Küsimusele “Kus on kurva kodu?” võiks vabalt vastata, et Armeenias. Annan endale aru, et maailma avastamisele kehutavas reisiloos on kurva koju kutsumine ligilähedane verbaalse enesetapuga, ent ometi tunnen, et seda on vaja teha. Lisaks on ju kirjandusklassikastki teada, et kurbuses on palju kaunist ja sügavat.

Kurbuses ei ole midagi, mida peaks häbenema. Ka armeenlaste üks ilusamaid ja isiklikumaid tooste kõlab “Tsavtanem!” ehk siis “Võtan sinu valu”.

Just nimelt võtan, mitte võtan ära.

Hayastan

Kogu ülejäänud maailm tunneb riiki Armeenia nime all, ent armeenlased ise kutsuvad oma kodumaad Hayastaniks.

Sõna-sõnalt tähendab see “Haiki maad”. Piibli järgi on Haik Noa lapselapselapselaps ning see sugulussuhe väljendub ka riigi nimes. Algupärane riigi nimi oligi Hayk, ent keskajal lisati Iraani sufiks -stan, mis tähendab maad.

Naabrite rivaliteet

Armeenlasi seob põhjanaabrite grusiinidega igipõline võistluslikkus. Kord kangelane tiigrinahas all, kord Sassuuni Davith peal. Paraku on kujunenud nii, et kaks naabrit, kes veel Nõukogude Liidus kuulusid majanduslikult jõukamate liiduvabariikide hulka, on tänaseks mõlemad üsna nutuses seisus.

Kui Gruusias on lootused seotud läänega, siis Armeenia olukorda võiks nimetada lausa traagiliseks.

“Kes seda oleks Nõukogude ajal arvanud, et armeenlane hakkab kord kerjama,” tõdeb nukralt üks mu Eesti sõber, endine tallinlane, tänaseks põhikohaga jerevanlane. Nii Türgiga läänest kui Aserbaidžaaniga idast on piir suletud ja kaubanduslikud suhted katkestatud. Vihavaenu Türgiga toidab 1915. aasta Armeenia genotsiid, aseritega aga alles 1990. aastatel peetud sõda Mägi-Karabahhia pärast, kus rahu on siiani habras. Põhjas nöörib Musta mere võimalustele avatud Gruusia vaid maismaapiiridesse surutud Armeeniat Poti sadama kõrgete tasudega.

Kõige soojemad on Armeenia suhted hoopis lõunanaaber Iraaniga, kust saabub ka lõviosa vajalikust kütusest.

Juba sel sügisel on plaanis alustada naftajuhtme ehitamist kahe riigi vahele, kuigi osa rahvusvahelisest üldsusest eesotsas USAga vaatab plaanile Iraani kasvava energiamõjukuse tõttu viltu.

Grusiinidest ees

Ajalooliselt on armeenlased grusiinidest olnud kukesammu võrra ees nii kristluse vastuvõtmisel kui oma tähestiku loomisel.

Maailma riikidest esimesena aastal 301 vastu võetud kristlus
on armeenlaste jaoks püham kui Ararati mägi. Tuttav teadis rääkida, et kui ühes hiljutises armeenia koolide ajalooõpikus julgesid autorid seada kahtluse alla kristluse kui riigiusu vastuvõtmise aasta (mitte isegi “esikoha” fakti ennast!), korjati õpikud koolidest kokku ja vahetati teiste vastu välja.

Armeenia tähestiku töötas 5. sajandi alguses välja vaimulik Mesrop Maštots, keda peetakse küll mitte ainsaks, kuid siiski ka üheks gruusia alfabeedi autoriks.

“Mis grusiinidesse puutub, siis nemad olid meie peale lihtsalt kadedad,” sõnab mu sõber Mikayel enesestmõistetava näoga. “Üks tänapäevane naljalugu räägib, et Maštots sõi pärast oma suure töö lõpetamist nuudleid, kui grusiinid tulid endale samuti tähestikku nõutama. Seepeale võtnud Maštots kausist ükshaaval nuudleid, loopinud need vastu seina ja öelnud grusiinidele: palun, siin on teile teie tähestik!” ütleb Mikayel ja itsitab seepeale rõõmsalt.

Peab tunnistama, et visuaalselt meenutasid mõlemad tähestikud mulle kauneid krõnksjalgu, millel paraku vahet teha ei osanud. Pisut irooniline paradoks seisneb selles, et näiteks möödunud sajandi alguses ei elanud valdav osa armeenia intelligentsist mitte Jerevanis, vaid Gruusia pealinnas Thbilisis.

Jerevani tänavakauplejate üks tulutoovamaid ärisid on aprikoosikaubandus. Võrkudesse mähitud rahvusviljad on mitmekordselt üle hinnatud, pigem tasuks osta otse turult.

Doktorikraadiga ehitaja

Mis aga puutub Mikayeli, siis tema on üks nendest lugematutest armeenlastest, kellest kodumaal enam kauaks rõõmu ei ole. 25-aastane värske doktorikraadiga kõrgem matemaatik on nime poolest austusväärsel ametipostil Jerevani Teaduste Akadeemias, kuupalgaga 100 dollarit.

“Sügisel lähen tagasi Venemaale. Teenin seal ehitusel tuhat dollarit kuus, mida jagan ka oma armeenia perekonnaga. Ehitustöö kõrvalt pean Venemaal ülikoolis matemaatikaloenguid,” on ta otsustanud. Miša pole oma perekonnast ainus, kes sinnapoole piiri teel – ka tema õde on kohe-kohe Venemaale, kurja kuulsusega tuumalinna Tšeljabinskisse abiellumas.

Venemaa ongi geopoliitiliselt otsekui peadpidi kotti surutud Armeenia jaoks sisuliselt ainus väljapääs. “Oskame keelt ning saame sinna reisida ilma viisata. Kuigi omakasupüüdlike motiividega, on Venemaa meie suhtes sõbralikult meelestatud ja erinevalt USAst või teistest riikidest ei lükka emigratsioonitaotlusi tagasi,” räägib Mikayel.

Minevikuihalusest annavad märku teisedki argidetailid – nii näiteks on üsna tavaline, et koduseinale on riputatud mõni kaunis raamitud kaart Armeenia impeeriumi hiilgeaegadest. See tõi vägisi meelde paralleeli kunagiste maailmamerede valitsejate portugallastega, kellel on sellise vaimse seisundi jaoks välja mõeldud ka oma termin: kaunikõlaline saudade, mis tähendab igatsust millegi järele, mida enam pole.

Pealinna Jerevani küütleva pealispinna all ei pruugi turist kogu seda valu tähelegi panna. Inimeste välimus on hoolitsetud. Sarnaselt paabulindudega on siingi värvikirevamad meespoole esindajad: hästiistuvad, tihti läikeriidest rätsepaülikonnad seljas, patseerivad nad oma ülespoole suunatud kinganinadega keset pealinna tänavaid.

Ooperimaja ümbruses on kümneid välikohvikuid ja lehtlaid, kuhu koguneb õhtupoolikuid veetma õhuke keskklass ja jõukam rahvas. Pilgule on märkamatu see, et paljud sealviibijaist on tegelikult kodumaale suvepuhkusele naasnud osa diasporaast, kelle jõukus pärineb mujalt maailmast. Jerevan on omamoodi Moskva mudel. Sellest, kui oluline on sealses kultuuris staatus, annab märku kõikvõimalike VIP-nähtuste paljusus.

Nii on ooperimaja ümber paiknevas kohvikute plejaadis mõned, mis ehk vaid õhkõrnalt erinevad ülejäänutest (näiteks on vabas õhus teleriga), tähistatud sildiga “VIP” ning seal istumise eest tuleb tasuda lisatasu 3000 drami ehk 100 krooni.

Petlikud numbrid

Ometi on ametlikult Armeenia majandusnäitajad nii kõrged, et riiki oleks Aserbaidžaani kõrval põhjust nimetada Kaukaasia teiseks tiigriks. Majanduskasv tuleb enamasti riiki sissevoolavatest välisdollaritest, jaotub aga väga väikese osa inimeste vahel ning peamiselt Jerevanis. Sealjuures on ka Armeenia ekspordivõimekus kahanev.

Armeenia infrastruktuuri ja suuremate kultuuriobjektide arendust on metsikute summadega toetanud USAs sündinud suurärimees Kirk Kerkorian, kes hiiglasliku investeerimisfirma Tracinda omanikuna kuulus pikka aega maailma 50 rikkama inimese hulka.

Majandussurutisele eelnenud aktsiaturgude langemine kärpis tema varandust “kõigest” kolme miljardi dollarini. Naljatamisi öeldaksegi, et kui Aserbaidžaanil on nafta, siis Armeenial on Kirk Kerkorian.

Äärmused domineerivad

Jerevani linnapildis – nagu mujalgi – jääb keskklassi nappus silma. Nagu mu elukaaslane reisi ajal tabavalt ütles: “Kõvad mehed siin linnas Mercedesega küll ei sõida.” Nii ongi – linnatänavatel vurab peremehetsevalt ringi laias värvispektris Lexuseid, Porschesid, Toyota Land Cruisereid. Bosside vahel askeldab suur hulk Ladasid ja vanu Volgasid, sekka mõned vanemad lääne automargid. Põhjamaalase jaoks kurioosumina mõjub siinsetel tänavatel Iraani levinuim automark Iran Khodro.

Ooperimajast lõuna suunas jääb suur arendusprojekt Põhja avenüü ehk Hyusisayin Poghots. Lai ja veidi kõle jalakäijate tänav on koduks mitmetele maailmanimedega butiikidele, mis vahetasid välja siinkandis õdusas agulimiljöös elanud inimeste kodud. Avenüül pole rohelist libletki ning öösiti, mil ärid on uksed sulgenud, laiub siin õõvastavavõitu tühjus. Siiski on see kontrastis kesklinna üldmuljega, kus näiteks erinevalt Thbilisist on välikohvikuid ja varjulisi lehtlaid iga nurga peal võtta.

Jerevanis viibides soovitan külastada Sergei Paradžanovi muuseumi. Eks-tsentrilise, tänaseks juba meie hulgast lahkunud filmirežissööri ja kunstniku elu ning loomingut käsitlev väljapanek suudab oma kirevuse ja vaimukusega ära võluda ka kõige minimalistlikuma maitsega kunstihuvilise.

Paradžanovist, kes oli vanakraamikaupmehe poeg, kasvas, muide, paadunud kleptomaan ning paljudes kollaažides on kunstnik kasutatud enda näpatud esemeid. Mõnikord hakkas tal siiski piinlik ja nii kinkinudki ta mõne oma valmistatud kollaaži või kübara hiljem vaesele varguse ohvrile. Kollaažidega hakkas Paradžanov süvendatult tegelema vanglas istudes, kus filme teha oli võimatu.

Ametlikult pandi ta trellide taha süüdistatuna homoseksualismis ning see on ka põhjus, miks paljud jumalakartlikud armeenlased temast eriti rääkida ei taha.

Nagu kord ja kohus, kiidab turul igaüks oma kaupa. "Mul on sõber Eestis, viige tervitusi," on teine tutvumis- ja müügiargument.

Kohustuslik turukülastus

Läbi ei saa Jerevanis kindlasti ka väikese turutuurita. Armeenia müüjad on sõbralikud, ent mitte pealetükkivad ning annavad meelsasti kõike proovida. Ning ei, need punaka tooniga, riide kombel kokku volditud liistakud ei ole nahk või kuivatatud liha, nagu esmavaatlusel võiks arvata, vaid imemaitsev puuviljalavašš. Kui hiljem minek seljakotiga mõnda mägisesse piirkonda, on tegu kerge, maitsva ja toitva matkatoiduga.

Kui juba keskturul, siis tasuks läbi põigata ka otse turu vastas asuvast Sinisest Mošeest, mis praegu Jerevani kaheksast mošeest ainsana töötab. Hetkel asub seal Iraani info- ja kultuurikeskus. Muidugi ei saa Jerevanis mööda ka vanade manuskriptide raamatukogust, rahvusuhkusest Matenadaranist, hiigelsuurest Vabariigi väljakust, suveniiriparadiis Vernissaažist ega nõukogude megalomaania pärandist, algselt hiiglaslikuks koseks kavandatud Kaskaadist. Kohustuslike vaatamisväärsuste kõrval soovitan aga sukelduda ka Jerevani džässiklubide võlumaailma.

Jerevanist läksime edasi Lõuna-Armeeniat avastama. Pärast lühikest kaalumist maršrutka ning jagatud takso vahel otsustasime viimase kasuks. Maršrutka pakkub küll omaette elamust, aga olime oma “laksu” siiski juba Gruusia mägiteedel kätte saanud ja 40-kraadises palavuses 16 inimesega ebakindlasse sõiduvahendisse surumine ei tundunud ahvatleva kogemusena. Takso hind tuli vaid 500 drami ehk 20 krooni kallim kui maršrutka pilet. Korjasime peale veel kaks kohalikku ning sõit tolmukihi alla mattunud Ladas Armeenia lõunapoolseima provintsi Syuniki poole võis alata. Reisi
kulg sõltub loomulikult paljuski autojuhi temperamendist – lõuna suunas sõitsime peaaegu kaks korda aeglasemalt kui hiljem tagasi ning esimese autojuhi ettevaatlikkusest hoolimata õnnestus teel kahel korral lõhkenud rehve vahetada.

Kohati ajaloolisel Siiditeel kulgev maantee pakub suurejoonelisi vaateid nii lähedalt kui kaugelt: kumerad rohelised alpiaasad ja värske õhk vahelduvad võimsate kanjonitega, lähemalasuvatest vaatamisväärsustest on võimalik otse maanteel kokku puutuda kitsedelehmade ja muude pudulojustega.

Autojuhid jälgivad siin samuti oma tarkust, suretades laskumisteks automootori välja. Kütuseliitri hind küündib Armeenias umbes ühe euroni ning enamik autodest sõidab hoopis gaasiga, mis on odavam.

Lehmad-lambad, Volgad-Ladad ehk tüüpilisi liiklejaid Armeenia maanteedel.

Väike linn, suur staadion

Meie sihiks oli väike Gorisi linn peaaegu Mägi-Karabahhia piiri ääres, kuhu meeldiva aeglusega kulgesime pisut üle nelja tunni.

Orus asetsevat linna iseloomustavad kahekordsed hallid kivimajad, kuid rohkemgi torkab silma see, mida pole: ei ühtegi magalarajooni, olemasolevad korrusmajad pole samuti kuigi kõrged.

Linna jagab kaheks Gorisi jõgi: teisel pool asub Türgi Kapadookia
kuumaastikku meenutav Vana Goris oma põnevate koobastega. Gorisi elanikud ise ütlevad naljatamisi, et nende linnakeses asub maailma suurim jalgpallistaadion: staadioni osa on küll tavamõõtmetes, aga tribüüne kujutavad endast hoopis kõik ümbritsevad mäenõlvad, kust staadion paistab kui peo peal. Kui Vana Gorisi koobastest veel väheks jääb, siis oleks paslik külastada umbes kümne kilomeetri kaugusel asuvat Hõndzoreski koobaslinna ühes selle kahe kirikuga.

Leidnud suurepärase öömaja ja lahke pererahva kohaliku kunstniku Jiraiyir Martirosyani pool, hakkasime uurima võimalusi Tatevi mägikloostri külastamiseks.

Tee umbes 25 km kaugusel asuvasse kloostrisse on võrdlemisi vaevarikas, kuid tulevikus peaks olukord muutuma. Juba praegu ehitasid itaalia insenerid kuumust trotsides üle mäekurude funikulööri, et kultuuripärand edaspidi kergemini ligipääsetavam oleks. Läbi Vorotani kanjoni kulgev tee on siiski iga raputavat teekatteauku väärt, eriti igikestva Volgaga seda läbides. Kuuma ilmaga tasuks ainult ettevaatlik olla teepervel peatusi tehes – võimalik, et sama peatuspaiga on endale välja valinud ka mõni Armeenia kümnetest mürgistest madudest. Meie pääsesime kõigest sisina ja ehmatusega.

Veel enne kloostrisse jõudmist tuleb ületada Kuradisild, mille juures on sobivalt ka paar helesinise veega looduslikku mineraalveebasseini. Kuna tegemist on kohaliku rahva seas popi piknikukohaga, tasuks tee ette võtta pigem varahommikul.

Gorisi ning Sisiani vahel asub ka Karahunj ehk Armeenia Stonehenge, nagu kohalikud seda kutsuvad. Laiale väljale laotatud sadakond auguga kivi moodustasid juba tervelt 2000 aastat enne Kristust observatooriumi. Vähemalt väidavad nii armeenia teadlased. Siiamaani pole nad aga suutnud selgeks vaielda, kuidas täpselt observatooriumi kasutati. On selge, et igast august paistis rohkem kui üksainus kindel taevatäht. Ka müstikahuvilistele on siin oma pähkel pureda: nimelt moodustavad Karahunj, Stonehenge ning Egiptuse püramiidid omavahel võrdhaarse kolmnurga. Miks ning kuidas see nii on, jääb igaühe enda otsustada.

Tee tagasi Jerevani kulgeb läbi Vayots Dzori provintsi, kus saab imetleda nii kristlikku kultuuripärandit eesotsas Noravanki kloostriga kui märksa maisemaid lõbusid: Areni ümbrus on kogu Armeenia olulisim veinipiirkond. Vaatepilti tee ääres ilmestab maailma tuntuim kaubamärk Coca-Cola, mille koloriit on üsna sarnane pudeleid täitva kohaliku koduveini omaga. Siinsed suurimad kliendid pididki olema alkoholivaba Iraani kaugsõidujuhid, kes nektarit koolapudelites koju smugeldavad.

Ararati lähedus

Kõigest 45 kilomeetrit enne Jerevani asub riigi üks pühamatest paikadest, Khor Virapi klooster. Majesteetlikuks teeb selle asukoht sisuliselt Armeenia rahvusliku sümboli Ararati mäe jalamil ning kohe kloostri müüride tagant algabki okastraadiga ümbritsetud piiritsoon.

Ararat ise, kuhu jäi piibli järgi pidama Noa laev, on varsti juba sajandi jagu asunud Türgi territooriumil. Khor Virapi kloostri nimi tähendab tõlkes sügavat vangikongi ning siin viibis vangistuses püha Gregorius Valgustaja. Tema vangikongi jõudmiseks tuleb kõrgust ning kerget klaustrofoobiat trotsides laskuda pikast ja kitsast redelist, enne kui umbsesse valgustatud pühamusse jõuate.

Khor Virapist avanevad aga tõepoolest suursugused vaated Araratile ning temast umbes 1300 meetrit madalamale Väiksele Araratile. Kui tahate, võite uskuda soolapuhujaid kloostri ees, kes katsuvad teile müüa valgeid tuvisid – ainult kindlasti ei lenda need otsejoones Araratile, nagu müüja väita üritab, vaid naasevad õige pea oma omaniku juurde.

Lõpetuseks väike, ent oluline etiketidetail: kirikust väljutakse Armeenias, selg ees. Selle taga on uskumus, et muidu arvab jumal, nagu pööraks inimene talle selja. Ei oska küll arvata, millega armeenlased kõigevägevama ebasoosingusse on sattunud, aga tahaks väga loota, et ta pöörab õige pea oma palge selle võrratu maa ja rahva poole tagasi. Seniks saame Armeeniat külastades ise sellele kaasa aidata.

Armeenia maitsemüriaad

Aprikoos

Armeenia toiduilma üks visiitkaarte. Kuigi aprikoosi ladinakeelne nimi Prunus armeniaca laseb aimata, et Armeenia ongi tema kodumaa, on kullakarvaline puuvili siiski pärit tunduvalt kaugemalt. Hiinast. Armeeniasse jõudis aprikoos siiditee kaudu. Kohalikud ise on puuvilja üle äärmiselt uhked, näiteks tänavusel Eurovisioni lauluvõistlusel jutustas Armeenia lugu kuldsest aprikoosipuust. Ääretult maitsvad on kreeka pähkliga täidetud kuivatatud-suhkurdatud puuviljad: lisaks aprikoosile müüakse täidisega viigimarju, tomateid ja palju teisi. Samuti armastatakse täidisega puuviljalavašši.

Lahmajoon

Kohalik pitsavariant, millele on laotatud keelt alla viiv õrn lambahakkliha. Õrna ja krõbedat põhja katva hakkliha sisse segatakse veel küüslauku, peterselli, rohelist paprikat, piparmündilehti ning tomatipastat.

Dolma

Selle valmistamiseks kasutatakse viinamarjalehti, mis tõestab veel kord, kui mitmekülgselt kasutatav on inimkonnale jumalate nektari – veini – andnud taim. Välimuselt meenutab dolma miniatuurset kapsarulli, sisemuses riisi, lamba- või veiseliha ja erinevate maitseainete bukett. Siin võivad (ühel vähestest kordadest) rõõmustada ka taimetoitlased: dolmat valmistatakse ka näiteks lihtsalt riisi ja rosinate või pähklitega.

Tarhun

“Vabandage, Tarhun on otsas.” Just selliste sõnadega kostitas mind kelner ühes Jerevani peenes välikohvikus ooperimaja lähistel, kui tellisin sõbraga keelekasteks kohalikku Kellukest. See briljantrohelise leotist meenutav jook, mis eeskätt nõukogude lapsepõlvest tuttav eestlastelegi, on Armeenias kuumadel päevadel väga menukas. Limonaadi kõrval mälutakse tarhuni ehk estragonivarsi ka lihtsalt toidu juurde või keeratakse eelroaks lavaši vahele.

Oghee

Armeenia kohalik puuviljapuskar. Lõuna-Armeenias ning eelkõige vaidlusaluses Mägi-Karabahhias valmistatakse puuviljaviina tihti mooruspuu marjadest, seetõttu kannab puskar seal nime tutovka. Kindlasti tasub proovida kohalikku granaatõunaveini, mis on tervisele kasulikum kui tavaline punane vein, sisaldades kuni kolm korda enam organismile kasulikke antioksüdante.

Tan

Külm, soolane, keefirist pisut vedelama konsistentsiga valge jook on kuuma Armeenia suvistel päevadel tõeline päästja. Tani müüakse nii nurgapealsetes putkades kui peenemates restoranides, plastpudelites kui klaasiga, gaseeritud ja gaseerimata kujul. Gaseeritud tani avamisel ei ole halb mõte olla pisut ettevaatlik. Kui mõte gaseeritud keefirist eemaletõukav tundub, jätke parem vahele.

Jermuk

Eestlastel on Värska, prantslastel Evian, grusiinidel Borjomi ja armeenlastel Jermuk. Mahedalt soolane Borjomi oli varemalt Kaukasuse mineraalvete kroonitud kuninganna (kes võib uhkeldada ka kuldmedaliga 1940. aasta Tallinna rahvusvaheliselt konkursilt), kuid selle epohhi lõpetas Gruusia-Venemaa suhete halvenemine ning augustisõda. Nüüd mekivad Venemaa riigijuhid söögi alla ja peale armeenlaste Jermukki. Jermuki kõrval on levinumad mineraalveed Dilijan ning Bjni.

Zingalov hats

17 erinevast ürdist valmistatud traditsiooniline Mägi-Karabahhia sai, mis on tegelikult lavašš, kuhu vahele on need erinevad ürdid kihiliselt pandud.

Armeenia konjak

Oli Nõukogude Liidus sama legendaarne nagu eestlaste Vana Tallinn. Armeenia brändi tõusis Prantsuse venna kõrvale 1945. aasta Jalta konverentsi ajal, mis Stalin pakkus jooki Briti peaministrile Winston Churchillile ning viimane teatas, et see on parem kui Prantsuse cognac. Tänapäeval rändab lõviosa toodangust ekspordiks Venemaale.

Basturma

Kuivatatud liha, mis on sarnaselt dolmaga levinud nii Türgis kui teistes endistes Osmani impeeriumi riikides. Kuigi levinuim on veiseliha, valmistatakse basturmad ka kaamli-, lamba-, kitse-, sea- ning pühvlilihast. 10-15 päeva kuivatatud liha kaetakse ligi sentimeetrise maitseainete kihiga, mis koosneb näiteks köömnetest, küüslaugust ja paprikast. Seejärel lastakse lihal veel kuivada. Basturma kuivem ning vürtsikam sugulane on sudžuk.

Lõpetuseks: jätke meelde – Armeenias ei ole šašlõkki, on khorovats! Ühtlasi on armeenlased liha maitsestamisel tagasihoidlikud: vaid väikeses koguses soola ja pipart ning liha maitse räägib iseenda eest!

Võimalusel astuge sisse ka mõnda hinkaalibaari ehk hinkalnajasse ja laske õigest tainast valmistatud hiigelpelmeenidel ühes oma maitsva puljongiga suus sulada.

Kuulsaid armeenlasi

Andre Agassi

Tennisetäht Andre Agassi, meremaalija Ivan Aivazovski, lauljad Charles Aznavour ja Cher, filmirežissöör Atom Egoyan, naftamagnaat ja kunstimetseen Calouste Gulbenkian, malegeenius Garri Kasparov, eutanaasiadoktor Jack Kevorkian, võidusõitja Alain Prost ning ansambel System of a Down ning trummitaldrikuid valmistav Zildjiani perekond.
Muide, ka printsess Dianas voolas “tervelt” 1/64 armeenia verd. Samuti on armeenia päritolu Simpsonite koolidirektor Seymour Skinner, kelle sünninimi on Armen Tamzarian.