Ümber kõrvakujulise järve


Ümber kõrvakujulise järve
Daamid koeraga

Bai rahva külades Yunnani provintsis Erhai järve ääres on kõik leebem kui Hiina suurlinnades: inimesed, politseinikud, vihm, päike, hääled, tempo, naeratused.

Meid nähes valgus naeratus üle kogu Zhao täiusliku maadlejaanäo. Tema tiritud olemisega kõrvad, tähelepanelikud silmad ja perfektselt kiilas pea särasid valge hammasteriviga kaasa, nagu oleks maadlus äsja olümpiaalade hulka tagasi pääsenud ja tema kulla võitnud.

Zhao polnud tegelikult maadeja, ta müüs Xizhou tänavaturul sibulaid. Erhai ääres oli iga päev kusagil mõni turg ning kogu inimeste aeg näis kuluvat köögiviljade kasvatamisele, müümisele ja söömisele, seda üsna võrdsetes osades.
Itsitavate vanaprouade ring meie ümber tõmbus koomale, nagu ei tahaks nad kaotsi lasta ühtegi sõna meie vestlusest. Ehkki seda ei rääkinud neist keegi peale Zhao, kes oli meid tervitanud küll väga konarlikus inglise keeles, aga inglise keel oli see täiesti kahtlemata.
“Kuhu te lähete?” uuris ta peale viisakusi ja enda tutvustamist. Nagu oleks turistil tavaliselt seal kandis mingi muu plaan kui järve äärde minna!
“Me tahaksime minna vaatama neid kalamehi, kes siin kormoraanidega kala püüavad.”
Zhao ilmest oli näha, kuidas need sõnad ta peas mingit tähendust püüdsid omandada.
“Kala?” küsis ta mitu tooni asjalikumalt, leides endale ilmselt siiski ühe tuttava sõna. “Mis aadress on?”
Saades ise oma missiooni lootusetusest täiesti hästi aru, püüdsin siiski selgitada, et kaladel ei ole aadresse, vähemalt meile teadaolevalt mitte, ning et rohkem huvitab meid tegelikult kalameeste leidmine.
Naiivne lootus, et olime leidnud päriselt inglise keelt rääkiva bai külamehe, kadus….

Bai vanamees
Seotud lood:

Minu ja mu reisikaaslase, poole aasta pikkusel Aasia reisil oleva hispaanlase Hugo teed olid ristunud mõne päeva eest üsna juhuslikult ja plaanmõneks päevaks liituda ja koos ratastel ümber Erhai järve ja läbi seda ümbritseva katkematu küladerivi sõita oli ühtaegu nii spontaanne kui geniaalne, vähemalt meie arvates.

Erhai on oma nime saanud kuju järgi, seda võiks tõlkida kui kõrvakujulist merd. See “meri” on 1972 meetri kõrgusel merepinnast. Järve kohta väike, kõrva kohta suur – et järvele tiir peale teha, tuleb läbida 116 km. Järve ääres elevad baid on Hiina kontekstis tilluke rahvas - neid on üldse kokku 1,8 miljonit ning umbes 43 000 peaks elama Erhai ääres – ega järve kaldale suurt rohkem rahvaid ei mahugi.
Asusime uljalt teele lähima linna Dali, Cangsheni mägede ja Erhai vahele surutud kunagise Nanzhao kuningriigi kauni pealinna poole, et rattad rentida. Head sõitjad teevad rattaga tiiru järve ümber ära ühe päevaga ära, normaalsed inimesed kahega ja arvasime, et kolm päeva on meiele mõistlik aeg.

Loe veel

Erhai järve üks huvitavamaid vaatepilte peaks olema kalapüük kormoranidega. Kohalikud on kodustanud kormorane kalapüügiks juba tuhandeid aastaid. Pärast pimeduse saabumist sõidavad kalurid bambuseparvedel jõele, kaasas kormoranid, kellel on kaelused ümber, et nad saaki alla neelata ei saaks. Parve küljes on tuluke, mille suunas linnud ujuvad. Kui kormoraan on kala kätte saanud, tõmbab kalur linnu veest välja ja tema vaevaks jääb lihtsalt kala noka vahelt ära võtta.

Zhaoga kohtumise hetkeks oli selge, et meie kolme päeva plaan on haledalt läbi kukkunud ja mitte ainult kalapüügi mõttes. Seda polnud meil selleks ajaks veel kordagi õnnestunud näha, sest keeldusime liitumast arvukate turistidele mõeldud kalastusretkedega, mille osalejate seltskonna moodustasid Hiina suurlinnade sudusest ja külmast talvest maaelu eksootikat ja Yunnani päikese soojust otsima põgenenud hiinlased. Tahtsime päris kalameest ja Dalist üsna kaugel asuv Xizhou tundus paljutõotav.

Autopesula

Teekonna alguspunktist Dalist jõudsime esimesse külla kõigest kümne minutiga. Sellega meie edulood paraku piirdusid.
Piilusime seal algatuseks ühe templi hoovi, kus meie üllatuseks käis parasjagu külavanema isa mälestamiseks pidu. Baid on valdavalt budistid, aga igaks juhuks on olemas ka külajumal, keda templites samuti tänatakse. Et asi oleks värvikam, on nad üht-teist laenanud ka katoliiklastelt ning põhjus iga püha või aastapäeva lõunasöögiga tähistada on ilmselt geenidega kaasa saadud.
Muidugi me pidime jääma, sööma asju, mille nimed ja päritolu saladuseks jäid ning pärast veel külavanemale külla ka minema, et tema kaunist kolmekorruselist villat imetleda. Õhtu jõudis täiesti märkamatult. Päeva kilometraažiks tuli 10 kilomeetrit.

Ka järgmised kaks päeva olid umbes sama moodi kulgenud, ehkki olime hoolega hakanud valima kodusid, kuhu sööma jääda - raske on ühte rahvast üldistada, kuid keskmine bai tundub elavat veendumusega, et turist on veetnud oma senise elu näljas ja ta tuleb kohe lauda tirida – ja viisakate vabanduste saatel lahkunud aega raiskamata kohtadest, kus söögilaual tundus olevat peamiselt tofu. Jäi mulje, et vähemalt valgel ajal on laud alati kaetud riisi ja hulga erinevate köögiviljadega igas majas, mõned marineeritud ja külmad, mõned soojad ja tšilliga veel tulisemaks tuunitud.

Ehkki kahju oli ei öelda iga kord, olgu kasvõi laual tofu, sest baide kodused eined on mõeldud nautimiseks. Lõunasöögilauas on kõigil hea tuju ja lõputult aega ning kausikeste kõrval pole kunagi interaktiivse leivataldrikuna mõjuvat nutitelefoni, mis on kohustuslik element Hiina suurlinnades.

Teise päeva lõpuks uurisime võimalusi rentida mootorratas, millega arvasime end vähem peatusi viitsivat teha.
Erhai ümbrus võib ju olla lihtne küla, kus pisike põld tähistab ühe asula lõppemist ja teise algust, aga turistidele on seal mõeldud. Isegi nii palju, et üks koht oleks meile ka ilma kohalikke juhilubasid omamata tsikli laenutanud – välismaalaste jaoks on rendivõimalus piiratud sellega, et võimud ei tunnusta rahvusvahelisi autojuhilubasid ja ajutise loa saamiseks tuleb uuesti sooritada eksam, mis mulle kindlasti jõukohane ei ole - ent pantomiim teemal kohtumine politseiga pani meid selles küsimuses ringi mõtlema ja rattaga teekonda jätkama.

Peamiselt kulus aeg pildistamisele ja niisama inimestega niisama lobisemeisele ja ei saa öelda, et keeleoskamatus siin üleliia suureks takistuseks oleks olnud.
Ehkki iga Dali linna jõudev turist sõidab ka järve äärde, olime kaugemates külades keset talve ilmselgelt oodatud meelelahutuseks nii kohalikele kui seal arvukates “merevaatega” hotellides igavlevatele suurlinnahiinlastele.

Seesama Xizhou oli sellistest küladest vaieldamatult kõige ilusam. Bai külades on kõikide majade fassaadid värvitud valgeks ning seintele maalitud mustvalgeid loodusvaateid ja kirjutatud hulk kahjuks arusaamatuks jäänud poeeme.
Väravast sisse astudes avaneb hulga värvikam pilt, sisehoovis, mis päevasel ajal toimib korraga söögitoa, doominosaali, käsitööringi ja linnuaedikuna, pole värvidega koonerdatud.
Hoovides käis ka alati värvikam elu kui tänavatel või järvel, ehkki väidetavalt pidid mehed oma päevad veetma ikkagi kala püüdes, mitte suitsetades ning karate ja doominot mängides.

Kala saime esimest korda alles viimases külas reisi lõppu tähistama minnes ühes grillrestoranis, kus ühtlasi leidis aset ka meie esimene kohtumine politseiga. Tiir ümber järve võttis aega kõigest viis päeva ja lõpp läks ikkagi nii kiireks, et viimasel päeval võtsime vastu ainult ühe lõunasöögikutse mistõttu olime restorani tõesti ära teeninud. Jäi ju ka lootus, et ehk on need kalad vähemalt kormoranidega püütud.

Hiina külas on grillrestoran koht, kus õhtusöögiks mõeldud kalad pimedas tagahoovis suures ämbris elujanuliselt ringi ujuvad ja menüüst näpuga mõnele toidule näitamise asemel peab osutama ühele kalale. Kui ei jõua piisavalt kiiresti kõrvale vaadata - ma ei jõudnud - saab ka näha, kuidas kalal kõri läbi lõigatakse.
Kokk ootab restorani ukse all tänaval ja grillib kala ära, keegi toob kusagilt teed ja riisi ja laud ongi kaetud.

Külavanema maja.

Meie kõrvallaluas istus üks vormis politseinik oma sõpradega. Nad jõid kohalikku vägijooki, mille värvikalt sildilt oli ainus arusaadav asi number 42.
Muidugi pidid nad jooma ka meie laua terviseks, siis juba ka meie lauda klaasid korraldama ja kui see õhtu siis ükskord lõppes ning me natuke peale politseiniku seltskonna lahkumist arve küsisime, siis selgus, et see on ka makstud.

Tagasiteel Dali rattalaenutuse poole püsis meie nägudel naeratus, mis arvatavasti vägagi Zhou oma meenutas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare