Suurejooneline rüht ja salapärased pilgud


Suurejooneline rüht ja salapärased pilgud
Argentiina

Lisa Nygard sõitis terviserikke kiuste vaatama oma ammust sala­armastust Buenos Airest.

Minu salajane ja väga isiklik suhe Argentinaga algas kunagi kaheksakümnendate keskel, kui olin tollase filmilevi toimetaja ja ajakirjanikuna ihuüksi maalt, mida enam olemaski pole - ENSVst - esindamas vabariigi filmilevi tollal ühel prestiižseimal rahvusvahelisel Ladina-Ameerika filmifestivalil Kuubal. Meelde on jäänud festivali kolmanda päeva õhtune läbivaatus, mis peegeldas tollast hetkeseisu Argentinas: elektersinisel ekraanil moodustusid kahe inimese õrnalt tajutavad kontuurid, taustaks tangorütmid. Ent Buenos Aireses polnud ma kuni tänavuse aastani veel kunagi käinud.

Varane lend tähendas Stockholmi kodunt lahkumist kella kolme ajal hommikul, et eripagasiga esimesse klassi sisse registreerida. Olin juba enne väljalaendu väsinud ja magamata. Lennuki tõustes hakkas järsku halb, pardal leidus doktor, kes konstateeris, et süda jätab lööke vahele.

Seotud lood:

Kui kahe tunni pärast Frankfurdis maandusime, oli kari arste ümber elektriauto ja kaalul oli kogu me saatus, kas viiakse haiglasse või lastakse lennukisse. Paari süstlatorkega oli asi kontrolli alla saadud, kõik muud reisijad juba pardal, meie aga ikka veel väravas kauplemas nagu turul. Siis tuli lõppeks esimene piloot ärritunult ja ütles, et lõpetage see tsirkus, kui inimene tahab lennata ja tunneb ennast just praegu OK, võtame meie oma arsti ja ravimid pardale ja stardime. Oleme ausad, natuke hirm oli, aga kirjutasin kõigile paberitele vapralt alla - meid aidati lennukisse ja peaaegu kohe läksime rajale. Stjuardess tõi pehmed sussid, tugisukad, pidžaama ja hommikumantli, kruvis tooli lahti sängiks, tohter kontrollis üle vererõhud ja andis ühe rahustava - rohkem ei mäleta ma midagi. Nii head und pole mul enam kaua olnud. 15 pikka tundi.

Loe veel

Kui silmad avasin, vaatasid mulle esmalt vastu abikaasa murelikud silmad. Pole häda, vastasin. Olime Patagoonia kohal, maandumine tunni aja pärast. Doktor tuli ja vaatas mu üle, ütles, et asi paistab päris normaalne. "Kui te nüüd soovite, siis võite klaasi šampanjat saada, aga mitte enne sooja einet." Lennuk liugles väga rahulikult rohetaval pustal, nagu kuskil Kesk-Euroopas. Hilisest väljalennust hoolimata, olime siiski oma maandumisaja kinni püüdnud ja saabusime täiesti graafiku kohaselt koos päikese laskumisega.

Pistarini on seninähtud suurtest rahvusvahelistest lennuväljadest üks rahulikumaid ja stressivabamaid. Pagas tuli kohe, transport ootas, nüüd oli aeg maha rahuneda. Paikneb Pistarini nagu Arlandagi suhteliselt kaugel keskusest, kuid esimesed pildid, just pimeduse saabudes, meenutasid küll rohkem Havanna-reisist tuttavat lennuväljateed: palju lagunenud vana liivakivist arhitektuuri, suhteline räpasus ja liiklus, mis nihkub teosammul. Higine, niiske, temperatuur võis pärast päikesloojangut olla pisut üle paarikümne soojakraadi, ent muidugi Euroopast maandununa tundus see harjumatult järsu muutusena kuumana.

võttis pisut üle tunni Buenos Airesesse sisse sõita - kui mõelda, et Buenos Aireses on 47 eeslinna ja umbes sama palju elanikke kui kogu Rootsi Kuningriigis, siis pole see muidugi ime. Kuid südalinna tase on nagu kõikides Euroopa suurtes kultuurimetropolides ega anna kuskilt mingit kriitikat teha. Teenindus on parem kui Pariisis või Stockholmis.

Pagasikandjad toimetavad kõik kiiresti numbrisse, saame ekstrakaardid bisnistsentrisse, kus on arvutiühendus ööpäev läbi. Läheme kõigepealt ja teavitame oma lähedasi, et oleme kohal ja kõik on paigas. Ülevalt lounge'ist avaneb imepärane vaade nii sadamale kui südalinna klaaspaleedele. Uskumatu, et selliste sajanditevanuste fassaadide sisse võib ehitada sedavõrd viimase peal disaini- ja teenindusvõimalustega maitsekalt kujundatud hotelle.

See on imetlusväärselt suurejooneline.

On üllatav, kui palju jääb eri kvartalitesse tangokoole, kultuurilooga seotud restorane ja kohvikuid. Mu kolleeg on siin korduvalt tööreisidel olnud ning tunneb end erinevalt minust täiesti nagu kodus. Vastab absoluutselt sada protsenti tõele, et Buenos Aires on kõige euroopalikum metropol Ladina-Ameeikas. Kuigi meid ümbritseb peamiselt hispaania keel, kuuleb ka palju itaalia- ning prantsuskeelseid kõnekatkeid. Tulemaa piirkonnas on veel tänaseni indiaanlasi, 16. sajandil rändas sisse palju rahvast Peruust, Tšiilist ja Paraguayst. Kui järgnevatel päevadel ööeluga tutvume, avastame, et see on imepäraselt turvaline ja rahulik, vaoshoitud nagu temperamentne tangogi - sensuaalne ja kirglik, kuid kontrollitud oma sisemiste reeglitega. Kesklinna mastaapsed galeriid, päevasel ajal suurejoonelised kaubanduskeskused, muutuvad õhtutel sageli tangoesituspaikadeks või moedemonstratsioonilavadeks.

Pealelõunasel ajal on Buenos Aireses kõige mõnusam end tänavakohvikus kohvitassi taga lõdvestada ja lihtsalt inimesi jälgida. Üha enam ja enam leian end mõttelt, et täpsed sõnad iseloomustamaks tänavapildi argentiinlast on väärikus ja uhkus. Nad on enam teadlikud oma kultuuristaatusest. Argentina on maa, kuhu võib täiesti rahuliku südamega tulla lihtsalt ilma reisiagendist vahendajata: teha arvuti taga või raamatupoes veidike kodutööd ja siis kohale sõita. Ajalugu on rikas ja vaatamist palju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare