Tegemist on pooleteist Eesti suurust pindala katva saareriigiga, mis asub maailmakaardil täpselt India all. India kõige kagupoolsemat punkti eraldab Sri Lanka loodeosast vaid 20 kilomeetri pikkune mereriba ning kuni 15. sajandini ühendas neid maatükke omavahel sild. Geoloogilistele leidudele ja templiraamatutele tuginedes arvatakse, et ühenduslüli oli tervenisti merepiirist üleval pool ning jalgsi läbitav kuni 1480. aastani, mil tormid süvendasid kanalit ja keeristorm lõhkus silla. Lisaks Indiale on Sri Lankal merepiir ka Maldiividega ning võttes saarelt suund mööda merd lõunasse, on järgmine vastu tulev manner Antarktika.

Palmipuud, valgete pilvetupsudega päikeserohke taevas ja sinine laguun – Kappalady küla vastas meie ettekujutusele troopilisest puhkuseparadiisist. Foto: Kadri Org


Kuigi Sri Lankat soosib geograafiline asupaik, mis teeb sellest kui paradiisisaare, halvendas kohalike eluolu ja varjutas riigi mainet pikki aastaid kestnud kodusõda. Veelgi vähem kui kümme aastat tagasi, 2009. aastal lõppes palmisaarel valitsuse ja terroristliku rühmituse vahel ligi 26 aastat järjest kestnud verine konflikt. Lisaks sellele kandis Sri Lanka tugevaid kahjusid 2004. aastal, mil India ookeani maavärin ja sellele järgnenud tsunami nõudis 35 tuhat inimelu ja hävitas paljud rannikul paiknevad külad. Kuigi viimaste kümnendite jooksul toimunud katastroofid on jätnud ühiskonda sügava jälje, on riigis nüüd taastatud rahu, inimeste ja poliitiliste jõudude vahel valitseb tasakaal ning majandust rikastab katkematu turistivoog. Kuna Sri Lanka on aina enam populaarsust koguv turismisihtpaik, tundsime, et külastame seda just täpselt õigel ajal, mil leiame sealt veel autentset kohalikku kultuuri, mida läänemaailm lähiaastate jooksul paratamatult üha enam mõjutab.

Seda, et Sri Lanka panustab kihama löönud turismisektorisse, tunnetasime kohe maandudes. Nimelt hakkasime päev enne lendu muretsema, et ei olnud omale e-viisat teinud. Lugesime internetist, et viisat on ka piiril võimalik teha, kuid sel juhul pidavat olema protsess keeruline ja on oht, et ametnikud keelduvad loa väljastamisest. Süda sees veidi värelemas, astusime lennukilt maha ning avastasime, et kohapeal oli lausa mitu letitagust, kus võimalik viisa eest maksta. Kergendasime mõlemad oma rahakotti 40 dollari võrra ja vastu saime paberilehe, mis kinnitas, et oleme maksnud. Sellele järgnes uues järjekorras seismine, milletaolisi oli üksteise kõrval ligi kümme, ja kus pidi piiriametnikule esitama eelneva makset tõendava dokumendi ja erinevate isikuandmetega täidetud ankeedi. Üks lahter, mida ankeedil täitma pidi, oli aadress, kus Sri Lankal viibime. Ootesaalis olid suured sildid, millel oli just sellele lahtrile rõhku pööratud ja kirjutatud, et viibimiskoha aadress peab kindlasti kirjas olema. Meie paraku oma täpset ööbimiskoha aadressi ei teadnud ja seetõttu kirjutasime ankeedile vaid küla nime ja mõtlesime, et uurime piiriametniku käest täpsemalt, kuidas käituma peaksime. Letini jõudes hämmastas meid aga ametniku käitumine – ta heitis pilgu maksekviitungile, siis ankeedile ja ütles monotoonse näoga, et võime riiki siseneda. Proovisime temalt küsida, et kas ei teki probleeme, kui me pole oma viibimisaadressi ankeedile kirjutanud, kuid vastuseks saime käeviipe, et minge juba edasi.

Igal sammul kohtasime meie jaoks maagilist, senitundmatut ja eksootilist vaadet. Foto: Kadri Org
Varajases kasvujärgus riisitaimed. Foto: Kadri Org