Riigi keskosas, poolel teel Musta mere ja Sofia vahel asuva väikese Koprivštitsa nime teab Bulgaarias igaüks. See küla tekkis 14. sajandil rikka karjakasvatuskeskusena maalilisse orgu jõe ääres.

Praegu 2900 elanikuga linnas olis siis inimesi 10 000 võrra rohkem ning lisaks inimestele elas seal 120 000 kitse-lammast ning 2000 hobust. Türgi võim andis Koprivštitsale vastutasuks maksude kogumise eest autonoomia ning külas olid kuldsed ajad.

Oli raha ja kerkis ilusaid maju, mis tänaseni alles on. Oli aega õppida ja kodukandi tuleviku üle arutlada – oli ainult aja küsimus, millal need arutelud katsega türklaste vastu üles tõusta lõppevad. 1876. aprillis tegidki Koprivštitsa mehed esimese katsega Bulgaaria Türgi võimu alt vabastada. Mitme revolutsionääri majast on saanud praeguseks majamuuseumid, kuhu sisse pääseb.
Revolutsionääri elu ei olnud nende majade järgi otsustades kindlasti mitte vaene. Näiteks Todor Kableškovil, kes sai revolutsiooni sepitseda linna hommikupäikese poolsel küljel asuva elegantse residentsi varjulisse aeda ulatuval ülemisel korrusel.
Bulgaaria mäletab ja armastab teda aga mitte selle kauni praegu arhitektuurimälestiseks oleva maja pärast, ajalukku ongi ta läinud ühe kirja autorina, 20. aprillil 1876 kirjutatud ülestõusu algust tähistava kurikuulsa verise kirja autorina, mille ta kirjutas revolutsiooni esimese türklasest ohvri verega.
Ilmselt võis ta kirja valmis kirjutada isegi oma kalli nikerdustega kirjutuslaua taga, sest türklase lasi ta maha üsna oma kodu lähedal, silla peal, millele iga külaelanik ostab viidata kui Esimese Lasu sillale.

Ülestõus suruti maha, kuid viis ometigi selleni, et aasta hiljem kuulutas Venemaa Türgile sõja ja alates 1393. aastast Türgi võimu all olnudBulgaaria vabanes 1878. aastal.

Koprivtšitsa

Kuid praegu võib öelda, et tänu türklastele sündisid Bulgaaria kõige maalilisemad külad. Kui Koprivštitsa õitses tänu Türgi maksurahale, siis Kaunid Rodope mägikülad rajasid rohkem kui 300 aastat tagasi bulgaarlastest kristlased, kes otsisid pelgupaika türklaste agressiivse islami-propaganda eest, varju kõrgmaa. Rodope mägedesse Lõuna-Bulgaarias kerkisid külad nagu Kovačevitsa ja Letšen – massiivsed kohalikust kivist plaatidega katustega mägimajad järskudel mäeveergudel.

Kindlusemüüre meenutavad kõrged esimese korruse seinad varjasid rahulikul ajal lehmi, lambaid ja põllusaadusi, keerulisematel päevadel kaitsesid türklaste eest aga kõiki ja kõike.

1950ndatel jäid peaaegu tühjaks, nüüd on taas asustatud: arhitektuurimälestisena kaitse all olevates külades on vändatud kümneid ajaloolisi filme, mille peaosatäitjad on otsustanud peale võtete lõppu sinna jääda, vähemalt suvitama – filmifanaatikud tunnevad seal kindlasti ära pea iga teise või kolmanda inimese külatänaval.