Tule ja jää maa Island

 (1)

Island
IslandFoto: Shutterstock

Olles väike tüdruk, mil vend rändas Austraalias, rääkisin mina vaid Islandi saarest. Keegi ei tea, kust või miks mulle just see tundmatu maa oli huvi äratanud, kuid miski mind selle müstilise saare poole tõmbas.

Loe veel

Island on vulkaaniline saar ookeani keskahelikul, mis on tekkinud Põhja-Ameerika ja Euraasia laama piiril. Antud laamad eralduvad üksteisest aastas ca 2cm! Islandile kõige lähemal, 290km kaugusel, asub Gröönimaa ning Norra asub lausa 970km kaugusel. Island on maailmas suuruselt 18nes saar ning Euroopas on Inglismaa järel suuruselt teine saar. Islandil kokku elab vaid veidi üle 320 000 elaniku (ehk siis asustustihedus on 3,2 inimest, Eesti 29 inimese kohta, ruutkilomeetril.)
Island on üks maailma autostunumaid riike, bensiin on kallim kui diisel ja suurem osa autodest on parajad elukad ning neljaveolised. Seda juba seetõttu, et sisemaa ja suur osa teedest on läbitavad (ja lubatud läbida) vaid just selliste masinatega. Islandi põhimaantee ehk tee nr.1, mis teeb saarele ringi peale ning on 1337km pikk, sai valmis 1974.a.
Kirikuid tundus küll Islandil olevat kõikjal: nii kõrgel küngastel kui ka inimasutusest puutumatutel väljadel. Matusetalitused on Islandil avatud kõigile, seega on peielauas kohal kõik, kes surnut tundsid või ka ei tundnud, raskel ajal tahavad kõik süüa ja ka tantsu lüüa...
Ka seal, kus mõistuse kohaselt ei saaks elav hing elada, leidub ikka kari valgeid ja musti lambaid! Neid leiab pea igal künkal, hoolimata inimasustuse või inimsilmale nähtava toidu puudumisest. Lambal on tõeliselt oluline koht islandlaste toidulaual, ära süüakse neist pea kõik, ka aju läheb kaubaks. Palju leidub söögilaual ka kala, aeg-ajalt hobust ning vähem sea- ja kanaliha, kuna neid loomi on seal lihtsalt võrdlemisi vähe.

Island Foto: Silvia Pärmann, Slawek Kozdras/National Geographic Travel Photographer of the Year Contest
Seotud lood:

Islandi looduslikud +43C kuumakatlad kutsuvad end avastama
Üheks kõige põnevaimaks osaks Islandil on liustikud ehk jökullid! Jääaja lõppedes ei sulanud mandrijää Islandil tervikuna, vaid säilis kihtvulkaanide otsas jäämütsidena. Praegugi katavad need 12% kogu saarest. Kõige suurem on Vatnajökull, mille pindala on umbes 8300 km². Vatnajökull´i all on mitmeid vulkaane, neist kõige aktiivsem on hetkel tõenäoliselt Bardarbunga (Eyjafjallajökull, mis mõned aastad tagasi „laineid“ lõi ei olnud Vatnajökullil). Liustiku paksus on ca 400-500m ja kohati lausa kilomeeter!
Üksinda on liustikule minek ilmselgelt rangelt keelatud, kuid raha eest korraldatakse sinna kohalike teejuhtide juhendamisel matku. Islandil ongi suureks probleemiks hulljulged turistid, kes hoolimata siltidest ronivad kõikvõimalikesse paikadesse ning seejärel kaovad jäljetult. Igal hooajal kaob mitmeid inimesi, eelkõige turiste. Kohalikke see ilmselgelt ei rõõmusta, sest otsingutele kulub hulganisti aega ja raha, kuid tegevus omaette on justkui nõela otsimine heinakuhjast.
Liustikes toimuvate vulkaanipursete ajal ei olegi kõige ohtlikum laava, isegi tuhk mitte, vaid hoopis vesi! Nimelt sulab jää ning sellest tekivad liustikujõed, mis viivad enda voolu ja massiga kaasa kõik, mis teele jääb, kaasa arvatud loomad, sillad ja maanteelõigud. Kõige enam kardetakse aega, mil ärkab üles vulkaan Katla, kuna siis võib veetase kogu maailmas tõusta ning see ei mõjutaks enam ainuüksi Islandit.
Kohati on Islandil maakoor niivõrd õhuke, et keev vesi voolab ojadena ning õhku tõusevad väävli-haisused sambad! Väga kihvt, kuid haisu tõttu lõunasööki ülesajav vaatepilt!
Taimed katavad vaid väiksemat osa saarest, liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Liiv on Islandil kõikjal must, mis näeb väga eksootiline välja... küll oleks hea seal peesitajatel päikest püüda! Mägede vahel sõites tekib tunne, nagu oleks jõudnud Kohtla-Järve piirkonda, ümbruses olid justkui värsked tuhamäed!
Praegusaja aktiivsetest vulkaanidest on kõige ohtlikum Laki, umbes 25 km pikkune lõhe, millest võimsa purske ajal enam kui sajast punktist purskab tuhka ja voolab välja laavat. Kihtvulkaanidest on tuntuim Hekla, kõrgeim aga 2119 m kõrgune Hvannadalshnjúkur. Pisikesi purskeid on saarel peaaegu pidevalt, ohtlikke esineb iga 5–6 aasta tagant.

Island Foto: Silvia Pärmann, Stephen King/National Geographic Travel Photographer of the Year Contest


Islandil leidub hulgaliselt salapäraseid muda-auke ja laava-koopaid, kus inimesed on läbi aegade „spa-mõnusid“ nautimas käinud. Näiteks Myvatn´i linna läheduses leidub Grjotagja koobas, kus kohalikud käisid 1970ndatel ujumas, kuid 1975-1984 toimunud vulkaanipursked muutsid vee temperatuuri +50°C ja enam ei olnud võimalik koopaid kasutada. Nüüd on vesi aga aastatega jahenenud ning hetkel peaks temperatuur olema umbes +43C. Vesi on ujumiseks ikka väga kuum, kuid kõrvetav tunne jätab mälestuse igaveseks ja kohalikke vaadates tundub, et selle kuumusega harjub! Üleval on küll sildid, et ujumine keelatud ja koopas varisemisoht, kuid kohalike sõnul olevatki sildid tegelikult turistidele, et maaomanikele kohtuvaidlusi kaela ei tuleks. Ööpimeduses algab tihe liikumine ja linnaelanikud käivad looduslikku kuumakatelt nautimas.
Koopa järel tuleks kindlasti ära proovida ka Myvatn´i termaalveebasseini, mis asub koopa läheduses. Kõige tuntumat Blue Lagoon´i termaalveebasseini tasub pigem vältida, sest Myvatn on varahommikul pea inimtühi ning seal on tõeliselt mõnus ja lõõgastav! Maa pinnast tõusev aur on ära kasutatud saunade ehitusel ja erksinine vesi on väga mineraaliderikas.

Kes on autor Eneli Rahula? «Olen rändaja ning blogija Eestimaa kaunite metsade vahelt. Investeerin mälestustesse ning käin mööda rada, mis pakuks põnevust ja väljakutseid. Naudin. Naeran. Näen.
Minu tegemiste ja teiste postitustega saad kursis olla läbi www.dodolce.com lehe või mine aja juttu Facebookis - www.facebook.com/enelirahulapage

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

REISIJUHI TOP