Saksamaa vähetuntud ida kutsub
Veel tundmatumaks jääb Dessau-Rosslau või Chemnitz. Ning ometi on esimeses nii UNESCO maailmapärandina Bauhausi arhitektuur ja Wörlitzi aedadeparadiis. Ning Eestist saaks sinna lausa jalgrattaga. Kunagine Karl-Marx-Stadt on aga leidnud täiesti teise hingamise tunnuslause all „Modernsuse linn“.
Dessau-Rosslau
Rahvusvaheline tee R1 suunaga läände on jalgrattatee, mis läbib risti-põiki kogu Euroopat. Jalgrattatee läbib terve Saksamaa, algab Põhjamere äärest Cuxhaveni lähedalt, läbib Hamburgi, edasi Magdeburgi, sealt Dessausse, Wittenbergi, Tšehhi piirini, möödude enne veel Dresdenist, kogu aeg mööda Elbe jõe äärt. Dessau-Rosslaust möödub tee kohas, mida peetakse Elbe jõe kaunimaks osaks, kus asub maastiku- ja biosfääri kaitseala ning Wörlitzi pargid.
Idealiseeritud klassika
Parkide võlu hindas kõrgelt ka UNESCO president Brickwedde ning nii leiavad nad end ühes reas selliste vaatamisväärsustega nagu Aacheni toomkirik, Berliini muuseumisaar, Wartburg Eisenachis ja Quedlinburgi vanalinn. Wörlitzis leiab esimese raudsilla Euroopas ning esimese väljaspool Inglismaad rajatud neogooti aiamajakese ning kunstliku vulkaani, mis on inspireeritud Itaalia-igatsusest, ning vahetevahel purskab ta tänase tehnika abil. Juba rajamisest peale olid aiad avatud kõigile – oli ju tegemist tundliku ajastuga, mida hingestasid klassikalised ideaalid, valgustuajastu ideaalid ja Rousseau filosoofia. Kõik need intellektuaalsed vaimud on kogunenud Wörlitzi lossi raamatukogu maalidesse.
Ühes lossidest, Georgiumis on maalid vürstide kogudest, sealhulgas Lukas Kranach, Rubens, van Dyck. Lossi nimega Luisiumi kinkis vürst om abikaasale 30 sünnipäevaks. Suuremeelne tähelepanuavaldus, sest armastanud olevat ta mitmeid teisigi. Kellele meeldivad lossid, avastab siin ka rokokooliku Mosigkau ja suurejoonelise Oranienbaumi. Aastal 2000 võeti 150 ruutkilomeetrit maastiku parkide ja lossidega UNESCO kultuuriväärtuste nimekirja kui Aedade Maailm Wörlitz – Dessau, mille teedel jalutas kunagi ka Schiller.
Revolutsioon Bauhausiga
Selle kompleksi kõrval ehitati Walter Gropiuse käe all mitte ainult töökojad ning õppehooned, vaid ka eraldi eluhoone Bauhausi direktorile ning kolm rafineeritud arhitektuuriga topeltmaja, mis olid kujundatud teineteise peegeldustena. Need olid ette nähtud tema õpetajatele, kelle hulka kuulusid sellised maailmakuulsused nagu Paul Klee, Lionel Feiniger, Vassily Kandinsky, keda Gropius kutsus oma meistriteks. Veel DDRi ajal olid majad välja üüritud. Täna kuuluvad nad linnale ning neid saab külastada ning tutvuda kunstnike värvieelistustega nende maitse järgi kujundatud ruumides. Neid renoveeriti seisus, milles nad olid 30ndate aastate alguses, enne kui kunstnikud sealt välja kolisid.
Üks kord aastas toimub Bauhausi tänases kompleksis värvipidu - traditsioon, mida peeti juba Bauhausi ajal. Pidustuste alguses kuulutatakse välja hooaja teatri- ja muusikaprogramm. Pidu ise on pühendatud ühele värvile ning külalised on kutsutud kinni pidama sellest värvist: näiteks kui see on roheline, siis on illuminatsioon roheline, serveeritud söögid ja joogid on rohelised. See paneb fantaasia tööle ning heameelega tulevad osalised sellega kaasa, leiavad vastava riietuse, panevad ette maskid. Külalised on siis osa sellest peost ja aastakümnete pikkusest traditsioonist.
Karl-Marx-Stadt, tänase nimega Chemnitz
Chemnitzis on vaja linna võlu otsida siseõuedest, lilleturult, Saksamaa ühe kaunima raekoja Raekeldrist, aga esmajärjekorras linna tornivahi silmade kaudu. Stefan Weber, kes peab linna tornivahi ametit juba üle 30 aasta, meenutab, kuidas ta nelja-aastasena juba tundis ja teadis kõiki linna kirikutorne ning tema kogutud materjalid linna kadunund ilu kohta täidavad täna tema tillukese toa kappe peaaegu viimase sentimeetrini.
Stefan Weber jätkab tornivahina traditsiooni, mis loodi Chemnitzis juba 15. sajandi lõpul. Moodsa tornivahina maalib ta aga ka pilte Chemnitzi kohta, mis on üles pandud Raekoja lähedases kohvikus nimega „Tornivaht“ ning kus ta on oodatud aukülaline. Täna tunneb ta rõõmu sellest, et linn hakkab võtma jälle seda nägu, mille ta kaotas mitmete muutuste tõttu DDRi ajal, kui nimetati ümber Karl-Marx-Stadtiks. Ning ka see juhtus juhuslikult. Kavandatud oli algselt anda Karl Marxi nimi hoopis Eisenhüttenstadtile, pakuti ka Leipzigile, aga lõpus jäi üle Chemnitz. Täna seisabki suur 13 meetri kõrgune büst Rahvaste tänava nurgal ning on nii suuruselt kui kaalult maailma suurim. Tema selja taga asuvad kommunistliku manifesti read neljas keeles.
Chemnitzi elanikud suhtuvad ausambasse huumoriga ning on moderniseerinud tema kasutuse – täna saab osta Marxi nimelist šampust, büsti kujutis ehib mälupulka. Kõige populaarsemad on aga Karl-Marxi trühvlid, mida saab hulgi osta kondiitriärist.
Chemnitz on olnud tööstuslinn, kunagi viie edukama hulgas Saksamaal, ka DDRi ajal töötas siin hulk vabrikuid, millest tänaseks on alles jäänud tühjalt seisvad ja sisselöödud klaasidega ehitised. Aga mitte kõik ei ole siin trööstitu – tänaval nimega Zwickauer Straße, numbril 119/125, on ühed stiilsemad Chemnitzile tüüpilised tööstusarhitektuuri näited – vabrikuhoonesse on rajatud tehnikamuuseum, kus võib tutvuda nii Chemnitzi enda saavutustega kui sajandite vanuse tehnikatööstuse traditsiooni ning DDRi aegse eluviisiga – kuidas sai sõita campingule.
See imekaunis tellishoone markantse ümarkaar-fassaadiga on kontrastina vastas seisvatele tühjadele hoonetele pühendatud Saksimaa kunagisele rikkusele ehk tööstusele. Siin on 25000 m² peal 200 aastat tööstusajalugu, kaasa saab osta ka DDRi aegseid lihtsaid, aga efektiivselt toimivaid mänguasju.
Veidi linnast väljas on tekkinud kunagisse tekstiilivabrikusse kunstikeskus. Restaureeritud kompleksis, kus kunagi asus Louis Ferdinand Schönherri ketramisvabrik. Tänaseni töötavad siin erinevad masinaehitusfirmad – seal on aga ka kunstnike töökojad ja ateljeed, vabaõhukino, teejoomiskoht, mille teeb eriliseks ja samas ka hubaseks tööstuselementidest mööbel. Sealt ei puudu ka india spaa ja hõrgud aroomid – kõik kokku nimetuse all Schönherri kultuurivabrik.
Just seal läheduses on Chemnitzi kõige vanem säilinud linnaosa saksa tüüpilise vahvärk-arhitektuuriga, kus leiab hulgaliselt mõnusaid kõrtse ja restorane. Seal sumiseb soojadel sügisõhtutel ja päikeselistel kevadpäevadel on külalised varakult platsis.
Kes aga rohkem luksust nautida soovib, läheb linna Raekoja all Chemnitzi peaväljakul asuvasse Raekotta koos Raekeldri taastatud sisustusega – mis on samuti kaunis näide linna kunagisest rikkusest. Raekoja ruumides on alles jäetud Max Klingersi monumentaalmaal “Arbeit-Wohlstand-Schönheit” ehk töö, heaolu ja ilu kaunistamas linnavolikogu saali.
Chemnitzis võib lähedalt tutvuda ka 290 miljoni aasta eest vulkaanipurskest tekkinud kivistunud metsaga. Purske tulemusel tõmmati juurtega välja puud, mis kattusid 80–100 °C kuuma vulkaanist purskunud ainetega, kuuludes Pyroklastika valdkonda. Enamus nendest puutüvedest on praegu vaadatavad Loodusloo muuseumis DAStietz, millede kaunimad eksemplarid on need, mille pealispind on lihvitud.
Kui üle linna kõlavad Raekoja tornist kellahelid ning kajab Stefan Weberi tugev hääl kristliku salmiga, siis on näiteks lõppemas veinipidu või on vaja linnaelanikke kutsuda üles uutele tegudele. Seal all on aga hea võimalus peatuda Raekoja ees, kus mängib oma meloodiat kellamäng ning väljuvad figuurid jutustavad linna rikkusest, kättevõidetud õigustest ning kunagisest kuulsusest.
Külastamist väärt:
Raekelder pakub Saksimaa delikatesse ja head õlut vanade piltide järgi restaureeritud kauni arhitektuuuri keskel.
www.ratskeller-chemnitz.de
Lõunal või õhtul sööma minna tasub Schönherri tänavale nr. 8, kus asub suur vabrikukompleks ateljeedega. Sinna tasub aega kaasa võtta, sest jalutuskäik arenevas kompleksis on huvitav, samas võib tekkida aga ka soov veeta veidi pikemalt aega mõnes india spaas ja lõõgastuda.
www. Shoenherrfabrik.de
Hubane ja mõnus on otse linna peaväljaku ääres asuvas tornivahimajas nimega „Türmerhaus“ tornivahile pühendatud kõrtsis vaadata Stefan Weberi pilte ning juua klaas head õlut. Kes shoppama tahab minna, siis saab möödaminnes ka naudingu „Peek ja Cloppenburgi! Kaubamaja arhitektuurist, mida nimetatakse „klaasist kaubamajaks“.
Ka siis, kui te ei ole lausa tööstuse suur fänn, siis külaskäik Saksimaa arhitektuurselt kaunisse tööstusmuuseumisse on igapidi tasuv – peale tööstusnäidete alates 18. sajandist on seal ilusat disaini ning mõnikord muigama panevat fantaasiat DDRi elutingimustega hakkama saamisel. Mõnede eksponaatide juures selgub aga, kust tänaseni elavad suured ideed pärit on.
Ärge unustage visata peale pilk Karl Marxile, kes eriti õhtuses rohelises valguses mõjub eriti imposantselt, proovige temanimelist trühvlit, šampanja osas võite aga Karl Marxi asemel valida ka kunagise DDR-i klassika – Punamütsikese.
Ainult hotellide osas olge häälestatud sellele, et arengul on veel tublisti ruumi. Selle eest saavad need, kellel puudub ettekujutus nõukogude aegsetest hotellitubadest a la Viru hotell, ajaloolise kogemuse osaliseks.
www.hrs.de
(Reisimaailm 3/2011)