Esitiseks peatuspaigaks oli meil valikus kolm väiksemat Ukraina linna: Ivano-Frankivsk, Kolomyya või Chernivtsi. Kõik nimetatud paigad paistsid meile olevat ühtemoodi head – asuvad Karpaatide kõrval ning neid läbides liiguksime otsesuunas Moldova poole.
Meie valik jäi lõpuks pidama aga Kolomyyal. Esiteks, kuna see paikneb valikus olnud linnade keskel ning teiseks saime seal portaali Couchsurfing kaudu kontakti perega, kes oli nõus meid enda kodus kostitama ja kohalikku kultuuri jagama.


Üheteistaastaste poliitiline meelestatus

Õnnelikul kombel oli meil terve Ukrainas viibimise aja vältel olnud võimalus erinevates piirkondades elavate perede külaliseks olla ning Kolomyyas tegime tutvust juba viienda Ukraina perega oma teekonnal. Enda kogemustele tuginedes peame nentima, et Ukrainas pole sõjakoledustest puutumata jäänud ükski perekond – nimelt selgus, et ka Kolomyyas meid oma koju kutsunud 30ndates mees ja naine, kel paariteistkümneaastased tütar ja poeg, on riigisisesed sõjapõgenikud.
Veel kaks aastat tagasi elasid nad oma endises kodulinnas Ida-Ukrainas, kus Venemaa piirini vaid 20 kilomeetrit. Kui esialgu läks elu pärast Vene sõdurite sissetungi ning võimu ülevõtmist endistviisi edasi, siis peagi tunnetasid vanemad, et nende lastel ei ole venemeelses õhkkonnas enam turvaline. 13-aastase perepoja sõnul, kes oli tollal 11-aastane, küsis õpetaja koolis tema 25-pealiselt klassilt, kes toetavad venemeelse presidendi Yanukovychi võimu ja kes ukrainameelset valitsust. Koduriigi poolt oli vaid perepoeg ning tema sõber – ülejäänud 23 õpilast toetasid Venemaad.
Perepoja sõnul toimus vanemate koolikaaslaste vahel ka suur kaklus: koolist oli leitud Ukraina lipp ning osa õpilasi tahtsid seda hävitada ja osa kaitsta. Õpilaste vahel toimus rusikatega rüselemine, kus esimesed olid tugevamad ja lõpptulemusena Ukraina lipp hävitati.


Erinev kogus õnne

Kõne all olev pere pole aga ainuke, kes Ida-Ukrainast üle 1000 kilomeetri kaugusele läände emigreerunud. Juba Kolomyyasse, mis rahvaarvult Viljandimaa-suurune linn, on viimase kahe aasta jooksul kolinud üle 200 perekonna.

Ukraina
Kolomyya on rahulik Ukraina väikelinn, mille keskpunktiks turg, kust saab kõike eluks tarvilikku.

Meid kostitanud perel on läinud hästi: isa töötab vabakutselise IT-arendajana välismaa firmade heaks ja ema teenib raha käsitöö ning copywritinguga. Lisaks emigreerus koos nendega läände ka laste vanaema, endine ajakirjanik, kes tegeleb nüüd sarnases olukorras olevate peredega, kes sõjapiirkonnast Lääne-Ukrainasse pagenud ning kellel majanduslikult ja sotsiaalselt nii hästi läinud pole kui nende perel. Ta teeb tihedat koostööd linnavalitsusega, et sõjapõgenikele elukohta ning tööd leida, ja suhtleb kirikute ning heategevusorganisatsioonidega, kes hädas olevatele inimestele toidupoolist annetavad.

Ukraina

Paljudel Ida-Ukrainast pagenud inimestel on keeruline leida raha söögipoolise jaoks – meid võõrustanud perekonna initsiatiivil annetas kirik abivajajatele juurvilju.

Peale diivanikoha ka pühendumus
Lisaks enda loo ning mõtete jagamisele pühendas Kolomyyas elav perekond meile ootuspäratult palju oma vaba aega ja energiat. Nad näitasid meile ringi neile kahe aastaga koduseks saanud Kolomyyas ja pereisa oli nõus olema meile hutsuuli muuseumis giidiks, rääkides Karpaatides elanud Ukraina mägirahva elust ning kultuurist.
Meie jaoks tundus Kolomyya olevat musternäidis Ukraina väikelinnast: linna suurimaks keskuseks, kus tohutu palju inimesi elavalt sagisid, oli turg. Sellega piirnes ka peatänav, kus paiknesid üksikud kohvikud, pangahooned ja postimaja. Harilikele turistidele olid vaatamisväärsuseks ja lõbustuseks vaid kolm muuseumi, millest üks värvilistest munadest, teine hutsuulitest ning kolmas Kolomyya linnast.

Ukraina

Ukraina väikelinnas ei ole McDonald’s-it – maitsva burgeri saab osta aga turu pealt.
Ukraina

Puuviljavalik on rikkalik ning kirju.
Ukraina

Huvitavaim turismiobjekt linnas: värvilistele munadele pühendatud lihavõttemuuseum.

Esialgu oli meil plaan minna paariks ööks ka Karpaatidesse, kuid pereisa ja –poeg pakkusid end lahkelt kaasa, mistõttu otsustasime koos nendega ette võtta ühepäevase mägiretke. Tegime ambitsioonika plaani, et ärkame hommikul vara, sõidame vana elektrirongiga mägedele lähemale ning ronime siis Ukraina kõrgeima mäe (2061 m), Hoverla otsa, tuleme alla, läheme taas rongile ja jõuame keskööks tagasi.
Paraku ei läinud kõik plaanipäraselt – hommikul ladistas väljas vihma sadada sama tugevalt kui harilikult on duši all veesurve, mistõttu otsustasime plaani muuta ja sõita mägedes paiknevasse linna, kust siis ilmastikuoludele vastavalt edasisi plaane teha.

Ei ole halba ilma…
Nii esimese kui ka alternatiivse plaani puhul oleksime pidanud sõitma ühe ja sama elektrirongiga mägede poole – esimesel juhul lõpp-peatusesse ning teisel juhul varem maha tulema. Olime just rongijaamast piletid ära ostnud, kui kuulsime kõlaritest teadaannet, et rong lõpp-peatusesse seekord ei sõidagi ning vurab vaid linnani, kuhu otsustasime tagavaraplaanina minna.
Sõitsime rongiga linna nimega Yaremche, mis Ukraina poolt tulles esimene asustatud linn Karpaatide alguspunktis. Kuigi ilm oli kõike muud kui kiiduväärt, läksime vaatama üht Karpaatide suurimat turismimagnetit, Probiy juga. Seal oli tohutult suveniiride, värskete jookide ning jäätisega kauplejaid, kuid keda ei olnud, olid kliendid, kes külmal ja vihmasel päeval neist rõõmu tunneksid.

Ukraina

Kaunis sügisene vaade ühele peamisele turismimagnetile Ukrainas paiknevates Karpaatides.

Kohalik pereisa ja –poeg olid juba valmis ilmale alla vanduma, kuid meie ei tahtnud Karpaatidest ilma mägesid „katsumata“ naasta. Nii istusime minibussi ning sõitsime järgmisesse külla, kust hakkasime mägede poole rühkima.

Juba poolel teel avanes meile niivõrd suurepärane vaade, et unustasime halva ilma ning olime õnnelikud, et ikkagi ebasobivate tingimuste kiuste mägedesse matkama otsustasime tulla. Mäe turjal mattusime piimjasse udusse, kus me ei näinud ende ette rohkem kui paarteist meetrit, kuid see-eest oli kõik ümbritsev maagiline ning hiljem tunnistasime kõik kui ühest suust, et ettevõtmine läks igati asja ette.

Ukraina

Saime teada, et Karpaatides ja selle ümbruses elab väga religioosne rahvas ning kuna mägedes on keeruline pikki vahemaid läbida, paikneb iga mõnesajameetri taga imepisikese palveruumiga pühahoone.
Ukraina

Kohalik pereisa ja –poeg mäe otsas kui siilid udus.

Väike pettumine lemmikutes
Rongid ning vanad elektrichkad olid meie jaoks Ukrainas senimaani vaieldamatult lemmikud transpordivahendid. Järgmisesse Ukraina linna, Chernivtsisse sõites, pidime aga taas tunnistama, et väiksemates piirkondades pole rongisüsteem kuigivõrd usaldusväärne. Nimelt olime eelnevalt internetist uurinud ja kohalike käest veel üle kinnitanud kellaaja, mil rong järgmise linna poole vurab. Vaksalisse jõudes teatati meile, et seda rongi aga ei lähe ning kui tahame just mööda raudteerööpaid kohale jõuda, siis peame ootama hilisõhtut.

Ukraina

Kõvad puuistmed, läbipaistmatud aknad ning logisevalt vana masin on aspektid, mis teevad elektrirongi kasutamise odavaks ja paljudele inimestele ebamugavaks.

Oodata me ei tahtnud, seega kõndisime tund aega linna teise otsa ja võtsime minibussi, vandudes omaette, et küll on alles imelik linn: rongi- ning bussijaam asuvad teineteisest nii kaugel! Alles hiljem tuli pähe, et ka koduriigis on rongijaamad ühes ja bussijaamad hoopiski teises linnaosas, mitte kõrvuti nagu mitmes eelnevas Ukraina linnas.

Lapsepõlveunistust täitvad üliõpilased
Vaatamisväärseim paik Chernivtsis oli nende ülikoolikompleks – tuleb tunnistada, et on ilmselt vähe inimesi, kellel ei tekiks kadedust seal õppivate tudengite suhtes, kuna neil kõigil on läinud täide paljude lapsepõlveunistus - õppida Hogwartsis. Hoone on ehitatud Austria-Ungari riigi ajal ja ülikoolikompleksi hulka kuulub ka kirik ning rohkelt lisahooneid. Alal ringi kõndides märkasime, et aia ääres on isegi kasvuhoone ning maja, mis võiks vabalt kuuluda hea südame ja suure habemega Hagridile.

Ukraina
Chernivtsi ülikool kui Hogwarts, maagia ja võlukunsti õpipaik tuntud ja armastatud raamatukangelasele Harry Potterile.
Ukraina

Taamal paistab raamatutesse kirjutatud ülikool.

Jättes ülikooli kõrvale, on Chernivtsi äärmiselt armas läänelike mõjutustega linn, kus palju kohvikuid ning kaunis vanalinn, kus lausa lust ringi kõndida.

Ukraina

Laevakujuline hoone Chernivtsi kesklinnas.
Ukraina

Chernivtsis linna armastatuim kohvik.

Chernivtsi jäi meile seekord aga viimaseks peatuspaigaks Ukrainas ning järgmisena oli meil plaanis – näpud pihus, et seekord vana, hea ja armas elektrirong meid alt ei veaks – Moldova poole sõita.
Meie reisiteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.