TENERIFE SEIKLUSED | Neid pole vähe, kes tänaselgi päeval kurja hakkavad vanduma

 (1)
TENERIFE SEIKLUSED | Neid pole vähe, kes tänaselgi päeval kurja hakkavad vanduma
Pixabay

Kuigi ma ennast mingiks õigeks giidiks ei pea, on mul ettekujutus ühest suurepärasest giidist täiesti
olemas. Teadmistel ärme siinkohal pikemalt peatugi, see on tasemel giidi puhul ju kogu professiooni alus
ning endastmõistetav.

Vähemasti ideaalis, tegelikkus võib sellest vahest erineda. Teisele kohale platseerub ilmselt võime neid teadmisi jagada nii, et kuulajad kolmanda lause järel või selle jooksul
magama ei jääks.

Ja edastada seda infot sellises järjestuses või vormis, et ka pinnapealselt kuulates tekiks kuulajas mingigi terviklik visioon. Ehk siis Tenerifel tuuritades ettekujutus sellest saarest kõige
tema ajaloo, geograafia ja tänapäevaga – sellest, miks see saar on just selline ja oma erilisuses
kordumatu ja millest lõunaosa hotellidžunglis kakerdades uduaimugi ei saa.

Giid on ainuke inimene terve bussi peale, kes kogu päeva mõttega asja juures on, tal pole muud valikut. Ülejäänud puhkavad ning õigesti teevad, selleks Tenerifele ju tuldigi. Bussijuhi jätame ka siinkohal kõrvale, sest vähemasti Tenerifel ei saa nad eestikeelsete saaretuuride ajal küll põrmugi räägitavast sotti.

Või siis saavad valesti – mul on meeles juhus, kus üks keskealine bussijuht mind õhtul koju sõidutades ettevaatlikult järgmise teema üles võttis. Vabandades küll kohe, et ega ta ju mõmmigi ei mõista, aga et tal on kõrva jäänud, et jutuks on Franco ja Hitler ja Mussolini ja et sa räägid muudkui et fašist ja fašist.

Seotud lood:

Et fašist võis ta ju olla, aga kas giid ka teab, kui palju ta Hispaaniale ja eriti Tenerifele head on teinud? Mille peale ma teda rahustasin ja ütlesin, et püüan jääda nii objektiivseks kui võimalik ja see f-tähega sõna käib jutust niipalju läbi sellepärast, et kodusõja alguses praktiliselt sundkäiguna Hitleri ja Mussolini käest lunitud sõprus maksis talle kätte elu lõpuni ehk ligi 40 aastat.

Ja neid pole vähe, kes tänaselgi päeval kurja hakkavad vanduma, kui caudillo (hisp. keeles „juht“, Franco enda võetud tiitel) jutuks tuleb.

Loe veel

Niisiis on bussike täis inimesi, kelle aju on rohkem või vähem puhkuselainel ja giidi mulinale
keskendumist ei tee lihtsamaks ka kirevus, mis terve päeva jooksul silma paitab. Lopsakad
männimetsad, läbi pilvede sõitmine, ootamatult kirevad laavaväljad, serpentiini mööda laskumine Masca kuristikku, konkista aegsed linnasüdamed jne jne – seda kõike on tegelikult ühe päeva kohta ehk liigagi palju, aga rannad, ookean ja ööelu nõuavad ju ka oma ja turisti aeg on kallis.

Seega on tingimused saaretuuridel äärmiselt viljastavad karastamaks giidi ning lihvima tema kolmandat põhieeldust ja selleks on loomulikult kannatalikkus ehk pikk meel. Mis toob meid sujuvalt temaatika juurde, milleks on:

TASULISED KÜSIMUSED

Et turistid on võimelised tõesti jaburaid küsimusi küsima, oli meil eelnevalt juba juttu ja saaretuurid
toodavad folkloorile loomulikult jätkuvalt lisa.

Tasuliste küsimuste termin kui selline pole muide sugugi minu enda väljamõeldis, vaid ühe kaastundliku turisti oma, kes mulle kord peale järjekordset pärli kõrvale ujus ja vaikselt soovitas sellistele küsimustele vastamise eest ekstra tasu võtta.

Ma pean tunnistama, et ma läksin sellest mõttest nii elevile, et takkajärgi ei mäletagi, milline küsimus sellise merkantiilse ettepaneku kaasa tõi. Ja aastate jooksul olen ma täheldanud, et tasuliste küsimuste kõlamise sageduselt paneb ükskõik millisele teekonna punktile pika puuga ära üks Tenerife pärleid La Orotava linn saare põhjakaldal.

Muidugi on võimalik, et turiste inspireerib lopsakas loodus ja ehedast ajaloost tiine õhk, aga
tõenäolisem on siiski, et küsijaile impulsiivsust kütab eelmine peatus- La Orotavale eelnenud Icod de Los Vinos, kus Malvasia veinimuuseumis degusteeritakse teadagi mida ja sellele järgneval lõunasöögil ei koonerdata selle nektariga samuti mitte.

Igatahes on kõik stiilinäited elust enesest ja kui ma vaid oleks vaevunud nende aastate jooksul kõik kirja panema, saaks neid omaette vihiku üllitada. Eredaimad näited on alljärgnevas lõigus.

III KOHT


Turist tuleb ligi ja ütleb, et ta on hoolega vaadanud ja purustustest pole kuskil jälgi. Kas need majad on tõesti nii tugevatena ehitatud või milles konks on? Ma kuulan teda tähelepanelikult, aga ausalt öeldes ei saa pihta, millistest purustustest käib jutt.

Ja nii küsingi, et millest need purustused peaks küll olema? Ja turist justkui vabandavalt ütleb, et ta sai hommikul mu jutust nii aru, et see vana vulkaan olla ju kokku kukkunud? Mille ma tunnistan tõeks – ütlesin küll ja kukkus tõesti. Ja kordan üle, et see juhtus ca 200 000 aastat tagasi.

II KOHT

Ikka La Orotavas, kus siis veel. Lõõtsutame mäest üles pressida, veebruari kohta on ka põhjakaldal
harukordselt palav ja jääme pidama Casa de Los Balconese ehk rõdudega maja ees, mis oivaliselt
säilinud Kanaari arhitektuuri pärlina on suht-koht kohustuslik ära vaadata.

Ikka nende puidust rõdude pärast, mis majast vaid veidi nooremad on. Ja eks ikka selleks, et paremini meelde jääks, küsin oma turistide käest, mida olulist sündis Eestis 1632? Väga-väga harva juhtub, et kohe mitte keegi ei tea, tavaliselt on teadjaid palju, et see on meie Alma Materi ehk Tartu Ülikooli asutamisaasta.

Ja nii ma siis räägingi, et samal aastal kui Kusti ehk Gustav Adolf Academia Guustaviana asutamisürikule alla kirjutati, hakati selle koha peale maja ehitama. Ja siis küsib üks turist, kas ta võib ühe kiire küsimuse vahele küsida.

Muidugi võib! Peab koguni! Ja siis see turist küsib: kas on ka teada – ega ta ei mõtlegi, et aasta
täpsega, aga noh nii umbes – et kas ühesõnaga on teada, millal see maja ehitatud on? See paus enne üldist naeru tõesti kandis. Palavus, mis muud.

I KOHT

Antavad olud ehk aeg ja koht enam-vähem samad. Eelkirjeldatust ca pool tundi hiljem. Me oleme
rõdudega maja ära vaadanud, rõdudega majast üle tänava asuva turistilõksu ehk Casa Turista (veelgi vanem ehitis, aastast 1590) ka ära näinud, imetlenud Casa Turista terrassilt avanevat postkaardi-vaadet Orotava orule ja laskume mööda tõeliselt järsku tänavat all-linna poole.

Kõik käivad väga lühikeste sammudega, sest tänav on tõesti järsk ja basaldist tänavakivid suht libedaks kulunud. Küsimuse autoriks muide sama persoon, kes auhinnalisele teisele kohale pretendeerib.

Ta nõksatab seisma, vaatab tuldud teed pidi tagasi üles, siis meie mineku suunda alla ja küsib (ikka oma poolvabandavat tooni minetamata), kas ta võib veel ühe küsimuse küsida. Ikka võib ju! Ja küsimus kõlab: kuidas küll autod siit talvel üles saavad???

Ma kordan tema väljavabandamiseks üle, et veebruari kohta oli tõesti väga palav ja see tänav on ikka tõesti väga järsk. Vahest aga toob küsimus kaasa keskustelu, mis vajab eraldi esiletõstmist:

Üks proua nihkus mulle Casa Turista terrassil külje alla ja küsis, et kas ta võib küsida. Endal selline nägu peas, nagu järgneks siit palve avalikustada mõni eriti intiimne detail giidi eraelust või miskit kui mitte siivutut, siis vähemasti kaheldava delikaatsusega asjaolu. Ja ta oli tõesti elevil.

Peale sellist julgustavat sissejuhatust andsin ma muidugi loa küsida ja olin ise ka parasjagu põnevil, et mis sealt siis nüüd tuleb.
Aga proua viipas eemale savikoja poole ja küsis, et kas ma tean, kes see on. Ma vaatasin osutatud
suunas ja nägin seinal Tara kujuga plakatit, mis on seal alati olnud. Ja proua rääkis juurde, et ta on neid kujukesi suveniiripoodides üle kogu saare ennegi näinud ja mõelnud, et kas see on mingi jumal või...?

Ma siis rääkisin niipalju kui tean – et see kujuke kaevati välja Gran Canarial juba millalgi 19. sajandil ning nagu juba juttu oli, hoolimata kahtlemata arenenud ilumeelest põliselanikest guantšid peaaegu ei joonistanud ja kohe üldse mtte kujukesi ei vorpinud, seega see ongi ainuke skulptuur või kujuke, mis Kanaari saartelt ülepea leitud. Kõikide saarte peale kokku ja 2 sajandit tominud väljakaevamiste peale kokku.

Ja et eks sellepärast on teda ka niipalju reprodutseeritud, et suveniirikaupmeeste mure turistide
raha kulutamise võimaluste mitmekesistamisel on ühtviisi nii siiras kui tegudele ärgitav jne.

Proua kuulas kaasa noogutades kõik kannatlikult ära ja uuris siis edasi – ise vandeseltslikut hoiakut minetamata – et see on küll kõik väga huvitav, mis ma rääkisin - tõesti, aga tegelikult küsis ta ju paraku hoopis midagi muud: et kas ma äkki juhtumisi ikkagi tean, et KES see on?

Ja ma tunnistasin prouale ausalt, et ma ei tea. Aga lisasin ruttu enese õigustamiseks, et meid mitteteadjaid on rohkem. Ehk siis mitte keegi ei tea kahjuks.

Et on küll teooriaid. Et üksvahe räägiti temast kui viljakusejumalannast, teda on peetud
müütiliseks maaemaks, aga just viimasel olen ma lugenud seisukohavõtte, et tegemist on hoopiski
meesterahvaga. Niiet mine sa võta kinni.

Vahepeal olime me kujule lähemale läinud ja meiega oli liitunud veel üks proua, kes siis omakorda pead väänutades uuris kuju alt üles ja ülalt alla, (iseäranis alla) ning ise sinna juurde filosofeerides, et kui ta tõesti oleks mees, siis oleks talle ju lihtne olnud sinna allapoole...“

Aga tema väga põnevaks kujuneda tõotanud mõttekäigu katkestas kolmas proua, kes vahepeal meie selja taha oli hiilinud ja kuulutas kärinal ja resoluutsusest pakataval häälel: „Muidugi on
see mees – kas te siis ise ei näe, et aju ei ole!“

Igatahes olgu Achaman (guantšide „peajumal“) kiidetud, et uudishimu pole maailmast otsa saamas ja soovin kõigile giididele filosoofilist üleolekut teadmisest, et päris igale küsimusele pole kellelgi vastust

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare