Seljakoti­rändureid Bhutan ei oota

 (2)
Bhutan
BhutanFoto: Shutterstock

Vähetuntud Aasia riigist, kus puuduvad kerjused ja jootrahaandmise komme, kirjutab Piret Zimmermann.

Salapärane Bhutan on olnud kaua suletumaid riike maailmas ja on seda mingil määral praegugi. Külastajatele avati riik alles 1974. aastal ning tänagi väljastatakse vaid limiteeritud hulgal viisasid, 2012. aastal umbkaudu 48 000. Bhutanis tohib reisida eelnevalt kinnitatud marsruudil koos ametliku saatja ja autojuhiga. Iga ettemakstud reisipäeva tasu summas 250 USA dollarit kuulub jagamisele reisikorraldaja ja riigi vahel – 40% saab riik ja ülejäänu reisi korraldav firma.

Istumisest tülgastunuina loksume kottpimeduses läbi Jaigon-Phuentsholingi piiripunkti, arusaam kellaajast on ankrusse jäänud tunde tagasi. India mõistes on piiriületuseks liiga hilja – piirivalvurid on ammu pehmes sängis tähtsast tööst puhkamas. Läpatanud trelliputkas higistav eatu indialane valgustub õnneliku mõttega: “Magage öö Bhutanis ära, ja tulge templi saamiseks hommikul uuele katsele…” Ideel on jumet … võrreldes võimalusega veeta öö väikebussi õrnadest kusearoomidest lämmatavas pimeduses, võideldes igast praost sisseimbuvate kerjustega. Õnneks ilmub unetu, kuid oluline tegelane, kes edevalt pükse kehitades ja suuremeelsust üles näidates meid Indiast ametlikult deporteerib. Seda soliidse meelehea eest muidugi.

Seotud lood:

Phuentsholing on Bhutani piirilinn – appi-kui-puhas … pärast Indiat tabab meid jalustniitev hügieenišokk. Suurde plindrisse on sattunud aga seltskonna tubakasõltlased. 2004. aastast on Bhutanis tubakatoodete müük keelatud ning enda tarbeks kaasa võetav tuleb piiril deklareerida koos vastavate maksude tasumisega. Ebaseaduslikke sigarette suitsetades vahelejäämisel on kõige karmim karistus kuni kolm aastat vanglat. Kuna me piiril just erilist agarust paberimajandusega üles ei näidanud, siis nüüd hiilivad meie suitsetajad ringi nagu eriti salajase põrandaaluse sekti liikmed.

Kohalikud eelistavad beetli närimist, mis omakorda muudab sülje, keele, hambad ja suuõõne tellispunaseks. Meie giid Norbu alustab beetliga varahommikul ning keskpäevaks on ta tavaliselt silmanähtavalt entusiastlik ja elevil. Eriti äkilises mägikurvis märkan, et bussijuht Gyengo kõrvad liiguvad ärevakstegevalt – ilmselgelt temagi lõualuud töötavad. Jagan oma kahtlust teistega. Julge reisikaaslane ärgitab peatuspaigas bussijuhti vastuvaidlemist mittesallival toonil ülestunnistusele. Meid ei paelu soov võimalikus narkouimas juhiga end kuristikust leida. Bussijuht kogeleb kangelt, et siis lõpuks hammaste vahelt lärtsakas süljata ja aralt vabandada, et ta tarbib vaid tubakat. Hingame kergendatult.

Loe veel

Bhutanlased on ülimalt usklik rahvas, riigis on umbes 200 tegevkloostrit ja 6000 munka. Vastuoluna on nende vabatahtlik armee elanike arvu suhtes maailma suurim.

Ülekaalukas osa bhutanlastest kannab iga päev rahvarõivaid – naised pahkluuni ulatuvat kira’t, mille all on õhukene pluus ning peal ühevärviline jakk; mehed gho’d, põlvedeni rüüd, millel tärgeldatud kätised ning mis on vöötatud uhke nahkrihmaga. Naiste rõivast täiendavad kaunid türkiisidest, korallidest ja pärlitest ehted. Meestel on jalas ühe- või mitmevärvlised põlvikud ja kingad ning vööl kotikene beetli tarvis. Nii naiste kui ka meeste rõivad on rõõmsavärvilised, enamasti sümmeetrilise mustriga ja täissiidist.

Bhutani rahvarõivad on jahmatavalt elegantsed ja pilkupüüdvad ning annavad nende kandjaile majesteetliku väärikuse. Juhtume ühel päeval tähelepanuväärsele pidulikes rõivis rahvahulgale. Selle suursuguse riideuhkuse nägemine tekitab isegi meis, moekunstist kaugel olijates tohutu loomingulise palangu. Norbu ütleb, et inimesed on tulnud austama Buddha hammast. Olen reisides tihti hämmeldunud Budhha hammasterikkuse üle, neid leidub üllatavas koguses üle maailma.

Keskmine kiirus Bhutani liikluses on 35–50 km/h, seega võib vahemaade läbimine võtta palju aega. Harvad pole liiklusseisakud ja ulatuslikud teetööd. Esimene maantee rajati riigis 1961. aastal.

Üritasin eelnevalt leida eestikeelseid kajastusi Bhutanist ning sattusin Linnart Mälli repliigile, et korraliku viskitagavarata ei ole arukas mägiteedele seiklema minna. Ainuüksi see lausekatke tekitas minus kui tuntud mäefoobis värinaid.

Reisi algus on tore – lai asfalttee, soliidne teeperv, lopsakad vaated, olematu hulk sõidukeid. Kahjuks tuleb endale mingil hetkel enne õhtut hõiskamist meelde tuletada – tee kitseneb meie mõistes jalgteeks, teeperv jääb õhukeseks, üles kõrguv kaljusein kaldub selga ja allpool olevad vaated ei tundugi enam nii lummavad. Satume soliidsesse ummikusse, mis pole teps mitte euroopalikult vaoshoitud, vaid … – mõlemas suunas 50–60 masinat – India päritolu TATA veomasinad, väikebussid, džiibid. Ei usu ilmaski, et selline hulksõlm on võimalik kaljunukil rippudes ära lahendada ilma traagiliste inim- ja materiaalsete kaotusteta. Tunnen, kuidas vereringlus kehas seiskub. Täiskarsklasena haaran pakutud viskist kui päästjast, ja tunnustan mõttes reisikaaslaste ettenägelikkust viski varumisel. Ilmselt on ka nemad Linnart Mälli kuulsat lauset lugenud. Millimeeter haaval autosid edasi-tagasi loksutades ja häälekalt üksteist juhendades lahendatakse olukord rabavalt kiiresti. Norbu ja Gyengo on minu pärast mures – nad pole iialgi näinud nii eeskujulikult hirmu tundvat turisti.

Looja on olnud südamest helde Bhutani loodusele ilme andmisel. Lopsakus vaheldub kiviklibulise mägisusega, higistamaajav lämbus ihu võdisema paneva jahedusega, madalad punktid vahehingetõmbeid nõudvate kõrgustega. Kõmisevad mägikosed, sängis laulvad jõed, ülevat aukartust tekitavad mäed.

Bhutani rahvaarv on arvatavalt 700 000, keskmine eluiga 80 aastat. 10klassiline riiklik haridus on popp. Kuna riigis pole võimalik omandada kõrgharidust, siis saadab riik õpihimulised stipendiaatidena välismaale. Tagasi tullakse peagu sajaprotsendiliselt. 33aastane kuningas Jigme Khesar Namgyel Wangchuck ja lihtrahva hulgast pärit 23aastane kuninganna Jetsun Pema on mõlemad Oxfordi haridusega. Intelligentne ja märkimisväärselt kaunis kuningapaar abiellus 2011. aastal, kuid lapsi nende peres veel pole. Siiralt oma maad ja rahvast teeniv paar on riigialamate seas silmanähtavalt armastatud ja nendest kõneldakse suure lugupidamisega.

Bhutanlased on väga uhked, et riigis puuduvad kerjused. Seepärast ei peeta ka heaks tooniks võõramaalastel lastele kommi ja muu jagamist. Paraku pole ka tipijätmine veel laialt levinud ja selle andmisega tuleb olla tähelepanelik ja arvestav. Kuritegevus on väike ning vangla alarahvastatud.

Pealinn Thimphu asub 2320 meetri kõrgusel, rahvaarv 105 000. Linn on kompaktne, Bhutanile omase sümpaatse arhitektuuriga. Enim vaimustab meid fakt, et McDonald’si kombitsad pole veel nii kaugele ulatanud. Samas hakkavad kurvakstegevalt silma mõned uusehitised, mis koosnevad vaid klaasist ja betoonist ega ole rüütatud kohalikule ehitustradisioonile omase värvilise ja mustrilise puitraamistusega. See annab hirmutavalt märku sellest, et vaatamata kuninga tahtele säilitada riigis võimalikult kaua ja võimalikult palju traditsioonilist eluviisi, on uudishimulik maailm salamahti neelamas peidetud maad.

Lennujaam asub pealinnast 60 kilomeetri kaugusel Paros. Lennurada on üks maailma lühimaid rahvusvahelisi radasid ning ka piloote, kel prestiižne õigus 8000meetriste mägede vahel planeerida, on käputäis. Nõue olla pigem häärberit meenutavas lennujaamas kaks tundi varem tekitab hulgaliselt elevust. Muie takerdub suunurgis, kui ilmneb, et kohalik turismifirma on unustanud osa pileteid registeerida. Norbu ja Gyengo on lennujaamast lahkunud ning meil ei õnnestu kuidagi check-in’i neidistega ühist arusaamist leida. Absoluutselt viimasel hetkel otsustatakse närtsinud turistid siiski pardale kupatada.

Ühe peaaegu mahajääjana laiutan nüüd kompensatsiooniks istmel 1A ja jätan mõttes hüvasti selle õnnistatud maaga. Lennuk võtab liueldes päikesepaitatud mägede vahel kõrgust ja siseneb pilvedesse.

Bhutani tuleks reisida enne, kui liigarenenud tsivilisatsioon hävitab ehedad mõtted ja kirkad tõekspidamised, kui majanduslik välisokupatsioon sulatab rahvusliku eheduse, kui see aus riik globaalsuppi upub.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare