Tuneesia tundmaõppimist alusta Sahara kuumast hingusest

Tuline õigus neil, kes väidavad, et Tuneesia tundmaõppimist tuleks alustada mitte roheliste oliivisalude, Vana-Rooma varemete või turistiderohke põhjarannikuga, vaid riigi lõunaosast. Sealt, kus on juba tunda Sahara kuuma hingust,kus teelist ootavad ees lummavad oaasid ja ehedad berberi külad.

Eks igaüks tea ise, mida ta Tuneesiast otsima läheb, kuid mitmed riigi kõige köitvamad ja huvitavamad vaatamisväärsused asuvad tõepoolest just Lõuna-Tuneesias ning erakordsete elamuste ja seikluste otsijatele jagub seal nii närvekõditavat pinget kui ka kuhjaga elamusi reisi viimase hetkeni. Kui olla pisut meelevaldne, ja tõmmata tinglik (ja halduslikult mittekorrektne) piir Tuneesia lõuna- ja põhjaosa vahele, siis jäävad paigad, millest edaspidi juttu tuleb, teljele: Djerba saar – Douz – Tozeur.

Elamustejahti võib alustada paradiislikult puhkusesaarelt Djerbalt, sõita seejärel mööda vanade roomlaste poolt Boughrara lahte rajatud tammi esmalt mandrile, sealt edasi läbi Medenine ja Tataouine´i, edasi läbi aina lummavamaks muutuva kivikõrbe, kuni Sahara luited Douzis vastu tulevad. Ning sealt veel edasi üle hiiglasliku soolajärve Chott El Jeridi kuni Tozeurini välja.

Djerba – lootosõie õgijate saar

538 ruutkilomeetrine Djerba (araabia k Jarbah) on Põhja-Aafrika suurim saar ning tänu heale asukohale Vahemeres ja tihedale laevaliiklusele kannab see uhkusega nime „Aafrika merevärav“. Tõtt-öelda torkab see erinevate rahvuste ja rahvaste kirjusus silma otsekohe, kui te hotelli turvalisest turistitsoonist (zones touristiques) linnatänavale rahva sekka satute – pilt on nii visuaalselt kui keeleliselt väga kirju, kuid just seetõttu ka põnev ja köitev. Djerba võib lisaks suurepärastele hotellidele ja randadele uhkustada aga ka sellega, et selle võlud on leidnud äramärkimist juba 650 eKr, mil Homeros kiitis neid oma eeposes „Odüsseia”. Nimelt randunud Odüsseus pärast Trooja sõda koos sõduritega Djerbal ja söönud sõjakoleduste unustamiseks rahustavaid lootoseõisi. Tänapäeval te muidugi lootoseõitega maiustada ei saa, kuid seda nektarit, mis kõike unustama paneb, asendavat suurepäraselt datlitest ja viigimarjadest pruulitud kange naps boukha, mis tähendab otsesõnu „alkoholiauru“.

Tilluke saar on seotud ajaloost aga ühe väga suure ja kurikuulsa kangelasega – legendaarse piraadi Barbarossa ja tema kolme vennaga, keda tuntigi vendade Barbarossadena. Legend räägib, et hüüdnime Barbarossa (punahabe) sai kreeka-türgi päritolu Oruç Reis oma punase habeme järgi itaallastelt, kelle rikkaid kaubalaevu ta kõige enam puistas. 1503. aastal valisid Barbarossad oma laevastiku kodusadamaks Djerba ning valitsesid siit oma kergete ja kiirete galeeridega kogu Vahemere lõunarannikut. Eesmärgiks eelkõige rikaste Veneetsia ja Genua kaubalaevade röövimine kuid ka madrused, et neid Aafrika orjaturgudele müüa. Osa mehi kasutati oma laevadel sõudjatena ning just sellest tekkis mõiste galeeriorjad. 1512. aastal toimunud lahingus hispaanlaste vastu kaotas Barbarossa vasaku käe ja ta asendas selle hõbedase käeproteesiga ja sai uue nime Gümüş Kol ehk Hõbekäsi. Filmiekraanile jõudis legendaarne piraat, keda austasid isegi tema vaenlased, 2003. aastal filmis „Kariibi mere piraadid“ piraadikapten Hector Barbossana ja teda kehastab võrratu Geoffrey Rush.

Tuleb tõtt tunnistada, et puhata on Djerbal äärmiselt mõnus ning sooja merevett ja päikesepaistet jätkub siin rahulikult oktoobri alguseni välja. Saare kesk- ja idaosa on oma suurte datli- ja oliivisalude, viljapuuaedade ja suurte talumajapidamistega (menzel) kui üks suur aed. Djerba pealinn on merekaldal asuv ja u 65 000 elanikuga Houmt Souk (tõlkes turukvartal), teised suuremad linnad on Midoun ja sadamalinn Aijm.

Djerbal elab ühtekokku umbes 140 000 püsielanikku, kuid see on eriti prantslaste (on ju tegu endise Prantsuse kolooniaga, kus on tänini esimeseks võõrkeeleks prantsuse keel), sakslaste ja itaallaste seas väga hinnatud puhkusesaar. Djerba on turvaline, hea infrastruktuuri ja väga korralike hotellidega ning õhutemperatuur ei lange isegi talvel alla 15 kraadi.

Kuid ka Tuneesia ettevõtluskliima pole laita – kümme esimest tegevusaastat ei maksa eraettevõtja näiteks riigimakse (isegi mitte palkade pealt) ning seetõttu on eriti Djerbale kolinud hulgaliselt Euroopa väikeettevõtjaid, keda võib kõige sagedamini kohata kohalikus restorani- ja hotellibisnessis.

Saare arhitektuurilise ilme kujundavadki peaasjalikult suurte hotellikettide uhked hooned, igat masti ja mõõtu puhkekülad ning väljaüürimiseks (siin puhkab suurte peredena väga palju liibanonlasi) ehitatud luksusvillad, kuid eriti kaunid on siiski kohalikud traditsioonilised valgeks lubjatud seinte ja Tuneesiale omaselt erksiniseks võõbatud aknatrellide ja uksega kindlusmajad (nimetataksegi Djerba stiiliks). Ka mošeed ja sünagoogid on Djerbal valged ja keskpäeva päikese käes võib neid olla lausa valus vaadata. Eramute valgeid müüre ja sissepääse kaunistavad rikkalikult õitsvad bugenvillead ja see vaatepilt on imekaunis! Parimad kohad selle idülli nautimiseks on ajaloolised juudikvartalid Hara Shgira (tõlkes väike geto) ja Hara Kebira (suur geto), kus on ka saare kõige kõrgemad kinnisvarahinnad.

Hara Shgirasse satute kindlasti, sest vaevalt jätate külastamata imekaunist El Ghriba sünagoogi. See on teadaolevalt maailma kõige vanema sünagoogi asukoht ja on teada, et esimene pühakoda rajati siia juba 6. sajandil eKr ja samasse aega jääb ka juutide diasporaa tekkeaeg Djerbal. El Ghriba pole mitte ainult Tuneesia, vaid ka kogu Põhja-Aafrika kõige tähtsam sünagoog ja tänu selle pühale tekkele (taevast langes kivi, mis pühakoja asukoha määras), on see ka juutide palverännakute sihtkoht. Kuulus on sünagoog ka muinasjutuliselt kaunite kahhelmosaiikide, puunikerduste ja hõbedaste õlilampide poolest.

Sünagoogi ja selle juurde kuuluva palverändurite öömaja tänased hooned pole aga sadat aastatki vanad. Juudi diasporaa ajalugu Djerbal ulatub aga palju kaugemale – teadaolevalt saabusid esimesed juudi vaimulikud pärast Jeruusalemma langemist aastal 586 eKr, kaasas hävitatud templi uks. Siit hakkasid juudid valguma üle terve Tuneesia ning 2. sajandiks AD elas Tuneesias Põhja-Aafrika suurim juudi kogukond. Just tänu kaubanduses, rahaasjades ja juveeliäris edukaile juutidele sai Djerbast mõjukas kaubanduslinn. El Ghribat on kaks korda rünnatud ja mõlemad korrad on need lõppenud verevalamisega. Viimane neist leidis aset 2002. aasta 11. aprillil, mil Al Qaeda pommirünnakus hukkus 21 inimest. Seetõttu on nüüd turvanõuded külastajatele äärmiselt kõrged. Saarel on kokku 11 sünagoogi, kuid El Ghriba on üks väheseid, kuhu on võimalik sisse astuda ka mittejuutidel ning kus saab näha juudi ortodoksse lakkamatult palvesalme lugemas nagu Jeruusalemmas Nutumüüri ääreski. Sünagoogi seintel võib lugeda palju manitsussõnu ja üks neist kõlab järgmiselt: „Kui sa sünagoogis lobised, kus sa siis palvetad?“

Saareelanike põhitegevus turismimajanduse kõrval on kalapüük ja see avaldub otseselt toidulaual. Tuneesia köögile tuleb tõesti au anda – see on maitsetelt põnev ja mitmekesine, tugineb värsketel toiduainetel, rõõmustab oma värviküllusega silma ja on kõhule kerge seedida. Kõige paremad mereannirestoranid asuvad Djerba administratiivses keskuses Houmt Soukis (kuulsaim neist on Haroun), kuid praktika näitab, et hästi süüa teha osatakse Tuneesias igas restoranis. Üks Djerba eripärasid on juba mitu tuhat aastat siin foiniiklaste poolt kasutusele võetud kaheksajalgade ja kalmaaride püüdmise viis. Sellest poleks ehk mõtet rääkida, kui te ei märkaks sadamakaidel (eriti Houmt Soukis ja Aijmis) tohutuid savikannude virnu – need lastakse kaldast mõni kilomeeter eemal merepõhja ja mereelukad poevad neisse suisa vabatahtlikult sisse… Gabesi laht on olnud sajandeid kuulus siin elavate rohkearvuliste käsnaliste poolest, mistõttu saab kõikjal Tuneesias osta naturaalseid pesukäsnasid, millel on ülihead koorivad ja masseerivad omadused. Eriti palju käsnadega kaubitsejaid näeb Aijmis.

Ksarid – kindluskülad ja viljaaidad

Kuid liikugem mõnulevast Djerbast siiski lähemale oma tegeliku eesmärgi – Sahara suunas. Selleks tuleb läbi teha tunde kestev autosõit üle lõputuna näiva kiviklibuse kõrbemäestiku riigi lääneosa suunas, tehes kõrvalepõikeid ka pisut lõuna poole. Jõudes Tataouini (berberi k „allikate läte“) teadke, et see on Tuneesia turismimarsruutide kõige lõunapoolsem peatuskoht ning kuigi pealtnäha mittemidagiütlev, on see vägagi kuulus koht: filmi „Tähtede sõjad“, mida suures osas filmiti just Tuneesias (Matmatas ja Onk Ejmelis), peategelase Luke Skywalkeri koduplaneedi nimi „Tatooine“ tuleneb just sellest külast. Tataouinis endas pole peale mäeküljel asuvate savimajade ja kitsaste tänavate midagi silmatorkavat, kuid ka ehe külaelu tõmbab turiste, siit saab osta kauneid berberi vaipu ning teha ring peale lähiümbruse ksar´idele.

Tataouini lähistel on neid kokku üle kahekümne ja ägedamad neist on Ouled Sultane, Ghilane, Haddada. Haddada asub otse samanimelise küla keskel, on väga hästi restaureeritud ja nüüdseks on sinna rajatud lihtsalt sisustatud hotell. Siin filmis George Lucas näiteks kaadreid filmile „Nähtamatu oht“. Lõuna-Tuneesia üks suuremaid ja paremini säilinud ksar´e on neljakorruseline, kahekordsete müüridega ja enam kui 300 ghorfa`ga ehk hoiu- või eluruumiga Ouled Soltane, mis on tänaseni ühe kohaliku hõimu aktiivses kasutuses. Ksar´id olid reeglina hästi keskkonda sulandatud ja peidetud avausega ringi- või nelinurgakujulised vilja-, seemne-, oliivide ja aedviljahoidlad. Pikliku kujuga, mitmel eri korrusel asuvad ja kitsaste välistreppidega ühendatud kambrid koonduvad tihedalt üksteise kõrvale ning nende sissepääsud avanevad keskväljakule, kus asus reeglina kaev. Sõltumata ksar´i suurusest, oli sel turvalisuse huvides alati vaid üks sissepääs.

Ajapikku võeti ksar´id kasutusele eluasemetena, ja tänapäeval pakutakse paljudes neist majutusteenust. Üks kaunimaid ksar´e on kindlasti Suure Idaergi (erg – liivameri, suured liivaluited) embuses oaasis asuv ksar Ghilane, mis on Douzi ja Zaafrane oaasi kõrval üks populaarsemaid Sahara kõrberetkede alguspunkte. Ghilanes saab ööbida nii lihtsamates kui ka luksuslikumates beduunitelkides (viimastes on ka külmkapp, taevakanalid ja konditsioneer). Kuid Ghilane tõeline ime on palmisalu keskel asuv suure väävlisisaldusega soojaveeallikas, kus eriti öise tähistaeva all ujuda on tõeline nauding.

Kõrb – müstiline ja ligitõmbav

Kokkuleppeliselt nimetatakse kõrbeks piirkondi, kus sademete hulk jääb alla 250 mm aastas. Saharas (araabi k tühi, veeta ala) – maailma suurimas kõrbes (8 600 000km2), jääb see näit aga kohati isegi alla 25 mm ning just siin on registreeritud maailma kõrgeim õhutemperatuur varjus – 58 kraadi. Ometi oli Saharas u 11 000 aastat tagasi hiiglaslikud mageveejärved (paleojärved) ja ülimalt liigirikas loodus. Sellest annavad tunnistust mitmetuhande aasta vanused kaljujoonised, milles kujutatakse hulganisti eksootilisi linde ja loomi. Sahara kliima hakkas kõrbeliseks muutuma „alles“ 9000 aastat tagasi, kui sademete hulk katastroofiliselt vähenema ja õhutemperatuur oluliselt tõusma hakkas ning „vaid“ 300 aastaga sai endisest viljakast maast hiigelkõrb.

Tänaseks on Sahara kliima stabiliseerunud, kuid maastik pakub seevastu meeliülendavat vaheldusrikkust. Saharas saab näha mitmeid kõrbe liike (liivakõrb, kivikõrb, kaljukõrb) ja imetleda kõrbeliivade värvitoonide rikkust, mis varieerub õrnbeežist, sügavkollase, erkpunase ja pruunini. Olgu öeldud, et mida heledam on liiv, seda noorem see tekke poolest on – punased ja pruunid liivad on kõige vanemad, tekkinud liivas sisalduva rauamaagi oksüdeerumisel. Luited, millel on samuti palju eri vorme, võivad tuule jõul aastas edasi liikuda kuni mitukümmend meetrit.

Tuneesia lõunaosa, kust kõrbematkadele minnakse, kuulub naaberriigi Alžeeria idaosa katva Suure Idaergi (erg – liivakõrb) koosseisu ning koos klibukõrbega (serir´id) moodustavad nad kogu kõrbest 90%. Ülejäänu jääb oaaside, wadi´de (kuivanud jõesängid) ja vaid ajutiselt veega täituvate soolajärvede ehk šottide alla. Kuigi Sahara floora ja fauna jätab pealiskaudsel (ja eriti päevasel ajal) üsna vaese mulje, pole tegelikkus sugugi nii trööstitu. Lisaks metsikutele kaamelikarjadele elab Saharas 70 imetaja-, 100 roomajate ja l90 linnuliiki. Et selles veenduda, minge hommikuvalges tagasi oma laagriplatsile või kohta, kus öösel taevatähti imetlesite – seal toimetanud kõrbeasukate jalajälgede rohkus on rabav!

Kõrb on ühtaegu lummavalt ligitõmbav ja samas ka hirmutav, eriti eurooplasele, kelles tõstab paratamatult pead ärevus ja hirmusegune ellujäämisinstinkt. Tõsi, kõrbemassiivi avaruse, mastaapsuse ja karmusega harjumine võtab aega, kuid kord seda kogenuna igatsete seda kogemust aina uuesti ja uuesti.

Douzis kaamelikaravanide saatjana töötav tuareeg Chokri Il Bay on veendunud, et vähemalt kord elus peab iga inimene kõrbes ära käima: „Seda on vaja, et aru saada, kes sa tegelikult oled ning mida kauem sa kõrbes oled, seda paremini sa ennast tundma õpid.“ Alla kahe nädala pole Chokri meelest mõtet retkele minnagi, kasvõi juba sellepärast, et kaamelite liikumiskiirust arvestades ei jõua paari päeva jooksul näha, kuidas kõrb muutub.

„Aga välja tuleks jõuda punaste liivadeni, vaat see on ilus, ja selleks kulub ainuüksi kohale jõudmiseks kolm nädalat,“ ütleb ta.

Karavanid ja tuareegid

Juba iidsetel aegadel on läbi Sahara (sh läbi Tuneesia alade) liikunud kaubakaarvanid, palverändurid ja sõjasalgad ning siin on ristunud paljude Aafrika eri piirkondi ühendavad teed. Hiinast läbi Araabia poolsaare kuni Aafrika läänerannikuni ja Vahemere sadamatesse kulgenud teekond oli täis lugematuid ohte ning seepärast oli vaja ka neid, kes suudaksid karavanid turvaliselt läbi kõrbe sihtkohta viia. Parimateks kõrbe tundjateks peetakse tänini tuareege.

Kuid tuareegid mitte ainult ei juhatanud karavane läbi Sahara, vaid kontrollisid ka siinseid kaubateid ning elasid tänu sellele hästi. Tuareegide nö monopoliks sai kõrbekaravanide juhtimine kahel põhjusel: nad elasid erinevalt paljudest teistest hõimudest kõrbes ja tundsid selle olusid, teid ja kaevusid paremini kui keegi teine ning nad olid väidetavalt esimesed Aafrikas, kes suutsid kodustada nii raskesti taltsutava Araabia üheküürulise kaameli ehk dromedari.

Tänu sellele olid neil suured kaamelikarjad ja tänapäevases mõttes pakkusid nad kaamelite transporditeenust, seda enam, et hobustel ei olnud kõrbesse asja.

Ilma kaameliteta – nende suurepäraste ja äärmiselt vastupidavate loomadeta, keda mitte asjata ei kutsuta “kõrbelaevaks”, poleks teekond ühelt Aafrika rannikult teisele üldse võimalik olnudki.

Muide, nimi “dromedar” tuleneb kreekakeelsetest sõnadest dromas kamelos, mis tähendab “jooksvat kaamelit” ning seda, millist elevust pakub kaamelite võidujooks, saate ise oma silmaga näha kõrbefestivalidel, kus kaamelite võidujooks on alati programmis. Kõige välejalgsema dromedari omanik tahaks olla iga mees!

Täiskasvanud kaamel maksab loomaturul u 1000 eurot. Põhja-Aafrika põlisrahva berberite hulka kuuluvate tuareegide kohta öeldakse ka et „nad on sündinud liiv silmades“ – neid tõesti kõrb ei heiduta, liiv ja tolm ei häiri ning vabaduse mõistegi seostub nende jaoks üheselt kõrbega. Intensiivse indigovärvi rõivaste järgi nimetatakse tuareege ka „sinisteks inimesteks“ ja tänaseni järgitavale kombele nägu katta (ka mehed) ka „nendeks, kes kannavad loori“. Must hiigelturban, erksinine riietus, rohked hõbeehted ja ka meestel mustaks värvitud silmad annavad sellele kõrberahvale müstilise ja lummava välimuse – neist ei ole kuidagi võimalik mööda vaadata! Muide, tuareegide omakeelne nimi iseendi kohta on: Imajaghan, mis tähendab tõlkes „uhke ja vaba“ ning seda nad tõesti ka on. Suurima tõenäosusega kohtute tuareegidega Douzis, kust algavad turistidele mõeldud kõrbematkad ja kui teil veab, hoiab ta peos teie kaameli ohje, et juhatada teid läbi kõrbe kaugelkaugel asuvasse oaasi…

Niisiis, otsejoones Douzi!

Suure Idaergi piiril asuv väikelinn Douz kannab uhkusega „Sahara väravate“ nime – otse oaasi rajatud linna viimaste hoonete tagant algavadki lõputud liivadüünid.

Douz on olnud juba muistsetel aegadel kõrbekaravanide oluline peatuspaik ning siit edasi pääses vaid kaameli seljas. Tänapäevalgi lõpevad siin kõik teed, vastu tuleb Sahara ning edasi pääsebki vaid kas kaameli, džiibi, ATV või lähiümbruses ka mootorrattaga.

Douzist alustavad ja tihti ka lõpetavad oma kõrbeteekonda kõik matkajate grupid, siin tõmbavad hinge kõrberallidel kihutajad ja kord aastas toob Sahara festival kokku kümneid tuhandeid huvilisi igast ilmanurgast. Siia jõuavad aga reeglina välja ka need, kes tahavad nö Saharat vaid nuusutada ehk teha mõnekilomeetrine tiir ATVga või käia kaamelikaravaniga romantilisel päikeseloojangumatkal.

Kel vähegi rohkem julgust ja aeg lubab, võiks siiski ära käia Douzist umbes kahekümne kilomeetri kaugusel asuvas oaasis asuvas lodge Méhari Zaafranes. Seal saate vähemalt tunda Sahara kuuma hingust, näha ta avarust päevavalges ja tajuda ta pisut ähvardavat olemust mustjas ööpimeduses, imetleda maailma kõige ilusamat tähistaevast ja tajuda vaikust, mis on nii absoluutne ja nii kaunis (just! vaikus on kaunis), et seda ei olegi võimalik kirjeldada...

Lodge´is on väga korralikud kaheinimesemajakesed. Linad voodis, käterätikud punutud korvis, suurtele gruppidele hiiglaslikud beduiinitelgid, on ka restoran, baar, väike välibassein, duširuumid ja veega tualett. Ning külm õlu, ülimaitsvad Tuneesia veinid ja suurepärane teenindus!

Douz on piirkonna kõige suurem oaas ja kuulus oma eriliselt heade “diglatnoori” sorti datlite poolest. Douzi neljakandiline souk´i ääres korralikud suveniiripoed ja käsitöökojad (tavaliselt on soukid üks kaubatänavate ja poekeste virrvarr) ja hinnad võrreldes Djerbaga madalamad.

Kõikvõimalikke kaupu ja suveniire saate suure tõenäosusega osta otse meistrilt endalt, kaupmehed on lahked ja sõbralikud ning puhuvad meelsasti juttu ka siis, kui te kaubale ei saa (kuigi see on vähetõenäoline). Douzis on palju kingseppi ja siinsed eriliselt kaunid tikitud kaamelinahast tuhvlid on mugavad ja kerged.

Juhul kui te olemasolevast valikust meelepärast paari ei leidnud, teeb kingsepp meelsasti teile järgmiseks päevaks, sellised nagu soovite. Douzi magnetiks, nagu juba öeldud, on igal aastal detsembris toimuv rahvusvaheline Sahara festival.

H’naiech staadionile toob see kokku kümneid tuhandeid inimesi nii Tuneesiast, mujalt Aafrikast, kuid seda tuleb nautima ka palju eurooplasi. Toimuvad kaamelite võiduajamised, jahikoerte jänesepüüdmisvõistlused, ööpäevaringselt kõlab muusika ning see toob alati kohale palju võõrsil (peamiselt Prantsusmaal) elavaid tuneesia tuntud lauljaid ja bände.

Tozeur – Tuneesia Hollywood

Reisides edasi Tozeuri ehk Tuneesia Hollywoodi, nagu seda linna tänu siin filmitud filmide rohkusele nimetatakse, sõidate te üle imelisest soolajärvest Chott el-Jeridist, mis on Aafrika suurim.

Paremat kätt jääb selle väiksem sopistus Chott El Fejaj ja Tozeuri lähistel asub veel kolmaski – Chot Gharsa. Soolatasandikud või soolaveelised märgalad on Saharale väga iseloomulikud ja need tekivad sademete või mujalt maa-alustest lätetest tulvava vee kokkuvalgumisel nõgudesse (tšotil puudub otseühendus vee algallikaga). Soolajärvede, mille piirid on turistikaardil märgitud selle maksimaalse täituvuse ajal (ja tegelikkuses märksa väiksemad), huvitav värvigamma tuleneb mineraalse päritoluga haliidist, mida tuntakse kui kivisoola ning mis oma keemiliselt koostiselt on puhas NaCl. Pärast töötlemist saab sellest tavaline lauasool. Puhas haliit on läbipaistev ja värvitu, kuid lisandite tõttu, mida kõrbepinnases on enamasti hulgaliselt, võivad värvid varieeruda roosakas-punase, kollase, beeži, pruuni või sinakas-roheliseni. Kogu seda värvidemängu saabki näha Chott el-Jeridi lumivalgel kobrutavate kristallidega piiritletud soolajärvel. Siin saab veel ühe elamuse osaliseks: järve ja teetammi kohal hõljuvad miraažid. Aastasadu tagasi viidi sama teed pidi, ainult et vastupidises suunas, orje Tozeurist Kebili orjaturule.

Kuid tagasi Tozeuri! Muistsetel aegadel oli seegi linn kõrbekaravanidele oluline peatuspaik, nüüd aga kutsutakse keset Saharat hiigeloaasis suureks paisunud linna aupaklikult Tuneesia Hollywoodiks, sest see on enim filmitud paik kogu Tuneesias. Selle eriline, kollastest tellistest kõikvõimalikesse reljeefsetesse mustritesse laotud hooned on kuulsad ja omapärased kogu Tuneesias.

Linnast saab kiire ülevaate, kui võtta ette hobukaarikuga linnaekskursioon, kuid parem on siiski võtta aega ja teha jalgsi tiir 14. sajandil rajatud medina Ouled el Hadefi kitsastele tänavatele ja avastada selle tegelikud võlud. Vaid siis saate aimu, miks siin nii palju filme on tehtud. Need, kes otsivad veel mingit lisaelamust, peaksid minema esimeste tähtede süttides Jeridi linnaossa, kus asuvad Belvedere kaljud (Belvedere Rocks) – sealt avaneb võrratu panoraam tuledes linnale, tähistaevas on justkui käeulatuses ja kaljudesse on tahutud müstilised hiiglaslikud skulptuurid. See on midagi tõeliselt erilist!

Kel veel jaksu on, võiks Tozeurist edasi liikuda linnakesse nimega Nefta – see on Tuneesia sufismi häll, kuid siit on hea võtta ette ka teekond kõrbeoaasidesse Chebikasse ja Tamaghzasse. Oaasid on tekkinud kolmel viisil: looduslike allikate, olemasolevate põhjaveevarude või inimeste loodud kaevude ümber. Mõned oaasid võivad olla nii suured, et neist saavad tasapisi linnad (nagu näiteks Douzist ja Gabesist). Öeldakse, et kõrbes ellujäämiseks on vaja oaasi ja oaasis ellujäämiseks datlipuid. Seda nii otseses kui kaudses mõttes – datlid on toitvad ning nende mahedas varjus saab kasvatada teisi puu- ja aedvilju. Kõrbeoaasides kasvavad suurepäraselt ka viigid, apelsini- ja granaatõunapuud.

Chebika on tõeline pärl ja selle südames, sügavate kaljude vahelt alguse saav allikas toidab kogu sügavat palmidega õnnistatud orgu puhta veega. Siin kohtab palju kaunite mineraalsete kivimite ja kivist „kõrberooside“ müüjaid ja see ongi üks parimaid kohti, kus endale sedasorti kõrbeilu koju kaasa osta. Tamaghza seevastu erineb Chebikast nagu öö päevast, kuid on samuti võluv. Siin asub rikkalik käsitööturg, mitu kohvikut ja siin on igati tore jalga puhata või sisseoste teha.

See on vaid väike killuke Tuneesia lõunaosas nähtust ja kogetust, tegelikkuses võiks sellest kirjutada kümnete lehekülgede kaupa. Kuid nagu kõlab tabav ütlus: üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis jääb üle vaid soovitada teil kõike oma silmaga näha ja kogeda. Seda, et Tuneesia suudab positiivselt ja väga mitmes üllatada, seda võin aga juba ette lubada.

(Reisimaailm 1/2013)