Transnistria – riik, mida riigina on tunnustanud vaid tunnustamata riigid

 (6)

Transnistria uhkus - Dnestri jõe vasakkallas, mille ääres paiknevad mõlemad riigis leiduvad linnad, nii Tiraspol kui ka Bender.
Transnistria uhkus - Dnestri jõe vasakkallas, mille ääres paiknevad mõlemad riigis leiduvad linnad, nii Tiraspol kui ka Bender.Foto: Kadri Org

Maailmakaardilt seda riiki ei leia, kuid ometigi on tegemist maa-alaga, mis kuulutas 26 aastat tagasi välja iseseisvuse ning millel on oma seadused, valitsus, armee, piirikontroll ja raha.

Maailmakaardilt seda riiki ei leia, kuid ometigi on tegemist maa-alaga, mis kuulutas 26 aastat tagasi välja iseseisvuse ning millel on oma seadused, valitsus, armee, piirikontroll ja raha.
Ametlikult kuulub Transnistria Moldova koosseisu ning iseseisva riigina on Transnistriat tunnustanud vaid kolm riiki – Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahh – mis kõik on ise Tunnustamata Riikide Ühendusse kuuluvad riigid. Kuigi 1992. aastal kestis Moldova ning Transnistria vahel neli ja pool kuud sõda, ei toonud konflikt juurde muud kui mõlemal poolel langenud sõdureid.
Kuigi rahvusvahelises pildis püüab Moldova näida ühtne, tundus meile, et moldovlased aktsepteerivad Transnistriat kui eraldiseisvat eksootilist piirkonda, mida külastades käivad ringi sama suurte silmade ja paokil suuga kui välismaalased.

Foto DSC_0132: Transnistria uhkus - Dnestri jõe vasakkallas, mille ääres paiknevad mõlemad riigis leiduvad linnad, nii Tiraspol kui ka Bender.

Kallivõitu populaarsusetus
Ka meie seadsime sammud Chisinau bussijaama poole, et sõita riigisiseselt teise riiki, mis pole päris õige riik. Reisikaaslane Uku külastas Transnistriat ka eelmine kord, mil ta Moldovas käis, kuid tollal jäi visiit vaid mõne tunni pikkuseks. Seekord soovisime imeriigis veeta aga paar ööd.
Kuigi võiks arvata, et Transnistrias kui majanduslikult üsnagi vaeses piirkonnas on ööbimine soodne, siis tegelikult paraku nii ei ole. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et Transnistria ei ole kuigivõrd kuum reisisihtkoht ning seega pole seal ka turismisektor väga arenenud. Soodsaima ööbimispaiga, erakorteri leiab mõnekümne euro eest ja hotellide hinnad algavad poolesajast eurost. Üldiselt on aga mugavam võtta teine variant, kuna siis tegeleb riigis viibimise asjaajamisega hotell ning ise ei pea migratsioonikaardi pikendamise pärast muretsema.
Meile kui seiklushimulistele seljakotiränduritele ei olnud pakutav aga taskukohane ja erakorteris või hotellis peatudes oleks keerulisem ka kohalikega kontakti saada, mistõttu proovisime kätt veebiportaalis Couchsurfing. Õnneks oli Transnistria pealinnas, Tiraspolis elav 20-aastane meditsiinitudengist noormees nõus meid majutama ja ringi näitama.

Loe veel

Transistria Foto: Kadri Org
Seotud lood:


Üks uhkeimatest ehitistest terves Transnistrias – hotell nimega Russia. Kuuldavasti on see paik, kust Venemaalt tulnud rahakamad turistid ööbivad.

Täis tiksuv ööpäev
Enne veel kui Tiraspoli kohale jõudsime, pidime ületama riigi piiri. Ukul oli eelmisest korrast meeles, kuidas sõjaväelased minibussi sisenesid ning kõikide reisijate pagasid läbi otsisid. Seekord oli kõik aga palju lihtsam: Transnistria kodakondsust omavad inimesed ületasid piiri istekohalt liikumata ning ülejäänud pidid minema väiksesse majja, et ametnikele oma dokumente näidata ja migratsioonikaart saada.
Olin enne internetist lugenud, et kui reisijal ei ole kindlat kohta, kus ta Transnistrias ööbib, võib ta riigis viibida vaid 12 tundi. Moldovlasest sõber soovitas piiriametnikele öelda üks kindel aadress, mis pannakse kirja, ning pärast mida enam rohkem muresid ei ole. Piiril selgus aga, et me ei tea täielikku aadressi, kus meid kostitada lubanud inimene elab, ja meile anti aega 24 tundi, et riigist lahkuda või selle aja jooksul koos meid majutava inimesega külastada migratsiooniametit, et viibimise aega pikendada.
Pealinna kohale jõudes oli meie imestus suur, kui tuli välja, et Couchsurfing portaali kaudu leitud noormees pakkus meile kasutada tervet enda korterit ning ööbis ise oma vanavanemate elukohas. Hoolimata sellest, et meil ei avanenud võimalust jälgida kohaliku pere igapäevelu, olime siiski õnnelikud, et saime tundma sealtkandi inimest, kes meie uudishimulikele küsimustele vastas ning jagas muljeid, mis tunne on taolisesse riiki sündida, seal üles kasvada ja elada.
Nagu meditsiini tudeerivad üliõpilased ikka, oli ta aga äärmiselt hõivatud õppimise ning aktiivse sotsiaaleluga. Leppisime kokku, et kohtume järgmisel õhtupoolikul paarikümneks minutiks, et minna üheskoos migratsiooniametisse. Tund aega enne kokkusaamist meenus meile aga, et tegemist on laupäevaga ja kell lähenemas viiele õhtul. Mõtlesime, et kui migratsiooniamet on lääneeuroopalikult laupäeval suletud või avatud vaid kella kolmeni, oleme omadega plindris. Arvutasime, et üle piiri jõudmiseks oleks meil aega täpselt poolteist tundi. Samas kerkis esile küsimus, mis juhtub, kui me jääme kauemaks riiki, mis ei ole teiste riikide poolt tunnustatud ning mille seadused seetõttu rahvusvaheliselt ei kehti?
Õnneks me sellele küsimusele vastust ei saanud, kuna migratsiooniamet kujutas endast väikest hurtsikut, mille aknaluugist meie kostitaja ametnikule meie ja enda dokumendid ulatas. Aega läks umbkaudu pool kuni kolmveerand tundi ja saime loa jääda Transnistriasse veel nädalaks.

Transistria Foto: Kadri Org


Migratsiooniamet tähendas väikest maja, kus kohalik „küllakutsuja“ pidi ametnikule läbi aknaluugi dokumendid ulatama ja mõnele küsimusele vastama.

Transistria Foto: Kadri Org


Tiraspoli peatänav, kus iseseisvuse kestvust tähistavad aastad ning nõukogudeaegne embleem, millel PMR pikalt välja kirjutatuna oleks Pridnestrovian Moldavian Republic.

Transistria Foto: Kadri Org


Kuigi riigis on oma seadused, valitsus, armee, piirikontroll ja raha, on siiani kasutusel Nõukogude sümboolika. Maja ees kõrgub Lenini skulptuur ning esipildis kohaliku väitel Venemaalt Transnistriasse toodud uus buss.


Ootamatu tähesära

Kuigi nädalaks me sinna ei jäänud, saime Transnistria kohta teada palju imestama panevat informatsiooni ka paari päeva jooksul. Esimene üllatav fakt oli see, et Transnistrias sündinud lapsed saavad esialgu Transnistria kodakondsuse ja 16-aastaselt on neil võimalik valida lisaks veel üks kolmest kodakondsusest: Ukraina, Moldova või Vene. Ka riigi ametlikeks keelteks on vene, ukraina ja moldova keel. Viimane on üldiselt sama, mis rumeenia keel, kuid Transnistria territooriumil kirjutatud kirillitsas.
Vähemalt pealinnas tundus kolmest ametlikust keelest domineerivaim olevat vene keel. Tänaval tulid meie juurde kolm teismelist neidu, kes kuulsid esimest korda kedagi oma kodulinnas inglise keeles kõnelemas. Kuna keskkond on üdini venekeelne ja -meelne, on kõik Ameerikaga seonduv äärmiselt populaarne. Nii saime ka meie tähesära osaliseks, sest ilma mitme erineva nurga alt tehtud fotoga me oma teed jätkata ei saanud.
Kohaliku üliõpilase sõnul tuleb Transnistrias maksta nii põhi- kui ka kõrghariduse eest, kuid selle tase olevat väga kõrge. Samuti on Transnistria elanikud väga uhked oma looduse üle – riik paikneb Dnestri jõe vasakkaldal, kus puhas õhk ja rahulik meeleolu. Ka poliitiline olukord on rahulik ning riigis elada ja viibida turvaline – kui kaks ja pool aastat tagasi (ilmselt naaberriigi Ukraina sõjalise olukorra tõttu) oli Transnistrias võimalik kohata sõjaväelasi, siis nüüd nägime vaid üksikuid mundris mehi, kes ajasid, toidukott näpus, oma igapäevaasju.
Eelnevast tulenevalt on kohaliku sõnul Transnistria ideaalne paik üliõpilastele ning vanuritele, kes moodustavadki enamiku rahvastikust. Tööealistel inimestel pole Transnistrias kerge: töökohti on käputäis ja need vähesedki madalama palgaga kui eluks vajalik.

Raha kui multifilmis
Transnistria ametlik rahaühik on Transnistria rubla, mille kurss on euro suhtes umbkaudu sama, mis oli Eesti kroon. Transnistria rublad pole aga käibiva rahana aktsepteeritud mitte kusagil mujal kui riigis endas. Lisaks ei saa Transnistria territooriumil maksta ühegi riigivälise pangakaardiga. Välismaalastel on oma pangakaardiga võimalik küll pangaautomaadist raha välja võtta, kuid kuna Transnistria pangad on ühendatud Venemaa pankadega, annab masin välja vaid Vene rublasid, mida saab kohaliku raha vastu ümber vahetada.
Kuna Transnistria raha mitte kusagil mujal ei aktsepteerita, võttis Transnistria rahvuslik pank 2014. aasta augustis vastu otsuse lasta lisaks paberrahale ning müntidele välja ka žetoone meenutavad rublad. Kuna erineva kuju ning värviga rahatähti on neli ja need näevad välja midagi niivõrd eriskummalist ja uskumatut, tahtsime ka meie endale suveniiriks koguda terve kollektsiooni, kuhu kuulusid 1-, 3-, 5- ja 10 rublane.

Transistria Foto: Kadri Org


Žetooni kujul olev 5-rublane. Kohaliku noormehe sõnul on uued rahatähed vanuritele äärmiselt ebasobilikud, kuna need on väikesed ning nad ei kuule, kui mõni žetoon peaks maha kukkuma.

Kuigi isegi Venemaa ei ole tunnustanud Transnistriat iseseisva riigina, toetub väikese tunnustamata riigi majandus peaaegu et täielikult Venemaa õlgadele. Ka linnatänavatel on võimalik märgata Transnistria lipuvärve ja sümboolikat kõrvuti suure venna ja parima sõbra, Venemaa omadega.

Transistria Foto: Kadri Org


Ei saa Transnistria läbi ilma Venemaata: mitmes kohas võib märgata Transnistria lipuvärve vennalikult Vene lipuvärvide kõrval lehvimas.

Transistria Foto: Kadri Org


Kui Transnistriat võiks ekslikult pidada range režiimiga riigiks, siis seal viibides taolist tunnet küll ei olnud: pühapäeva hommikul laulsid ja tantsisid Hare Krishna liikumisse kuuluvad inimesed valjuhäälselt pealinna peatänaval.

Tükike Eestit tunnustamata riigis
Lisaks žetoonidest rahale on Transnistrias märkimisväärt ka konjak Kvint, mille tehas asub Tiraspoli kesklinnas. Nimelt olevat tegemist parima konjakiga terves endises Nõukogude Liidus. Lääneriikides seda tänapäeval naljalt müügil ei leia, kuid Transnistrias kohapeal on see uskumatult soodne.

Transistria Foto: Kadri Org


Kuulsaima Transnistria toodangu, konjaki Kvint tehasepood.


Kuigi peamiselt domineerib Transnistrias vene kultuur ning köök, siis Tiraspolis leidub ka Moldova kahe kõige kuulsama restoraniketi – La Placinte ja Andy Pizza – söögikohti. Esimene neist on spetsialiseerunud Moldova rahvustoidu pakkumisele ja teine rahvusvahelisele ameerikalikule toidule. Seega täitsa Moldovast eraldunud Transnistria ei ole – ka postkaarti saates kleebiti ümbrikule Moldova postmark.
Meie ööbimiskohale lähimasse poodi astudes saime aga ahhetama paneva üllatuse osaliseks! Nimelt müüdi seal Eesti räimesid ning Kalevi maiustusi. Pidime tunnistama, et Transnistria on viimane paik, kus oleksime oodanud Eesti kaupa leida, eriti kuna pärast Leedut me enam Eesti tooteid välisriikides kohanud polnud. Järgmisel päeval astusime sisse ka Transnistria kuulsaima produkti – konjaki Kvint – tehaspoodi ja ka sealt leidsime eest suure Mesikäpa šokolaadi!
Kuna kodust kaasa võetud tooted olid juba ammu laiali jagatud ning ära söödud, kulutasime kogu alles jäänud Transnistria raha kodustele räimedele ja maiustustele.

Transistria Foto: Kadri Org


Meie silmist võis välja lugeda hoomamatut üllatust, kui toidupoes Eestist pärit räimesid müügil nägime.

Transistria Foto: Kadri Org


Kalevi šokolaadivalikut igale maitsele – nii mõrumat kui ka magusamat.

Transistria Foto: Kadri Org

Ka kohaliku konjaki Kvint tehasepoes oli müügil Eestimaine Mesikäpa šokolaad. Suure šokolaadi hind on eurodes veidi vähem kui kaks eurot.

Järgmise avastamiseni
Terves Transnistrias, mis rajatud üle kümne korra väiksemale maa-alale kui Eesti riik, on kaks linna ning viis rajooni. Paraku pidime seekord piirduma vaid pealinna, Tiraspoli avastamisega. Kuigi kohaliku noormehe sõnul riigis rohkem avastada polegi, kui näha Tiraspoli kaunist peatänavat ja teises linnas Benderis lossi, seadsime tema väite kahtluse alla ning võtsime nõuks, et tuleme kindlasti kunagi tagasi ja avastame seda huvitavat riigimoodustist veelgi pikemalt ja põhjalikumalt.
Selleks korraks seadsime sammud aga Tiraspolist väljapoole ja tõstsime pöidlad püsti, et juba kolmandat korda reisi jooksul minna tagasi Ukrainasse. Meid korjas peale kohalik taksojuht, keda me esialgu pelgasime, kuid kes meile sõbralikult ütles, et teab küll, mida püstine pöial tähendab.
Tema sõnul oli Transnistrias Nõukogude Liidu ajal kergem elada – oli töökohti ning tööd mitte pelgavatel inimestel ka raha. Lisaks koduriigi kodakondsusele oli tal aga ka Ukraina kodakondsus – selle riigipiirini ta meid viiski, kuna läks seal ootavale kliendile järele, ja meie jõudsime ilma igasuguste intsidentideta Transnistria riigipiiridest väljapoole.

Transistria Foto: Kadri Org


Ukraina riigipoolel tundus Transnistriasse sisenemine olevat üsnagi populaarne.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare