Sri Lanka – Poya päev, kõrgete lainetega surfiparadiis ja rahvarohke pealinn Colombo



Võimsate lainetega Weligama rand ja Taprobane nime kandev saar, kus asub vaid üks villa. See saar on aegade jooksul olnud inspiratsiooniks paljudele muusikutele ja kunstiinimestele ning praegu omab seda üks Austraalia ärimees.
Võimsate lainetega Weligama rand ja Taprobane nime kandev saar, kus asub vaid üks villa. See saar on aegade jooksul olnud inspiratsiooniks paljudele muusikutele ja kunstiinimestele ning praegu omab seda üks Austraalia ärimees. Foto: Kadri Org

Kuigi maandusime Sri Lanka pealinna lähistel lennujaamas, külastasime Colombot alles kahel viimasel saarel veedetud päeval. Enne suurlinna minekut kogesime aga lõunaosas omal nahal võimsaid surfilaineid ning tähistasime üleriigilist täiskuupüha.

Saare lõunaosa läänekaldal paiknevate (miskipärast eriti just venerahvusest) puhkajate seas populaarsete randade poole hakkasime sõitma kohalike jaoks pika nädalavahetuse hakul, kuna pimenedes taevalaotusele ilmuva täiskuu tõttu oli reedene päev enamus inimeste jaoks vaba.
Nimelt on Sri Lankas kui valdavalt budistlikus riigis lisaks Gregoriuse kalendrile usuliste ja ametlike ürituste tähistamiseks kasutusel lunisolar ehk kuu- ja päikesekalender, kus arvestatakse iga kuupäeva puhul nii kuuseisu kui ka päikeseaastat. Igal pannkooki meenutaval täiskuul on oma nimi ja nendel päevadel mälestavad inimesed budismi põhisündmusi. Taolisi pühasid on olenevalt aastas 12 või 13 ning kohalikud ei pea siis tööle minema, vaid see on päev, mil minna templitesse oma usulisi rituaale tegema. Pangad, poed ja muud ettevõtted on sellel päeval suletud ning ka alkoholi ja liha müümine on keelatud. Kuigi meid oli varem hoiatatud, et Poya päeval võivad külad ja linnad tunduda väljasurnuna ning võiksime varuda endale söögipoolist, siis üllatuslikult leidus rohkelt kohalikke söögikohti ning peamise Sri Lanka toidupoeketi Food City poode, mis olid avatud argisel ajavahemikul.

Poya päev ehk täiskuupüha on töölt vaba, et inimesed saaksid külastada templeid. Mööda rannikut edasi liikudes nägime piltilusate vaadete keskel pühakoda, mis ehitatud saarele. Foto: Kadri Org
Külastasime käsitööna valmivate kujude sepistamise tehast. Kuna Sri Lankas on igas endast lugupidavas majapidamises altar, kus Buddha või Ganesha kuju, siis pea igas väiksemas linnas on taolisele ettevõttele turgu. Foto: Kadri Org
Seotud lood:

Rannikuäärne hubasus
Teekond väikelinna Weligama poole kulges mööda piltilusate liivarandadega rannikut. Kuulsime varem kohalikelt ja teistelt reisisellidelt, et mereäärsetest küladest mööda sõites võib märgata ikka veel hävingut ja kahju, mida tekitas 2004. aastal India ookeani maavärin ja sellele järgnenud tsunami. Nägime küll mitmeid mälestusmärke ja –tahvleid majadel, mis märkisid seost looduskatastroofiga, ning organisatsioonide kontoreid, mille eesmärk aidata tekkinud kahju likvideerida ja inimestel igapäevaeluga edasi minna, kuid silmaga nähtavaid kahjustusi me rannikualal ei tuvastanud. Pigem tundus piirkond liiga ilus, et tõsi olla – nägime keset merd väikesel saarel paiknevat templit ning rannakohvikuid- ja restorane, kus pimeduse saabudes süüdati igal laual õdus küünal.
Rannikuäärde tunduski koondunud olevat kogu vilkam elutegevus: seal müüdi värskeid kalu ja mereande, mindi paatidega merele uusi püüdma, pakuti delfiinide ja/või vaalade vaatlusretki ning seal asusid surfikoolid ja surfilaudade laenutuspunktid. Enamik turistidest kas peesitas kuumal rannaliival või hullas vees surfilauaga kõrgetel lainetel. Kohalikud pidid kuuldavasti merevett ja päikest pelgama, mistõttu kandsid nemad pikki riideid ja hoidusid pigem puude varju. Kuna olime just Indiast tulnud ning meid ootas ees veel palju troopilisi riike, siis olime pigem kohalikega sarnased ja nautisime sooja meretuult vilus, kuna ei tahtnud tüüpilise lääneinimese moodi oma nahka punaseks põletada. Küll hullasime aga ka ise suurtel, pikkadel ja kandvatel surfilainetel, mille sarnaseid me kunagi varem elus näinud polnud.

Loe veel

Kui me seal viibisime, kannatasid pealinna ümbruses elavad inimesed parasjagu põua käes ning oli oht, et kaevud jäävad kuivaks. Kogesime paari tugevat troopilist vihmavalangut, aga kohalike sõnul sellest ei piisanud – vaja oli mitmeid päevi kestvat ladise Foto: Kadri Org

Peatusime Weligamas kohaliku pere juures, kes pakkus kodumajutust. Meiega samal ajal veetsid kõrvaltoas oma puhkust ka üks noor Venemaalt pärit perekond – lapseootel ema, isa ja paariaastane laps. Tundsime end nendega suheldes uskumatult koduselt – saime praktiseerida Ida-Euroopas meelde tuletatud vene keelt, kõneleda siinse ja sealse elu erisustest ning nad jagasid meiega ka enda kodumaalt kaasa toodud neljaviljahelbeid. Pärast nii pikka aega Eestist eemal viibimist oli riisi või rasvaste pirukate asemel hommikul korraliku pudru söömise võimalus meile kui taevane kingitus!
Koduse tunde lõi ka pererahvas: igal õhtupoolikul serveerisid nad aias teed, üllatasid oma külalisi lõunasöögiga ning jutustasid aias askeldades elust ja olust. Kui Euroopas tuleb vahel ikka koju kutsuda elektrik või torumees, siis meie viimasel sealviibimise hommikul oli perenaine kutsunud palmironija. Tegemist oli noormehega, kes oskas end jalge vahele kinni seotud nöörijupile toetudes palmipuust üles vinnata, kookosviljakobarad puu otsast lahti lõigata ja siis need tervena maapinnale tuua. Kodumajutusest lahkumise tippsündmuseks jäigi meile kookosvee joomine, mis oli palmipuult äsja alla toodud – täpselt nagu oleks sügisel Eestis õunapuult vilja noppinud ja sellesse siis kohe hambad sisse löönud.

Taamal hiiglasuur Colombo sadam, mis on strateegilise paiknemise tõttu India ookeanis üks olulisematest terminalidest Aasias. Foto: Kadri Org
Rongipileti ostmise järjekorras ootavad kohalikud. Foto: Kadri Org



Täisring saare lääneosas
Järgmisena võtsime suuna pealinna poole, mille külastamise olime jätnud reisi lõppu. Sri Lanka puhul oli meie jaoks imestusväärne, kui tihedalt ja laialt on erinevad paigad üle riigi omavahel ühendatud – kui bussijaama jõudsime, oli Colombo poole sõitev buss just lahkumas. Läksime peale, kuid kui buss juba ligi kümme kilomeetrit sõitnud oli ja konduktor eesotsast meieni jõudis, nõudis ta meilt kolme täispileti hinda. Nimelt ütles ta, et peame lisaks endale maksma ka oma kahe pagasi eest – kummastust tekitas siinkohal aga fakt, et nende eest tahtis ta enda meelest sõbralikult ja meid soosivalt vaid ühe pileti hinda. Kuna me ei olnud nõus rohkem kui iseenda eest maksma, ütlesime, et lähme järgmises peatuses maha. Täpselt nii ka tegime. Pidime tee ääres (kokkuleppelises ja ülejäänud sõiduteest mitte eristuvas) peatuses ootama aga vaid kümmekond minutit, kui meist möödus järgmine Colombosse sõitev buss, kus konduktor ei teinud pagasitest väljagi ja müüs kohe piletid vaid meile.

Sri Lanka pealinn Colombo, mis pärast maapiirkondades ringi käimist tundus väga modernne ja kaasaegne. Foto: Kadri Org

Pärast kolme nädalat pigem väikelinnades ja maapiirkondades ringi käimist, tundus pealinn olevat esmapilgul väga läänelik ja moodne. Esialgu saime suurlinna melust suhu aga vaid üürikese maitse, kuna kohale jõudes käisime söömas ja suundusime rongijaama, et sõita tagasi külla, kus meid kohalik pere ootamas, kelle juurde olime tulnud ka otse lennujaamast. Sinna jõudes olimegi saare lääneosale täisringi peale teinud ja jõudnud tagasi kohta, kus oma teekonda alustasime.
Jäime nende juurde veel kaheks ööks ja maitsesime Sri Lankale omaseid toite ja jooke, mida me veel enne maitsnud ei olnud. Üheks selliseks kõhutäiteks oli hopper, mis kujutas endast krõbedat kausikujulist taignast valmistatud moodustist, mille keskele löödi soovi korral ka muna. Väga suurt maitseelamust see ei pakkunud ja oli pigem lihtsalt taldrikul karrikastmele sisutihedam kaaslane, aga meil oli hea meel, et saime enne saarelt lahkumist maitsta toitu, mida nägime, et paljud kohalikud tihtipeale pugivad ja mis oli kirjutatud pea iga söögikoha menüüsse. Lisaks sellele saime maitsta ka kohalikku alkohoolset jooki, mis tuntud nime all coconut toddy. Tegemist on joogiga, mille algmaterjal kogutakse kookospalmi õitest ja mida siis veidi keerulisemal moel edasi töödeldakse ja käärida lastakse. Käisime seda kohalikus veidi suuremas külas ostmas ning meie imestuseks sai seda üsnagi peidetud räämas paigast, kus märjuke ise asus hiiglasuures tünnis. Müüjate sõnul olime liiga varajased ning kohalikud pidavat tulema mõned tunnid hiljem, kui jook on natukene rohkem seisnud, ja siis pidavat see tünnitäis paari tunniga srilankalaste kõhtudesse rändama. Kookose maitset oli joogis tunda küll ning kogemuse mõttes oli taolise huvitava ja üdini kohaliku keelekastme maitsmine igati väärt kogemus!

Parem slummielu kui kortermajad
Viimasel Sri Lanka hommikul sõitsime terveks päevaks pealinna. Lisaks modernsematele tänavatele ja hoonetele nägime nüüd ka nii slummilaadsemaid kante, kohalikku turgu, kaubandustänavaid, suurt sadamat kui ka pooleli olevaid konstruktsioone.
Enne saarele reisimist kohtasime Goas Sri Lankalt pärit noormeest, kes rääkis meile, et pealinnas paikneb mitu slummi, kus kümned tuhanded inimesed elavad räpasuses ja kitsikuses. Temal oli idee ja südamesoov neid inimesi aidata ja ehitada neile sotsiaalprojekti raames hügieenilisemate ja inimlikemate tingimustega eluasemed. Sedasama kuuldud üllast ideed ka teiste kohalikega jagades jäid viimased aga skeptiliseks ja ütlesid meile, et slummides elavad inimesed ei taha tegelikult sealt ära kolida. Nimelt on pärast 2009. aastal lõppenud kodusõda ja terroristliku rühmituse võimu likvideerimist Sri Lankal vähenenud vaesus enam kui poole võrra, kuid see on kaasa toonud veelgi intensiivsema linnastumise. Ka valitsus on proovinud tegeleda inimeste ümberasustamisega ja ehitanud pealinna põhjaossa tuhandeid maju, kuid inimesed naasevad ikka vanasse elupaika ja eelistavad kesklinnas kitsikuses ja räpasuses elamist kaugemal ja paremates tingimustest pesitsemisele. Eelnevate teadmiste võrra rikkamad, jälgisime pealinnaelanike elukorraldust hoopis teise pilguga ja mõistsime paremini, miks nad on valinud endale elukorralduse, kus elavad hulgakesi koos kitsikuses ja räpasuses.

Külalistemaja perenaine oli kutsunud hommikul palmipuuronija, kes mõlema jala külge seotud nöörijupile toetades end üles vinnas, et siis küpsed kuningkookose (King Coconut) kobarad alla tuua. Foto: Kadri Org
Colombo üks peamistest kirevatest ja rahvarohketest kaubandustänavatest. Foto: Kadri Org
Olenevalt aastast tähistavad srilankalased 12 või 13 täiskuupüha. Foto: Kadri Org

Lisaks olime eelnevalt kuulnud, et Hiina on rohkelt Sri Lanka majandusse investeerinud ja seetõttu võetakse saarel palju puid maha ja reostatakse loodust. Selle kõrval on Hiina aga üleüldiselt oma mõju ja kohalolekut riigis suurendanud ja proovib seal pidevalt aina tugevamini kanda kinnitada. Pealinnas ringi kõndides nägime pooleli olevat ehitist, millel peal suured hiinakeelsed kirjad. Mõtlesime, et on päris kahju, et Sri Lanka majandus ja loodusressursid aina enam Hiina mõju all on, kuid reisikaaslane tõi ehitise poole viidates välja, et vähemalt loovad nad kohalikke töökohti. Meie silmad ja suu jäid aga pärani lahti, kui märkasime, et konstruktsioonil ei olnud mitmekümne töötaja seas märgata mitte ühtegi kohalikku, vaid ka kõik ehitajad olid pärit Hiinast!

Toddy müügikoht asus räämas ja varjulises urkas, kuhu mitte-teadjad kuidagi minna ei oskaks. Foto: Kadri Org
Tünnis valmiv kookose toddy, mille järele pidi kohalikus külas olema nõudlus suurem kui pakkumine – õhtupoolikul, kui jook on piisavalt kaua valminud, pidi see juba paari tunni jooksul otsa saama. Foto: Kadri Org

Päev pealinnas veeres aga kiirelt õhtusse ja saime aru, et avastada ja näha oleks olnud veel väga palju rohkem. Istusime kellaajaliselt umbkaudu tööpäeva lõpus bussile, mis pidi meid viima lennujaama – see tähendas aga, et olime tunde liiklusummikus ja jõudsime kohale plaanitust palju hiljem. Õnneks olime aega varunud ning meie lend kodumaast veelgi kaugemale ida suunas startis alles kesköö hakul. Väikeselt Sri Lanka saarelt pilvepiiri poole tõustes saime aru, et see nii pisike ikka ei olnud, kui enne tundus, ja saar peitis endas nii palju avastamisväärset ja huvitavat, et seal veedetud kolmest nädalast jäi ikka väheks. Võtsime nõuks kunagi tulevikus Sri Lankale naasta ja avastada ka saare (endist konfliktset) põhjaosa ning idakallast. Teisalt oleme mõlemad kindlad, et tolleks ajaks on saarel turismisektor kindlasti rohkem laienenud ja arenenud ning selle arvelt on autentset kohalikku kultuurikogemust veidi keerulisem saada kui sellel käigul.
Rännuteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.

Pealinnas paiknev turg, kus peamiseks müügiartikliks oli erinevates värvitoonides banaanikobarad. Foto: Kadri Org
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare