on tegemist kiiresti orupinnast tõusva platooga, mille kontrollija kontrollib ka mõlemale poole kõrgustikke jäävaid orge. Kuni kõrgendik oli veel Süüria osa, pommitas ja terroriseeris see Iisraeli asulaid lakkamatult. Just sel põhjusel on Iisrael Golani okupeerimist pidevalt pikendanud ja tänasel päeval pole Assadi klannil selle teemaga enam aega tegeledagi. Täna vaatab juba Iisrael mäe otsast Süüriat. Õigemini teevad seda lisaks Iisreali sõjaväele ka ÜRO vaatlejad ja vähesed turistid, kes sellesse ohtliku mainega piirkonda tee leiavad. Looduslikult on Golan suurepärane paik oma keskmisest jahedama kliimaga, väga hõreda inimasustusega ja piiblilooliselt oluliste kohtadega. Siinkandis tegi Jeesus veest veini ja käis vee peal. Golan on väga viljakas ja enamiku platoost täidavadki põllud ja viljaaiad. Põnevas maanurgas, kus kohtuvad Liibanon, Süüria ja Iisrael, on juutide ainus võimalus nautida mäesuusasporti. Kuid sellega helgus lõpeb, sest teispool Süüria piiri toimub reaalne kodusõda. Veel aastapäevad tagasi jooksis rindejoon äärmusliikumise Al-Nusra Rinde, Vaba Süüria Armee ja Assadi vägede vahelt just siin ja turistidel oli koletu võimalus turvalisest kaugusest vaadata reaalset sõjategevust. Kuna maapind on lame ja kõrgemaid puid ei ole, on lahingutanner vaatajate ees avatud nagu mõnele keskaegsele väejuhile. Tänaseks on ala Assadi vägede kontrolli all ja kõik rahulik, aga selgelt on näha laastatud külad, teed ja rajatised. Iisraeli poole sõjategevust suunatud ei ole, Süüria teaks Iisraeli mitmekordset vastust, kuid võimalik, et rahu saabudes Süürias on araabiamaadel taas jõudu ja tahtmist asuda Iisraeli torkima ja Golan võiks olla üks tulevasi kuuma konflikti asukohti. Selle ennetamiseks on Iisrael ehitanud uue piiritara Süüriaga, plaanib sama ka Jordaaniaga ja on mineerinud piiritsooni. Palju miine on ka 1967.aasta sõjast endiselt maapinnas ja seetõttu piirialadel maanteelt kõrvalepõikamine ei ole soovitav. Maantee nr.98 muide kulgeb nii Süüria ja Iisraeli piiri lähedalt, et aeg-ajal on reaalne piiritõke maantee äärekiviks.

Turul.

Golanil elavad araablased peavad end süürlasteks, kuigi paljudel on tänaseks taskus Iisraeli pass. Mitmed rahvad on siiski passist ka keeldunud. Näiteks druusid, kes peavad end küll moslemiteks, kuid on võtnud oma religiooni kilde nii judaismist kui kristlusest. Druuside naised tunneb ära mustast hõlstist ja valgest pearätikust ning nad on väga uhked oma kirju lipu üle. Teine põnev kogukond asub otse tulejoonel Liibanoni, Süüria ja Iisraeli kolmnurgas, kusjuures nende ainsa küla kuuluvus on lähiajaloo jooksul käinud korduvalt käest kätte. See rahvas on alaviidid, kes on tänase Süüria presidendi Assadi klannikaaslased ja Ghajari küla, nende koduasula, ainus Iisraeli hallatav süürlaste küla riigis. Iisraeli ei ole Ghajari elanikud sattunud mitte vabal tahtel. 1967.aasta sõja tõttu jäi küla Iisraelile, hiljem on sõdades Liibanoniga aga tekkinud kummaline olukord, kus pool külast on Liibanonis ja pool Iisraelis. Seeläbi on ka lõunapoolsetel külaelanikel Iisraeli kodakondsus. 2015.aastal vallutas Iisrael peale Hezbollah rünnakuid endale ka küla põhjapoolse ala, kuid just neil päevil plaanib Iisrael vastavalt ÜRO nõudmisele tagastada põhjaosa taas Liibanonile. Külas viib rahuvalvet läbi ÜRO, missiooni raames valvavad rahu piiril ka ligi 40 Eesti sõjaväelast. Külaelanike suurim hirm on aga Süüria kodusõja areng. Veel aasta tagasi oli reaalne oht, et sunniäärmuslased Al Nusra Rindest võivad üritada rünnata Ghajari ja sel juhul algaksid külaelanike kallal metsikused, mis on meile tuttavad ISISe võikatest propagandavideotest. Ghajar ootab aega, kui loobuda oma Iisraeli kuuluvusest, saada lahti Liibanoni võimust ja olla taas Süüria loomulik osa. Seda aega on oodatud juba ligi 50 aastat. Tänane Ghajar on väliselt rahulik küla kaunis, kuid mahajäetud piirkonnas mägises Iisraeli ja Liibanoni piiritsoonis ehk Sinisel joonel. Kahjuks on kinni pandud piirijoont kopeerinud maantee, mida mööda veel mõned aastad tagasi lubati kulgeda ka turistidel – omavaheliste pommitamiste tulemusel on see lihtsalt muutunud ülearu ohtlikuks ja osa maanteest on kogemata jäänud Liibanoni territooriumile.

Rõõmus tänavapilt. Erki Loigom

Proovisime mõista tavaliste iisraellaste ja palestiinlaste tunnetust nende olukorra kohta. Pussitamistest ja veresaunadest, bussiplahvatustest ja raketirünnakutest küllastunud rahvas on neis küsimustes üsna tuim. Tel Avivi kohvikupidaja meenutas 2014.aasta Hamasi raketirünnakuid ja kiitis oma kohvikust avanenud vaadet, kui linna kaitsev raketitõrjesüsteem raketid plahvatusega Tel Avivis mere kohal hävitas. Palestiinlased on kõik näinud pealt tapmisi. See muudab inimesed ajapikku tuimaks, kuid mitte tundetuks. Kui meie loeme uudiseid liiklusavariidest ja sulgeme uudisloo peale lugemist, teevad sealkandi inimesed sama, lugedes uudiseid nende riiki tabanud terroriaktidest.
Eelnev käsitlus on Iisraelist jätnud mulje kui sõjatsoonist, siis tasakaalustatuse huvides tasub proovida hulpimist Surnumeres, avastada kuulsat Masada sõjakindlust sama mere ääres ja nautida Lähis-Ida vaimustavat kööki. Kõik on suhteline. Kui veel viis aastat tagasi tundus Iisrael ohtliku ja ebaturvalisena, siis tänases maailmas on Türgi ja Egiptus hullemad, potensiaalne turismimagnet Süüria põrmu vajunud ja võimalikult turvaliselt Lähis-Ida avastamiseks jääbki vaid Iisrael. Kuigi, ka seal tuleks alati meeles pidada, et konflikt hõõgub tuha all. Nagu ütles Yamen Elabedi, et oleme proovinud hea ja kurjaga, kumbki pole aidanud. Lahenduseks on endise lahenduseta elu jätkumine ja proovimine sellega toime tulla. Nii palju kui mina Iisraeli ja Palestiina probleeme proovisin enda jaoks selgeks mõelda, aina segasemaks läks. Kindel on aga see, et rendiautole võtke Iisraelis täiskindlustus, tasub ära.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare