Ilullisat tähendab innuiidi keeles „jäämäge" ja seda nime see linn ka õigustab. Hotelli aknast paistab loendamatu arv, erineva kujuga, suuremaid ja väiksemaid Disko lahes hulpivaid jäämägesid. Vaatepilt on fantastiline ja kirjeldamatu. Üks siinsest Sermeq Kujalleqi liustikust pärinevatest hiiglaslikest jäämägedest hukutas arvatavalt kunagi Titanicu. Tuult peaaegu polegi ja laht on tasane; aeg-ajalt lõhestavad vett kaatrite kiiluveelained. Päike paistab õigupoolest ööpäev ringi - valitseb polaarpäev. Ja päikese käes on üllatavalt soe. Tahtmise korral võiks palja ülakehaga ringi kõndida. Kas pole üllatav?

Ja Kangerlussuaqi linnakeses, mis on rajatud endise USA sõjaväebaasi lennuvälja ümber, ning mis asub polaarjoonele lähemal, ehkki samuti sellest põhja pool, oli kohaliku giid-bussijuhi Rene sõnul olnud äsja veelgi soojem. Aga rekordkülmakraadid samas kohas on Rene andmeil miinus 52. Siis, muide, läinud elu samamoodi edasi, nagu tavaliselt. Lapsed kooli ja täiskasvanud tööle. Ainult bussi mootorit ei tohi suure külmaga välja lülitada. Tol talvel oli bussi mootor kolm kuud järjest töös. Igal õhtul tuli paak täis kallata. Kütus on üks väheseid asju, mis siin on odav. Meie rahas nii 10 krooni liiter. Kilo kartuleid maksab see eest üle 40 krooni.

Praegu on Illulisati linnas pidustused. Esiteks on nädalavahetus ja teiseks toimuvad siin kajaki-sõidu meistrivõistlused. Kuigi jah, pidustused, napsitamine - räägitakse - on siin tavalised. Alkoholism on suur, vast isegi rahvuslik probleem, mida ei varjatagi, sest on aru saadud, et sellega peab kuidagi võitlema. Napsutanud inimesi on selles 5000 elanikuga, Gröönimaa suuruselt teises linnas, kuidagi palju. Kell oli veel seitse õhtul, kui me grupiga Knud Rasmusseni mälestusmärgi juurde mäe otsa ronisime. Kohe liitus meiega üks nagu maa alt välja ilmunud kohalik ja üritas sõna võtta. Aga paraku püsis ta vaevu jalul ja kontaktist ei tulnud sedapuhku midagi välja. Veidi hiljem tuigerdas meile vastu umbes 15aastane kutt, täiesti segi. Näha oli teisigi. Aga jah, ega me sageli isegi paremad pole.

Koalitsioonilepingust võib välja lugeda, et suurim probleem, millele kavatsetakse tähelepanu keskendada, on koduvägivald. Umbes sedaviisi, et mees joob end kodus täis ja peksab naist ja vahel lõpeb ka naabrit. Kas me oleme paremad? Ehk mitte. Igaüks omamoodi.

Polaaröö kestab Illulisati laiuskraadil kuus nädalat. Siis on pime ja vastik. Depressioon. Polaaröös juhtub asju. Lisaks alkoprobleemile tuleneb siit ka teine traagika - Gröönimaa rekordiliselt suur enesetappude arv. Valguse võitu pimeduse üle tähistatakse 13. jaanuaril rahvakogunemisega mäe peale, kust näha tõusvat päikest.

Polaarpäev kestab ligi kolm kuud. Ja polaarpäeva ajal ei saa ju aru, millal öö ja millal päev. Kogu aeg on päev. Miks mitte pidupäev.

2009. aastal sõlmitud leping Taaniga annab varasemast palju rohkem õigust oma asjade üle otsustada. Gröönlastest sai juriidilises mõistes rahvas, kes omab nüüdsest õigust ennast määrata. Näiteks iseseisvuse välja kuulutada või ÜROsse astuda. Sinna on veel pikk tee, muidugi. Aga sellegipoolest.