Skopje ja Sofia – rännuteekonnal viimased külmakraadidega peatuspaigad
Seal piirkonnas viibides oli kätte saabunud juba detsembrikuu ja koos sellega ka külmemad ilmad, mistõttu ootasime oma õhukeses sügiseses riietuses (olime paksemad joped koju saatnud, et mitte neid terve reis kaasas tassida) juba pikisilmi soojemasse kliimasse jõudmist. Hoolimata sellest, et kandsime seljas kõiki särke ja kampsuneid, mille kodust kaasa olime võtnud, ja et isegi vanaema kootud villaste sokkidega varbad veidi külmetasid, suutsime pöidlaküüdiga hääletada Kreekast läbi terve Makedoonia põhja, kus asub riigi pealinn Skopje, ja sealt idapoole Sofiasse.
Külma ilma ja lühikese päevavalguse tõttu ei saa öelda, et hääletamine oleks olnud kui meelakkumine, kuid tehtud otsust me ei kahetse: lumiste mäetippude vahel kohalike inimeste ja välismaiste rekajuhtidega maanteekilomeetreid mõõta ning maast ja ilmast kõneleda oli eksootiline ja ebamaine kogemus!
Monumendirohkeim pealinn Euroopas
Mina olin Makedooniat juba poolteist aastat varem külastanud, mistõttu oli äratundmist palju. Teisalt jälle mõistsin, et esimene reis oli kui sissejuhatus ja kuigi seekordne visiit kestis üsnagi vähe aega, oli see eelmisest korrast hoopiski erinevam ja seetõttu sain kokkuvõttes riigist, inimestest ja kultuurist sügavama tunnetuse kui varem.
Täpselt nii nagu poolteist aastat tagasi, kestsid ikka ja jätkuvalt Skopjes ehitustööd. Tegemist on projektiga „Skopje 2014“, mis pidi valmis olema juba nimes sisalduval aastanumbril, kuid mille kallal siiani veel kõpitsetakse. Projekt kuulutati peamise domineeriva partei poolt välja 2010. aastal ja selle eesmärk oli anda Skopjele klassikalisem, monumendirohkem ja visuaalselt kaunim väljanägemine. Taolise idee põhjenduseks ja taustlooks on aga 1963. aasta juulikuus Makedoonia pealinnas aset leidnud maavärin, mille tagajärjel üle 1000 inimese suri, haavata sai 3000 – 4000 inimest, üle 20 000 kaotasid oma kodud ning 80% linnast ja selle ehitistest hävinesid. Tänapäeval seisab loodusliku katastroofi sümbolina Skopje kesklinnas vana rongijaam, mis maavärinas „ellu jäi“ ja millel paiknev kell saatuslikul hommikul tund aega pärast maavärina algust peatus.
Linna ülesehitamise projekt on saanud mitmetelt gruppidelt erineva vaatenurga alt tugevat kriitikat – kuigi esialgu lubati, et projekti rahastus jääb 80 ja 500 miljoni euro vahele, siis erinevatele allikatele tuginedes oletatakse, et tegelikult on see maksma läinud isegi rohkem kui 700 miljonit eurot (kuuldavasti on ametlikes dokumentides erinevad parteid rahanumbreid väiksemaks valetanud). Kuue aasta jooksul on ehitatud ja renoveeritud kokku 132 objekti, mille alla kuuluvad sillad, kultuurilised ehitised, fassaadid, valitsusasutused ja lugematu arv monumente. Peamise etteheitena tuuaksegi projekti puhul välja ressursside raiskamine, kuivõrd Makedoonias lokkab suur töötus ja vaesus. Teine miinuskoht, mida ka kohalikelt sageli kuuleb, on Skopje natsionalistlikult kitš väljanägemine – väga suurt rõhku on pandud ajaloo kujutamisele, mis on tihtipeale naaberriikide ja –alade arvelt kokku kombineeritud.
Lihtsakoelise linnakülastajana tuleb tunnistada, et pannes kujude kõrvale ka vana Türgi basaari, on Skopjes avastada ja näha palju – veidi uskumatuna tundub aga teadmine, et kõik need hiiglaslikud taevasse kõrguvad monumendid, purskkaevud ja lubivalged fassaadid ning hooned on sellise ilme saanud vaid viimase viie aasta jooksul!
Pidevalt hõõguv ja ebastabiilne
Samal ajal kui „Skopje 2014“ projektiga proovitakse linnapildis välja tuua Makedoonia iseäralikku ajalugu, on möödunud aastatel ja kuudel riigi poliitiline olukord olnud keeruline ja hõõguv. Detsembris, mil me linna külastasime, nägime ikka veel märke aprillist juulini toimunud värvilisest revolutsioonist, mil rahvas protestis võimul olevate inimeste vastu ja nõudis uusi ning ausaid valimisi. Rahvas saavutas oma tahtmise ja tollal olid valimised just loetud päevade jooksul toimumas.
Lisaks keerulisele poliitilisele olukorrale lisab Makedoonia ühiskonnas õli tulle ka albaanlaste küsimus – ligi 25% inimestest on riigis albaanlastest rahvusvähemused. Nad on loonud mitmeid erakondi, millest mõned said kohti ka valitsuses, kuid enne selle aktsepteerimist nõudsid rahvusvähemuste esindajad albaania keele teiseks riigikeeleks tunnustamist. Ametlikult pole seda veel tunnustatud, kuid viimaste aastate jooksul on albaanlased saanud Makedoonias rohkem õigusi – paljude albaanlaste arust aga mitte piisavalt. Makedoonlased, keda kohtasime, avaldasid mitmel moel kahetsust ja vabandust oma riigist toimuva üle – nimelt pidasid nad albaanlastest rahvusvähemusi ja üsnagi suurt Makedoonias elavat mustlaskogukonda häbiks. Samaväärse tooniga rääkisid nad ka valitsusest ja nende otsustest. Olgugi et me mõistsime nende keerulist olukorda, ei osanud ka meie teha muud, kui lihtsalt pead vangutada.
Probleeme balansseeriv toit ja loodus
Jättes kõrvale probleemid, on linnana Skopje ja seda ümbritsev loodus imetabane ja nauditav. Kõigest 15 kilomeetri kaugusel kesklinnast asub Matka kanjon ja järv, kuhu on võimalik sõita ka liinibussiga. Seal matkamine on vinge kogemus, mis balansseerib loodusläheduse ja –iluga ideaalselt monumendirohket pealinna avastamist. Mina matkasin Matka kanjonis juba teist korda – eelmine kord suvel ja nüüd talve hakul, kuid oleksin valmis sinna ka kolmandat korda minema.
Seekordne reis Skopjesse oli erinev eelmisest ka seepärast, et kui poolteist aastat tagasi avastasin linna omapäi, siis nüüd näitas meile linnas ringi kohalik sõber. Ka tema taust on Makedoonia kontekstis eriline − kui üldjuhul on makedoonlased ortodoksi-kristlased, siis tema on makedoonlasest moslem. Nimetatud kogukonda kuulub vaid paartuhat inimest ja üldjuhul ajavad nad pereäri – tema suguvõsale kuuluvad Skopjes näiteks mitmed kondiitriärid.
Seega kui eelmine kord sõin seda, mis kättesaadav oli, siis nüüd tutvustas kohalik sõber meid Makedooniale omase köögiga. Nagu paljudes teistes Balkanimaades, on ka seal burek äärmiselt populaarne ja armastatud – isegi niivõrd, et nad panevad seda ka kukli vahele! Lisaks maitsesime tema pereäris indijankat, mis näeb välja nagu pikk, täidisega, äärmiselt magus küpsis ja on Makedooniale omane maiusroog, ning jõime bozat, mis on suhkruga segatud pärmijook. Peale selle kogesime oma nahal ka kohalike kohvi- ja teelembust – üle terve linna on türgilikke teemaju ning euroopalikke kohvikuid, kus inimesed tellivad kuuma joogi ja unustavad end tundideks kõnelema.
Kui Makedooniaga oli eelnev tutvus juba tehtud ja seekord õppisime seda tundma sügavamalt, siis viimase paigana reisisime Bulgaariasse, kus meist kumbki reisikaaslasega polnud varem käinud ja millest meil kummalgi just suuri teadmisi polnud.
Piinlikkust valmistav teadmatus
Enne Sofia poole asumist kerkis meil omavahelises diskussioonis esile küsimus, mis tekitas suurt piinlikkust. Nimelt ei olnud me kindlad, kas Bulgaaria on Euroopa Liidu liige või mitte. Teadsime, et Rumeenia on kindlasti, aga see, et 2007. aastal ka Bulgaaria liikmeks sai, tuli meile kohati üllatusena. Samamoodi ei teadnud me, kas Bulgaaria kuulus Nõukogude Liitu – tundus olevat nagu riik, kellega oleks võinud Venemaal miskit pistmist olla, aga päris kindlad me olla ei saanud ning meie jaoks oli eriti üllatav, et kohaliku sõbra käest seda uurides, vastas ta, et tal pole õrna aimugi. Hilisem guugeldamine valgustas meid kõiki aga teadmisega, et Bulgaaria puhul oli tegemist Nõukogude Liidu satelliitriigiga.
Euroopa avastamiseks alles jäänud aeg tiksus halastamatu kiirusega ja sestap ei jõudnud me kolme päeva jooksul just eriti palju oma teadmisi Bulgaaria kohta ka suurendada. Sellest piisas, et tekitada meis aga väga suur piinlikkuse tunne – riik, mis paikneb meile niivõrd lähedal ja me ei tea selle kohta peaaegu midagi – ja kõrge motivatsioon naasta, et seda rohkem avastada.
Enne Bulgaariasse sisenemist teadsime meile naljakana tunduvat vastuolu, et jaatav noogutus tähendab seal eitust ja aeglane pearaputus jaatust. Sellele lisaks saime Sofias veedetud aja jooksul osa burekimaailma Bulgaaria versioonist maitstes rahvusrooga banitsat, käisime talvise krõbedusega pealinna külje all paikneva Vitosha mäe otsas, kust avanes kõikehõlmav vaade, ja külastasime kuulsat Alexander Nevsky katedraali, mis on üks maailma suurim õigeusu kirik.
Üks, mida reisides aga tähele oleme pannud, on see, et paikade näo ja mulje kujundavad tihtipeale inimesed, keda kohtame. Nii oli ka Sofias hinnalisemaks kogemuseks aeg, mille veetsime oma kahe kohaliku sõbraga nende igapäevaelust osa saades.
Ida-Euroopa Hollywood
Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et meie kohalikud sõbrad töötasid filminduses, kuhu ka meil sisse kiigata lasid. Neist ühe peamiseks tööpaigaks on Sofias paiknev Nu Boyana filmistuudio, mis on asutatud juba 1962. aastal. Ühtlasi on tegemist Ida-Euroopa suurima filmistuudioga, kus tehakse umbkaudu 25 filmi, 40 teleshowd ja lugematu arv reklaamiklippe ning muusikavideoid aastas. Seal on filmitud mitmeid tuntud Hollywoodi filme ja paljud kuulsad nimed nagu näiteks Pierce Brosnan, Morgan Freeman ja teised on erinevates stseenides ja aktsioonides lindile püütud just seal.
Meie jaoks oli eriti uskumatu ja sõnulseletamatu kogemus näha, kuidas terve maa-ala oli täis ehitatud Vana-Rooma kaari ja skulptuure, samuti leidus seal tüüpiline ameerikalik ning ka näiteks Londonit imiteeriv tänav. Kaugelt tundus olevat kõik väga reaalne, kuid sammuke lähemale astudes mõistsime, et kõik on ehitatud kipsist ja et need ehitised ja monumendid peavadki vaid enam-vähem välja nägema nagu päris. Filmitänavatel olid poed, pangad ja juuksur, kuid uste taga, katusel ja kõikjal mujal, mis kaadrisse ei jää, oli karkass ja piltilusat fassaadi püsti hoidev ehitusmaterjal.
Peale filmistuudios ringi uitamise saime õhtul osa ka filmiinimeste traditsioonist – wrap-up pidu – kus kõik „musta töö tegijad“ ehk need, kelleta film ei sünniks, kokku said ja pärast nädalaid magamata öid ja filmimist endast auru välja lasid. Kuna parima valguse püüdmiseks tuleb neil vahel ärgata kell 3 öösel ja sõita tuhandeid kilomeetreid, et konkreetset taustakaadrit saaks, oli kõikide näost näha, et taoline traditsiooniline pidu on nende töörutiinis kui kirss läägel kreemitordil, mis nähtud vaeva balansseerib ja talutavaks teeb.
Pärast visiiti Sofiasse oligi meil aeg Euroopa mandriga hüvasti jätta, et jätkata oma reisi koduväljaku piiridest väljaspool. Kuigi võõrad mandrid olid meid alles ees ootamas, mõistsime, et koduse Euroopa teeb meie jaoks just eriti huvitavaks piirkonnaks siinne kultuuride paljusus – vähema kui kolme kuuga olime lähemat või pealiskaudsemat tutvust teinud kümne erineva riigiga, millest kõikidesse lubasime tagasi tulla. Kuna läbitud kilomeetrite arv ei olnud kuigivõrd suur ja Sofiast lahkudes tundusid kõik Euroopa riigid paiknevat niivõrd lähedal nagu kodumaja tagahoov, oleme kindlad, et antud lubadus ei jää lihtsalt sõnakõlksuks.
Teekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.
