Rwanda seostub lugejale tavaliselt 20 aastat tagasi toimunud genotsiidiga, Uganda aga ilmselt Idi Amini hirmuvalitsuse või loodetavasti ka lõbusamate teemadega - mine tea, ehk näiteks isegi Uganda pealinnas Kampalas eestlaste avatud Pop Up kohvikuga või mägigorilladega kummaski riigis.

Rwanda pealinnas Kigalis on nüüd avatud genotsiidimemoriaal, mida meiegi oma reisil külastasime. Muuseumis saab põhjaliku ülevaate nii Rwanda genotsiidist ja selleni viinud sündmustest kui ka muudest, ajaloos varem aset leidnud massitapmistest. Memoriaali ümbruses asuvad massihauad, kuhu sängitati orienteeruvalt veerand miljonit inimest. Kohutav number, kas pole.

Kurb minevik paistab olevat jätnud rahvastikku oma jälje, sest pole kohalikku, keda genotsiid miskitpidi puudutanud poleks, kes ei oleks kaotanud sugulasi, sõpru, naabreid, tuttavaid. Ehk just seetõttu tundusidki rwandalased ka pisut reserveeritud turistidega suhtlemisel. Samas käib turiste sealkandis ka nii arvukalt, et "muzungu" ehk kahvanägu on minetanud oma uudisväärtuse.

Aafrika "puhas Šveits"

Rwandat kutsutakse Aafrika Šveitsiks, sest tegemist on samamoodi mägise maaga. Rikkaks riigiks ei saa Rwandat siiski pidada, kuigi kõik on suhteline ja sõltub sellest, millise teise maaga võrrelda.

Selle maa võlu peitub tema väiksuses: tegemist on Eestist ligi poole väiksema territooriumiga ja kohalikke minibusse-marsruuttaksosid kasutades on lühikese sõiduajaga võimalik jõuda riigis igale poole. Varem Lääne-Aafrikas reisinuna oli meile positiivseks üllatuseks, et Rwanda bussidel on täpsed väljumisgraafikud, et istekohta ei pea kellegagi jagama ja et sõidu ajal ei toimugi suurt palagani, vaid igaüks nokitseb vaikselt omi asju teha.

Loodus on loomulikult kaunis ja peamised teed üldiselt heas korras, paljuski Euroopa Liidu rahade eest ehitatud. Sõiduvahendites ja mujalgi hakkas silma, et rwandalastel pole kombeks avalikes kohtades süüa ja riigi kohta laiemalt võib öelda, et igal pool on väga puhas – Rwanda nimelt on üks neist vähestest riikidest, mis keelustas kilekotid. Kuuldavasti pidi maismaad pidi riiki sisenenutel pagas läbi vaadatama ja seal leiduvad kilekotid konfiskeeritama.

Meie liikusime teisel suunal ja ületasime maismaapiiri, minnes Rwandast Ugandasse. Otsisin piirilinnakeses Kabales pingsalt prügikasti, et sinna tühi joogipudel sokutada. Kohalikud, olles veidi aega mängu jälginud, tulid uurima, mis mul mureks. Kuuldes, et otsin prügikasti, sain jahmatavapaneva vastuse – viska prügi kuhu tahad, ega see siin Rwanda pole!

Rikkis kiiver ja inimeste väljanäitus

Üks teine Rwanda ja Uganda vaheline erinevus seisneb veel selles, et Rwandas peab mootorrattal sõites kandma kiivrit, Ugandas ei ole see kohustuslik. Aga ka kiivril ja kiivril on vahe. Pidime kasutama mototakso teenuseid, et jõuda maanteelt Sorwathe ökomärgistusega teeistandusse.
Sorwathe teeistandus.

Sõita oli mitu kilomeetrit künklikku liivast teed ja rattale istudes suruti mulle pähe ka kiiver – ainult et see oli liiga suur, ausõna peal püsiva kinnituspaelaga ja tahtis kogu aeg kuklasse vajuda. Nii me siis võtsimegi neid mägiseid kurve, mina ühe käega juhist ja teisega kiivrist kinni hoides. Reisikindlustus oli tehtud, aga õnneks ei länud seda tarvis.

Teeistandus ise oli minu jaoks reisi üks tippsündmuseid. Tegime läbi vabrikutuuri, nähes põhjalike selgitustega kõiki tee valmimise järjestikuseid etappe. Meie külastuspäeval valmis must tee, kuid lisaks erinevat sorti mustale teele valmistatakse Sorwathe vabrikus ka rohelist teed. Olen paadunud teenautleja ja suutsin giidilt ilmselt omajagu asjatundlikke küsimusi küsida – igal juhul pakuti mulle tuuri lõppedes ilmselt küll naljatledes teeistanduses tööd.
Teeistanduse masinad.

Sorwathe on Rwanda suurim teeistandus, lisaks kasvatatakse Rwandas ka kohvi ja toimub muu põllumajanduslik tegevus - suur osa maast on üles haritud. Kui ennist mainisin riigi territooriumi suurust, siis Rwanda inimasustus on Eesti omast vast kümme korda tihedam. See aga seab omad piirangud looduse lokkamisele – metsik loodus ja loomad on tagandatud loodusparkidesse, kuna inimasustus nõuab oma ruumi.

Meie külastasime riigi idaosas asuvat Akagera rahvusparki, kus õnnestus näha mitmeid erinevaid antiloope, metssigu, kaelkirjakuid, pühvleid, ahve ja jõehobusid. Elevandid olid vihmaperioodil kahjuks mägedes. Mulle tundus mitmel korral, et mitte meie ei läinud loomi vaatama, vaid et meid viidi neile näha.

Seesugustes loodusparkides toimub marsruudi läbimine ju teatavasti autos istudes ja vähemalt mitu antiloobilist jõllitas metallpuuris olevaid inimesi üsna varjamatu huviga.

Saabumine "päris Aafrikasse"

Reisi teine pool möödus aga Uganda edela- ja lõunaosas. Prügivahejuhtumit juba kirjeldasin, aga lisaks ei möödunud ka piiriületus päris ilma segaduseta.

Uganda poole piiriputkas suudeti meie ühekordse sisenemisega viisadele panna tempel “riigist lahkunud”, kuigi me ju alles sisenesime sinna. Õnneks kontrolliti me passe uuesti ka bussi astudes ja saadeti otsemaid tagasi uut “riiki sisenenud” templit nõudma. Ega muud midagi, kui tuli uuesti järjekorras seista.

Päris Aafrika algas piiri lähedal Bunyonyi järve ääres. Kuigi ka Kigalis esines lühikesi elektrikatkestusi, siis seal sai elektrit generaatoriga igal õhtul vaid paariks tunniks, kui sedagi. Loodus on Ugandas loomulikult kaunis ja rahvas sõbralik. Kohalikke ajalehti lugedes jäi silma, kui suured homofoobid kohalikud on ja tänaseks on lääneriikide kriitikast hoolimata võetud vastu homoseksuaalsust keelustav seadus.

Peale paari päeva järve ääres võtsime bussiga suuna pealinna poole: Uganda teed on kindlasti palju auklikumad Rwanda omadest, loodus metsikum ja prügi kordades rohkem. Aga see-eest olid hinnad odavamad.
Nahkhiired Kampalas Idi Amini piinakambris.

Kampalaga tutvusime mootorratta seljas – tellisime boda-boda linnatuuri, mis viis meid linna eri paikadesse, sealhulgas Gaddafi mošeesse ja Idi Amini piinakambritesse. Pealinnas ongi kõige mõistlikum liigelda boda-boda seljas, kuna tänavatel on pidev kaos ja auto või bussiga jääb lihtlabaselt ummikusse.

Ühinenud Rahvad Niiluse kärestikel

Uganda kõrghetkeks sai sõit Niiluse lätte juurde Jinjas ja parvetamine sealsetel kärestikel. Jinja ise on väike funktsionalistliku arhitektuuriga linnake, kus palju vanu villasid ja ka mitu hindu templit. Ühe juures leidsime Mahatma Gandhi kuju kirjaga, et tema põrm on puistatud Niilusesse.

Parvetamine oli mõeldud turistidele lihtsalt lõbusa ettevõtmisena. Mu reisikaaslane oli korra varem parvetanud kolmanda kategooria kärestikul, Niiluse kärestik kuulus aga viiendasse kategooriasse.

Minul varasem kärestikukogemus puudus ja ütlen ausalt, et kui oleksin enne reisi võtnud vaevaks detaile uurida, mida viies kategooria endast kujutab, siis ilmselt oleks see ekstreemne seiklus minu poolt ka tegemata jäänud. Samas olin parvetamist korraldavalt firmalt retke broneerides küsinud, kas see ka algajatele sobib ja loomulikult anti positiivne vastus. Kinnitati lausa, et kõik on turvaline ning vaimustunult on lahkunud ka inimesed, kes ujudagi ei oska.

Tõsi on, enne kärestikele minekut läbisime turvakoolituse, sealhulgas praktilise osa, kus tuli selg ees Niilusesse potsatada ja siis end uuesti parvele tagasi vinnata. Loomulikult oli olemas kogu vajalik atribuutika, igalühel oma aer, millega tuli pidevalt tööd teha, peas kiiver, seljas päästevest ja igas parves ka selle palgaline juht.

Meie parvejuht sattus sel päeval olema kogu retke koordinaator, mis tähendas, et meie parv oli neljast parvest kärestikel alati esimene.
Parvetamine Niiluse läteteil. Meie paatkond.

Päeva elamus oli kindlasti vägev, isegi nüüd, tükk maad hiljem fotosid vaadates (meiega olid eraldi süstades kaasas turvameeskond ja fotograaf, kes vahetpidamata pilte klõpsutas), aga kuna retkel tuli läbida kaheksa kärestikku ja meie kummiparv mõned korrad ka ümber läks, siis samavõrra kui oli elevust, oli ka hirmu ja õõnsat tunnet kõhukoopas.

Lisaks pole absoluutselt samaväärne vinnata end parvele tagasi turvakoolitusel vaikses vees või teha seda kobrutaval kärestikul, kui parv on ümber pööranud, nii et kärestikku tuleb võtta parvepõhjast kramplikult kinni hoides...

Oma parve nimetasime üsna ruttu ümber Ühinenud Rahvaste parveks – lisaks kahele eestlasele oli seal kolm Kampalas töötavat Ameerika misjonäri, kaks Rwandas elavat jaapanlast ja Uganda põhjaosast pärit parvejuht. Viimane sattus olevat paras lõuapoolik: küll väitis ta, et talle vesi absoluutselt ei meeldi – ja see ei sisendanud suurt usku tema parvejuhtimisvõimeisse, kuigi veest välja noppis ta meid peale igat parve ümberminekut siiski edukalt ja keegi hukka ei saanud.

Ühtlasi pajatas ta meile ka põnevaid lugusid oma varasemast elust dokumentide salakaubitsejana Uganda ja Lõuna-Sudaani vahel. Mine tea, võibolla need olidki ainult kergeusklikele turistidele mõeldud jutud, aga põnevad igatahes ja reisi lõpetuseks sobisid kui rusikas silmaauku.