Kuna imeliste vaadetega rongisõidust tahavad osa saada paljud, siis nimetatud rongi saabudes on Kandy peatus üldjuhul üle rahvastatud ja on oht, et kõigile pileteid ja kohti ei jätku. Osaliselt sellest ning tulenevalt ka meie armastusest maapiirkondade vastu otsustasime veeta kaks ööd Kandyst eemal ning minna rongile mõned peatused enne suuremat linna.


Õppetunnid kohalikust meditsiinist

Väikelinn, kuhu suundusime, kandis nime Mawanella ja kuigi see oli Kandyst vaid 25 kilomeetri kaugusel, sõitsime sinna mööda kõrgeid mäeahelikke ja järske kurve ligi kaks tundi. Pika sõidu kompenseerisid aga bussiakendest vaikselt mööda kulgevad võimsad ja lummavalt eksootilised vaated.

Mawanella väikelinnast läbi voolav jõgi, kus kohalikud inimesed riideid pesid ja päikese käes kivil kuivatasid. Foto: Kadri Org


Mawanellas leidsime Couchsurfing.org kommuuni kaudu inimesed, kes olid nõus meid majutama. Kui üldiselt kutsuvad inimesed rändajad oma perekonna keskele, siis seekord kirjutas kohalik abielupaar meile, et kuigi nende enda kodus on remont, saame peatuda nende sõbra majas. Meiega samal ajal peatus seal kommuuni kaudu ka üks teine Rootsist pärit naissoost rändur ning majas tegelikult parasjagu keegi ei elanud, vaid see oli ostetud investeeringuna, et hiljem kallimalt maha müüa. Abielupaari sõber oli aga äärmiselt hõivatud ajurveda arst, kellega meil õnnestus paar tundi juttu puhuda ja mõtteid vahetada. Tegemist oli laia silmaringiga noormehega, kellega rääkisime näiteks nii Sri Lanka ajaloost, kohalikul ja riigi tasandil poliitikast, majandusest kui ka ajurvedast. Kui muidu olime arvanud, et viimane on veidi trendikam sõna loodus- ja alternatiivmeditsiinile, siis tema selgitas, et tegemist on pigem meditsiiniga, mis peaks ideaalis tegelema ennetusega. Tänapäeva inimeste elurütmist ja harjumustest tulenevalt keskendub see ka ravile, kuid kuigi see on tervisele parem kui tavameditsiin, on ajurveda palju aeganõudvam ja kallim. Huvitav oli teada saada ka seda, et meditsiini õppimine on Sri Lankas kõige prestiižsem ala ning et juba õpingute ajal spetsialiseeruvad tudengid kas tavameditsiinile või ajurvedale.

Sealsamas väikelinnas puutusime tervisega seonduvate muredega kokku ka ise. Nimelt olin püsivalt üle 30-kraadises kuumas kliimas kuskilt endale külge saanud tohutu köha ning mu liigesed tegid põrguvalu. Kuna olime kuulnud, et Sri Lankas levitavad sääsed Dengue palavikku ning mul oli kaks tolle haiguse peamist sümptomit, läksime kohalikku haiglasse, et lasta mulle vereproov teha. Üllatuslikult ei küsitud meilt sentigi raha ega ühtegi dokumenti, kirjutati paberile kuulmise järgi valesti mu eesnimi ning veerand tunniga olid proovid võetud ja analüüsitulemused käes. Õnneks Dengue palavikku mul ei olnud ning olin hobuseköha ja liigesevalu saanud ilmselt bussidest ja siseruumidest, kus ventilaatorid pidevalt töötavad. Kohalik arst kirjutas mulle abivalmilt välja kolm erinevat ravimit, millest üks pidi olema ka antibiootikum, kuid kuna tavalise köha jaoks tundusid need olevat liig, siis võtsin tänulikult väljakirjutuse vastu, kuid apteeki sellega ei pöördunud.

Samal ajal, kui mina olin põdur, läks reisikaaslane esimesel õhtul üksi pimedas Mawanella tänavatele kõndima. Oma teekonnal kohtas ta kohalikke noormehi, kes hoiatasid teda, et ta ei tohiks niimoodi üksinda pimedas jalutada, kuna see on ohtlik. Kuigi me reisikaaslasega hiljem omavahel arutades ei suutnud mõista, mis seal Sri Lanka väikelinnas nii ohtlikku võiks olla, otsustasime järgnevalt pimedas siiski igaks juhuks pipragaasi läheduses hoida. Järgmisel hommikul kesklinna poole kõndides hüüdsid meid üle tee kohalikust söögikohast aga samad noormehed ja tundsid muret, kas reisikaaslane jõudis eelmisel õhtul ilusasti koju. Läksime nendega jutustama ning saime teada, et nad olid äsja avanud toidukoha. Otsustasime seal lõunatada ning saime tüüpilise riisi ja karri roa juurde parimat kastet, mis varjutas kõik varasemalt maitstud karrikastmed. Peale selle ütlesid noormehed lahkelt, et saame toidu eest maksta kohalikuhinda, mitte turistihinda, mis üldjuhul esimesest 100-150% kallim.

Tüüpiline Sri Lanka lõunasöök – riis ja erinevad karrikastmed, mida saab endale Rootsi lauast nii palju juurde tõsta, kui kõhtu mahub. Foto: Kadri Org
Piletid maailma kõige kaunimale rongisõidule - paraku võeti need meilt pärast rongist lahkumist tagasi. Foto: Kadri Org


Köitev nii seest kui ka väljast

Edasi suundusime kohaliku bussiga Mawanellale kõige lähemal asuvasse rongijaama, kust läksime raudteesõidukile, mis pidi meid viima mööda maailma kõige ilusamat rongiteed pidi Ellasse. Ostsime kõige odavama klassi piletid, kuid kuna olime varem peale tulnud, kasutasime Kandys oma eelist, mil paljud inimesed läksid maha (ja tulid peale), ning hõivasime akna all head istekohad. Vaated olid tõesti lummavad ja kui raudtee pööras, nägi aknast loodusliku ilu keskel tervet pikka sinist vagunirodu. Tee kulges mööda väga mitmekesist maastikku – mäenõlvadest üles ja alla, mööda metsatukkasid, teeistandusi ja väikeseid asulaid. Märkimisväärsemad punktid, millest rongitee möödus, olid Adam’s peak (Aadama tipp) ja Lipton’s seat (Liptoni iste). Esimene neist on umbes 2250 meetri kõrgusele ulatuv koonusekujuline mägi, mille tipus on budismi traditsioonide järgi Buddha, hinduismi järgijate meelest Shiva ning moslemite ja kristlaste uskumuse kohaselt Aadama püha jalajälg. Üldiselt alustavad inimesed rännakut tippu kella 2-3 paiku varahommikul, et päikesetõusuks kohale jõuda. Kui võiks arvata, et nii varajasi ärkajaid palju ei leidu, siis seal käinutelt kuulsime, kuidas rahvast oli nii palju, et üles ja alla minek oli teiste selja taga ootamise tõttu aeglane. Teine, Liptoni iste olevat kuulunud aga Thomas Liptonile, kes asutas tuntud teebrändi ja kellele olevat sellel toolil istuda meeldinud, kuna sealt avaneb panoraamvaade üle teepõldude. Rongitee ilu ja võlu märkis ka see, et kui tegime kohalikega juttu ajast, mil nad olid Inglise koloniaalvõimu all, tõid pea kõik positiivse asjana välja selle, et ilma inglasteta ei oleks neil saarel nii head infrastruktuuri ja võimalust läbida niivõrd kaunist rööbastel kulgevat teekonda.

Maailma kõige ilusamaks rongisõiduks tituleeritud teekond, mil pöörakutel nägi loodusliku ilu taustal tervet pikka sinist vagunirodu. Foto: Kadri Org

Vagunid olid inimesi puupüsti täis ning hinnatumad kohad ei olnud mitte istmed akende all, vaid ruum vagunivahes. Seal sai jalgu uksest välja kõlgutada, imetleda kõige vähem piiritletud avausest vaateid ning nautida tuuleiile, mis umbses vagunis olemise talutavaks tegid. Rongis sees oli aga vähemalt sama huvitav kui väljaspool – nimelt pani pikk sõit üksteisele lähedal istuvaid või seisvaid inimesi omavahel vestlema ja sõbrunema.

Lummav vaade, mis avanes rongiaknast aeglaselt mööda raudteerööpaid edasi vurisedes. Foto: Kadri Org


Mitmelt kõrgelt astangult alla langev kosk, millest rong vaikselt mööda sõitis. Foto: Kadri Org


Kaheksa tunni jooksul tegime esmalt tutvust ühe prantslastest paariga, siis Saksamaalt ja Austriast pärit üheskoos rändava mehe ja naisega ning viimaks neljaliikmelise perega, kelle köitev lugu meie ees sõidu lõpuks lahti rullus. Tegemist oli vanapaari ja noorpaariga, kellest vanemad mees ja naine ning noormees olid pärit Hollandist, kuid tütarlaps algupäraselt Sri Lankast. Kogu oma teadliku elu oli viimane elanud aga samuti Hollandis ning tulnud nüüd koos oma kasuvanemate ja poiss-sõbraga koduriiki külastama. Nii tema kui ka üks teine Sri Lankalt pärit neiu olid väikesena vanemate poolt majanduslikel põhjustel ära antud ning Hollandisse lapsendatud, kus lisaks neile oli abielupaaril ka endal kaks poega, kellest üks Down’i sündroomiga. Kuigi Euroopa on neiu jaoks kodusem kui eksootiline saareriik, külastas ta seda juba kolmandat korda ning kohtus ka oma bioloogilise emaga, kelle vastu tal enda sõnul mitte mingeid tundeid ei ole ning kellega ta isegi vahetult suhelda ei saa, kuna ta ei oska kohalikku keelt. Samuti rääkis ta, kui keeruline on tal Sri Lankas hakkama saada, kuna ta näeb välimuse poolest välja kui harilik srilankalane, aga ta on Euroopa mõttelaadi ja kommetega, mida teistel kohalikel on keeruline mõista.

Fotol olevad naised vastutavad terves maailmas tuntud teebrändidele (Ceylon, Lipton jt) teelehtede korjamise eest. Iga päev peavad nad korjama minimaalselt 15 kg, mille eest saavad 625 kohalikku ruupiat, mis on vähem kui neli eurot. Foto: Kadri Org


Ellasse kohale jõudes nägime, kui palju välismaalasi rong endasse mahutanud oli. Jaamas tuli koos meiega vagunitelt maha sadu turiste, kellest enamik paistsid olevat Põhja-Euroopast – iga meetri tagant kuulsime kas norra, rootsi, soome, taani, saksa või flaami keelt ja nägime seljakottidel põhjamaised lippe. Kuigi Ella paistis olevat väga kaunis linn, istusime kohaliku bussi peale ja põgenesime kiirelt turistivoogudest eemale sügavamal maapiirkonnas asuvasse väiksesse külla.

Ühiskonna varjulised valukohad
Meie järgmine peatuspaik oli Saksamaal üles kasvanud türklasest mehe ja tema sakslasest tüdruksõbra juures, kelle taaskord Couchsurfingu kaudu leidsime. Nende puhul vaimustas meid teadmine, et nad tegelevad väikeses Sri Lanka külas sotsiaalsete probleemide lahendamise ja heategevusega, mistõttu soovisime väga nendega tutvuda ja lähemalt nende tegevuse kohta kuulda. Meiega samal ajal kostitasid nad portaali Workaway kaudu ka horvaatlastest paari, kes neile pikemaks ajaperioodiks appi olid tulnud.

Rõõmsad lastekodu noored, kellel on nüüd head elutingimused ja ümber inimesed, kes nende eest hoolitsevad. Foto: Kadri Org


Veel mõned aastad tagasi töötas mees Saksamaal ühe Deutsche Bank pangaharu osakonna juhina ning kuna ta tegeleb mustkunstiga, oli tal ka oma teleshow. Ühel hetkel ta aga tundis, et selline eluviis ei paku rõõmu ning ta otsustas reisima minna. Sri Lankale jõudes kohtas ta buda munkasid, kes tema mustkunstist vaimustunud olid, pidasid teda õnnistatuks ning lootes, et tema võluvõimed saavad aidata, juhatasid ühe kohaliku meheni, kes oli enda hoole alla võtnud tänavalt leitud erivajadustega lapsed. Nimelt on Sri Lanka kultuuriruumis endiselt tabu, kui perre sünnib puudega laps. Seda peetakse häbiväärseks ja kuna laps jätab perele musta pleki, teevad inimesed kõik, et sellistest järglastest lahti saada. Väga levinud on juhtumid, mil lapsed jäetakse tänavale või neid kasvatatakse teiste eest varjus pimedas kastis. Kuigi kohalik helde südamega mees võttis taolised lapsed oma hoole alla, ei olnud tal piisavalt finantsilisi vahendeid, et neile hügieenilisi ja mugavaid elutingimusi pakkuda. Türklasest mees kirjutas kõikidele oma tuttavatele, asutas heategevusfondi ning hakkas otsima võimalusi, kuidas raha leida, et kohalikku meest aidata. Nüüd on külas keskus, kus elab heades tingimustes üle 70 erivajadusega lapse ja nooruki.

Eksootiline loom, kes kaitsevärvuses meie nina alt teed ületas. Foto: Kadri Org


Nooremate ja kasvult väiksemate lastekoduelanike tuba. Foto: Kadri Org
Sri Lankas on kasutusel kaks ametlikku keelt – singali ja tamili. Meid paelusid mõlema keele piltilusad tähed. Foto: Kadri Org

Lisaks eelnevale on türklasel pooleli teine kohaliku omavalitsusega koostöös algatatud projekt, millega ta soovib aidata vägistatud ja seeläbi lapseootele jäänud noori. Nimelt on valdavalt budistlikus Sri Lankas abordi tegemine keelatud, kuid sealses piirkonnas puudub asutus, mis aitaks rasedatel ja noortel emadel oma eluga edasi minna ja leida hiljem ühiskonnas väärikas koht. Kuna „rikutud“ tüdruk on ühiskonnas põlastusväärne, siis suurel osal juhtudest lõpetavad taolised neiud enda keha müümise kaudu leivanatukese teenimisega. Peale selle vajab taoline sihtgrupp tihtipeale ka varjupaika ja õpetust – türklase sõnul on noorte tüdrukute vägistajaks üldjuhul nende enda isa ning kõige noorem ohver, kes nende piirkonnas rasedaks jäi, oli 11-aastane tütarlaps. Peale selle rääkis ta, et kõigest kaks aastat tagasi leidis meie ööbimispaigast kümmekond kilomeetrit eemal aset juhtum, mil isa vägistas oma tütre ning viimane kutsus politsei. Võimuesindajad tulid kohale ja nii sai terve küla teada, mis juhtus. Kuna pere ei osanud muul moel häbist vabaneda, põletasid nad oma tütre ära.
Meie kostitaja ütles, et ta ei soovi Sri Lanka väikesesse külla jääda igaveseks, vaid tema ambitsioon on aidata luua süsteem, millega kohalikud saavad ise oma sotsiaalsete probleemide lahendamist jätkata. Veetes kuuekesti rahulikus, murevabas ja spirituaalses õhkkonnas kolm päeva, lõime omale rutiini, mil ärkasime hommikul koos päikesetõusuga, tegime joogat, sõime värsket puuviljasalatit ja jõime kookospiimaga valmistatud teed, käisime turul järgmiseks päevaks värskeid vilju ostmas, käisime riisi ja karrirooga süües lõunatamas, veetsime aega erivajadustega laste keskuses ning õhtupimeduses vestlesime erinevatel maailma puudutavatel teemadel. Lahkusime nende juurest raske südamega, kuna olime taas leidnud rännuteekonnal paiga, mis tekitas hea, turvalise ja koduse tunde, ning kotti selga upitades oleksime kui uuesti reisi alustanud.

Horvaatlanna leidis lastega kohe ühise keele – kuigi tema rääkis nendega oma emakeeles ja nemad temaga samuti, oli neil mängides lõbu laialt. Foto: Kadri Org