Sevilla ja kuldaja rokenroll
“Illa illa illa, Villa maravilla!” – mäletate, kuidas rõkkasid tribüünid ja teleriesised kogu maailmas, kui Hispaania jalgpalli imemees David Villa skooris 2010. aasta maailmameistrivõistluste ajal ühe uskumatu värava teise järel?Algupärane riim on aga aastasadu vanem ja kõlab nii: “El que no ha visto Sevilla, no ha visto maravilla” – kes pole näinud Sevillat, pole näinud imet. Mari Kodres nägi.
Andaluusia enam kui 700 000 elanikuga pealinn on olnud uhke, lausa ülevoolav nagu kohalikud flamenkorõivad kogu oma ajaloo vältel. Kivisse raiutud ajaloo kõrval teevad Sevilla tõeliselt imeliseks siinsed inimesed ja nende elustiil. Kuidas kuldaeg, kaasaeg ja rokenroll Guadalquiviri jõe kallastel kokku kõlavad, saab aimu juba paaripäevase visiidi jooksul.
Kuulsusrikast minevikku igal sammul
Sevilla kuulsusrikast minevikku saab sisse ahmida igal sammul. Linna sümboliteks on Hispaania suurim pühakoda Sevilla katedraal ning selle kellatorn, mauride ajal minaretiks ehitatud Giralda. Katedraalis asub ka Kolumbuse hauamonument, milles on väidetavalt suurmehe maised jäänused, aga muinasjuttude vestmine pole levinud mitte ainult Andaluusia öös, vaid ka päevas – nii et seda juttu ei maksa kuigi tõsiselt võtta. 98 meetrit kõrge Giralda on sevillano’dele nagu Oleviste kirik tallinlastele; ei peeta heaks tooniks ehitada sellest kõrgemaid hooneid.
Katedraalist mõnisada meetrit eemal asub Real Alcázar’i palee, mis jääb oma uhkuselt alla vaid Alhambrale Granadas. Teispool paleed ning selle aedu on mõnus ringi uidata ja ekselda Barrio de Santa Cruzis ehk vanas juudi linnajaos. Jõe ääres Puente de San Telmo juures seisab Torre de Oro ehk Kuldne Torn, mis oli keskajal vangla ning hiljem valvetorniks Ladina–Ameerikast toodud kullale ning muule kallile kraamile.
Lopsakus keset kõrbe
Vaatamata andaluusia üldiselt kõrbelisele maastikule on Sevilla roheline ja lopsakas linn. Sellest saab kõige paremini aimu vanalinna ääres paiknevas suures Maria Luisa pargis, mis muudeti 1929. aasta Iberoameerika maailmanäituse ajaks erinevate hoonete, purskkaevude ja mitmekesise taimestikuga puhkealaks.
Traditsioonide seas ei ole võrdset lihavõttenädalale ehk Semana Santale, milleks tehakse ettevalmistusi poole aasta vältel. Jeesuse maise elu viimane nädal mängitakse Sevillas läbi filigraanse pühendumusega. Kõigil päevil täidavad tänavaid erinevad protsessioonid ehk religioossed rongkäigud, mis on Sevilla kõrval kõige külluslikumad Málagas. Linnas on kokku 55 usuvennaskonda ning mõnes neist on liikmeid mitu tuhat – ainuüksi see annab aimu Semana Santa protsessioonide mastaapsusest.
Tõeline rõõmupüha, hispaania stiilis fiesta, on aga feria de abril, mis toob kõrged temperatuurid, ojadena voolava sangria, kuhilate kaupa flamenkokleite ja sadu hobuseid ning nädal aega hommikuni kestvad peod.
Kui ma tahaksin mürgine olla, siis võiksin väita, et maravilla on Sevilla puhul näiteks see, et 2009. aastal avati esimene, väike osa metroost, millest linnarahvas oli unistanud juba üle kümne aasta. Aga ma ei taha olla mürgine, sest Sevilla lihtsalt ei lase seda olla. Kui, siis lubaks ta siinset kirgede möllu arvestades olla seda ainult armukadedusest.
Loetlen kiirelt mõttes mõned sevilla arenguhüpped
Viis aastat tagasi käivitati trammiliin, mis viib Prado de San Sebastiani juurest Plaza Nuevani ja mille valmimisse samuti paljud ei uskunud (ja mis läks esimese reisi ajal ka korraks katki). Viimaste aastate jooksul on korrastatud rattateede võrk, mis teeb Sevillas liiklemise oluliselt mugavamaks.
Kaardimakseterminale on siginenud juba mitmesse nurgapoodi ja kes oleks võinud mõned aastad tagasi arvata, et katedraali pileteid saab osta internetist! Ka hotellide või külaliskorterite wifi on siinmail juba sagedasem külaline kui euroametnike tööpõllul Brüsselis.
Raske on ka ette kujutada, et Sevilla ülikooli – ehk vana tubakavabriku, mille uksed on kõigile avatud ja jahedad sisehoovid väärt pelgupaik põrgukuumuse eest – kõrvalt mööduv lai promenaad oli vähem kui kümme aastat tagasi tolmune autotee. Guadalquiviri-äärne võsa on alates Puente de San Telmost asendunud laia jalutus- ja jalgrattateega.
Siit saab hüpata jõekruiisile või kõlgutada lihtsalt kaldaäärsel jalga – lastes mööduda Sevilla spordimeestel, keda ei paista keskpäevase treeningu ajal heidutavat ka 40-kraadised temperatuurid. Tänase Hispaania ainukese jõesadamalinna vetel libiseb mööda sõudekoondis ja vastaskaldal on terves pikkuses jälgitav calle Betis, kus öö saabudes avavad end kümned tikutopsisuurused baarid ja diskoteegid. Enam pole vaja üle Isabel II suursuguse liivakarva silla Triana linnajakku sisenedes silgata autode vahel, kuna ka calle San Jacinto on muudetud ainult jalakäigutänavaks, mida ääristavad kohvikud ja kauplused.
Kriisiaastatel on uue kuue saanud Sevilla arhitekti, ka maailmas nime teinud Vasquez Consuegra nägemuse järgi taastatud Palacio de San Telmo, mis on koduks Andaluusia parlamendile ehk Junta de Andalucía’le. Consuegra loominguga saab lähemalt tutvuda Isla de la Cartujal, kus asub tema poolt vanast kloostrist transformeeritud Andaluusia Kaasaegse Kunsti Keskus (C.A.A.C.). Kunagise eraldatud jõesaare elluäratamine algas 1980. aastate lõpus, mil valmistuti 1992. aasta EXPO maailmanäituseks. Lisaks paljudele suurejoonelistele rohkem ja vähem õnnestunud hoonetele asub Cartujal ka kõigi Hispaania laste unistustemaa ehk Isla Mágica. Siin on disneylandilikus võtmes näidatud 16. sajandi Ladina-Ameerika olustikku ja vallutamist hispaanlaste poolt. Kuna suur osa lõbutsemisest on seotud veega, siis tasub siin kuumal suvepäeval ka lihtsalt kosutust otsida.
Peaaegu puutumatu vanalinn
Kui laias laastus on Sevilla olnud 1990. aastate algusest üks suur ehitustander, siis vanalinn on jäänud enamjaolt puutumata. Ühe väga suure erandiga – lõpuks on valmis saanud Plaza de la Encarnación, mis haigutas alates 2005. aastast nagu suur auk otse keset vanalinna. Tulemus oli ootamist väärt ja Espacio Metropol Parasol – ehk nagu kohalikud ütlevad, lihtsalt Setas ehk Seened – on maamärk, mille saab kanda uhkusega Sevilla kaardile, ja just selliseks magnetiks oli ta algusest peale plaanitud. Saksa arhitekti Jürgen Mayeri ehitis koosneb kuuest kosmilisest, hiiglaslikust seenest (rahvasuu ju ei valeta ja leiab alati kõige tabavama nime).
Ronid seene sisse, sõidad liftiga üles ja tunned end võib-olla natuke nagu Neil Armstrong, kui ta käis esimest korda kuul. Rääkides kadunud aegadest, siis tänaseks on linnapildist peaaegu täiesti kadunud botellón, mis tähistas lihtsalt tänaval oma alkoholi joomist. Kui see 2006. aastal kogu Andaluusias keelati, järgnesid kohe tudengite meeleavaldused, muidugi tuhandete inimeste osalusel toimunud protesti-botellón’ide kujul. Lõpuks mõistis ka politsei, et see on inimestesse sama sügavalt sisse juurdunud tänavakultuuri ilming nagu kõrtsuskäik, ning reeglite rikkumise peale pigistatakse sageli silm kinni – näiteks Alameda de Herculese alleel, mis on Plaza de Alfalfa kõrval vanalinna boheemlikumaid kante.
Väga märgatavalt on nii Sevillas kui ka kogu Hispaanias vähenenud suitsetamine. Siseruumides suitsukeelu sisseviimine jäi üheks viimaseks positiivseks teoks, mille tänaseks lahkunud sotsialistist peaministri Jose Luis Rodriguez Zapatero valitsus ellu viia suutis.
Linnas on alles mõned üksikud skvotid
...ja alternatiivkultuur elab edasi kogukonnakeskustes, üks tuntumatest – midagi meie tänaseks hingusele läinud Uue Maailma seltsimaja sarnast – on Centro Vecinal de Pumarejo Macarena linnajaos.
Aastal 2007, mil tulin oma senisest elukohast Madridist pooleks aastaks Sevillasse õppima, tundus mulle Sevilla omaenda traditsioonides marineerumisest riknenud. Viis aastat hiljem on mul hea meel, et ma eksisin ning Andaluusia pealinn on iseend taas avastades seisnud oma ülesannete kõrgusel. Traditsioonid on jäänud ning Giraldat, Feriat, Semana Santat armastatakse sama kirglikult kui varem, ent tänavatel on rohkem õhku, pilgus rohkem avarust. Mitte kogu maailm ei armasta enam Sevillat, vaid Sevilla on oma südant paotanud maailmale.
Olgu kuldaeg või kaasaeg, Sevilla on igavesti hingelt noor. Rokenroll ja ¡olé!
¡Ay carramba, Carmen!
Carmen, kelle nimi on korraga nii saatusliku naisekuju kui hispaanlanna sünonüüm, oli tegelikult Trianast pärit mustlasverd neiu. Üks võimalus on Carmeni loosse sisse elada flamenko–ooperi kaudu ehk üdiandaluusialikult. Teatro Salvador Tavora ehk Teatro la Cuadra on Sevilla kesklinnast pisut eemal vanas tööstuslinnakus asuv black box , mis on oma nime saanud Hispaania ühe kuulsama ja tuntuma flamenko–uuendaja järgi. Flamenko–ooper on üldse muidugi omaette ooper, siin on orkestriks pasunad ja trummid ning kirge lõõmab eeskätt tantsijate kingakontsadest ning miimikast. Teatris võib käia või mitte, aga kindlasti tasuks end lasta kirglikku unustusse veedelda Carlos Saura 1983. aasta “Carmenil”, mis on osa tema kuulsast flamenkofilmide triloogiast. Kui aga Carmeni asemel huvitab lihtsalt flamenko, siis tasub sisse astuda La Carboneriasse Leviesi tänaval, kus pakutakse tasuta flamenkoetendusi igal õhtul. Kes kunsti tõeliselt hinnata oskab, sellel pole kindlasti rahast kahju El Arenali tablao’s ehk flamenko–kõrtsis.
www.teatrolacuadra.com ja www.tablaoelarenal.com
Parkimisvihje
Sevilla liiklussüsteem on korraga nii keeruline kui lihtne – vanalinnas liigelda on jalgrattaga vaid natuke vähem ebamugav kui autoga, tühjad kitsad-käänulised tänavad vahelduvad kärarikaste, rahvast pungil platsidega. Vanalinna ümbritseb sõõrina aga mitmerealine maantee, mille ääres on hinnalised tasuta parkimiskohad. Kuigi teel, mis eri osades kannab erinevat nime (aga rahvas ütleb selle kohta tavaliselt lihtsalt Torneo), on pikkust umbes üheksa kilomeerit, käib vabadele parkimiskohtadele tõeline jaht. Siin jahivad enesele sotsiaalse töökoha leiutanud noormehed autojuhte. Väikese tasu eest leidub parkimiskoht ... Kui teil siiski õnnestub olla iseenda parim abimees, võite kiirelt, käsi ees, liginevaid ametimehi eirata.
Sevici
Seviciks (sulam Sevillast ja bicicleta’st) kutsutakse viimased paar aastat Sevillas populaarsust võitnud linnarataste süsteemi. Punavalgeid rattaid võib leida 250st üle linna pillutatust parklast, kus leidub kohti 2500 raudhobule. Tavaturistile piisab Sevillaga ratastel tutvumiseks ilmselt seitsmepäevase kasutusõiguse ostmisest, mis kergendab kukrut korraga 10 euro võrra. Tagatisraha 150 eurot võetakse sarnaselt autorendiga maha krediitkaardilt ja kui ratas pärast vanalinna tänavatel rappumist veel ühes tükis on, siis saab summa tagasi.
www.sevici.es
