Filipiinid on 7000 saarega riik – mõnelt saarelt võib leida tohutu peomelu, teiselt puutumatut loodust, korallriffe ja mangroovimetsi.

Üks on kindel – kohalikud on sõbralikud ning tulevad hea meelega võõrastega suhtlema, mis annab reisile mõnusa hoo.

Ükski Filipiinidel käinu ei lahku sealt suure ja võimsa veealuse maailmaga kohtumata. Kõigele lisaks veel suhteliselt taskukohane transport ning majutus. Meie reisisime Palawani saarele.

Palawan on imetore reisisihtkoht just neile, kelle jaoks ostlemisvõimalused, õhtuid sisustavad meelelahutused ja uhked restoranid polegi nii olulised. Nii saavad rohkem tähelepanu meri, loodus ja kohalikud, kes räägivad hästi inglise keelt ja hea meelega turistidega kontakti otsivad. Just sellel saarel asub kolmandik Filipiinide korallriffidest – nii et asjata pole saart edetabelites reastatud maailma ilusaimate hulka.

Seikluste algus

Ilus elu paariks järgnevaks nädalaks hakkab alles tasapisi kohale jõudma. Teades, et viibime värviliste kalade levialas, ostsime Palawani pealinna Puerto Princesa ainukesest kaubamajast snorgeldamisvarustuse.

Kohalike tore ja sõbralik suhtlemine on kaubanduskeskuses kenasti kontrolli all: sõbralikult, kuid kindlalt suunatakse meid ühe leti juurest teise juurde, sest igale ostutšekile pannakse 4 allkirja.

Rikkalik loodus

Nagu kellavärk sõitis paar minutit pärast seitset Puerto Princesa bussijaamast välja värvikirev hipibuss, mille pardal nii palju reisijaid, et osad neist rippusid bussi külgedel, osad leidsid koha bussi katusel. Lisaks inimestele oli bussi katusel veel nii mõndagi: mõnisada kilo riisi, kive ja muud vajalikku.

Ja stopp-nuppu ukse kõrval pole, selle asemel tuleb lihtsalt vastu bussilage kolkida. Loomulikult on võimalik ka mugavamalt reisida, tellides endale mikrobussi või rentida auto.

Eestlaste esimene mõte päikese alla jõudes on enamasti suund randa võtta – nii leidsime end õige pea koos kohalike poistega rannaliivas, kes näitasid meile erinevaid liiva alla matmise tehnikaid.

Ja ilusat rannaliiva ei pea kaua Palawanilt otsima. Lisaks lõpmatutele liivakallastele on Palawanile iseloomulikud mangroovimetsad.

Suured väädid, mis on üksteise ümber keerdunud, palju erinevaid looma- ja taimeliike. Samas tasub olla ettevaatlik: kuigi loodus kubiseb elust, on meiesugusel Eesti kuusemetsaga harjunud inimesel väga raske seda tajuda ja märgata.

Julgelt džunglijoa poole rühkides ühineski meiega üks kohalik, kes järsku punase peaga maole 1:0 tegi. Seejärel naeratas ta kohmetult ning kinnitas: “Dangerous“.

Kõige suurem elamus päädis aga ahvikarjaga kohtudes. Alguses muidugi nad mängivad, tulevad lähemale, vaatlevad, poseerivad ja siis tunnevad, et nad võiksid võtta sinu seljakoti ja paljastavad oma kihvad, samal ajal kotirihmast tirides. Pääsesime, kuid ahvid omandasid hoopis teise tähenduse kui vallatud pärdikud.

Meritsi ümber saare

Filipiinid on mereriik ning siin saab lihtsasti reisida ka meritsi, näiteks Sabangist Port Arthurisse.

Kindlasti võiks Filipiinidel viibides seda võimalust kasutada – see on omaette elamus, võimalus kohtuda lendkalade ja delfiinidega.

Nii tormasime meiegi pisikese hilinemisega sadama poole, näpus banaanipannkoogid, mille valmimine oodatust kauem aega võttis, kuid saime taas kinnitust, et Filipiinidel pole kunagi kiiret. Üks inimene oli puudu, laeva mootor rikkis ja ilus päev võis rahulikult alata. Juba kohal olles on mereriigi avastamine lihtsalt tore. Viiakse paadiga merele ja hops! – korallid, kalad, merikipkonnad. Lugematud saared, lõunasöögi praadimine koos paadimehega – midagi paremat on raske ette kujutada.

On selge, et saare parimad kokad ongi kohalikud avala naeratuse ja sõbraliku olemisega paadimehed.

Meie oma saatis igal võimalusel meile naeratuse, millest üks hammas puudu, ning laulis tagasiteel, et ootab meid tagasi.

Kohalike juures

Port Arthur on külake, mis viimasel ajal on hakanud tasapisi täituma ka turistidega, kuid suurt tunglemist seal pole. Kohalikud elavad küll turistihüttidest veidi eemal, kuid kogu rand on nende laulu ning jalutamisi täis.

Tagasiteel kohaliku kärestiku juurest sattusime kokku ühe naisega, kes meid oma külla viis. Oma mõõtmetelt oli ta meist, alla 170 cm mõõtu keskmistest eestlastest, ca 25 cm lühem ning kuuldes, et oleme eluaastatelt kolmekümne ringis, kuid lapsi veel pole, vaatas ta meid veidi kaastundliku pilguga.

Kohalikud ju abielluvad vara.

Külades kõik toimib – tagasihoidlikult, kuid kindlalt. Ühes tavalises külakeses on reeglina kool, kirik, korvpalliplats, toimib poti- ja juurviljamajandus ning sead jooksevad palmide vahel.

Tagasiteel sattusime kokku ühe mehega, kes rääkis soravas inglise keeles, andes muuhulgas põletavad hinnaguid Putini ja Merkeli kohta. Ka üldises plaanis otsivad kohalikud turistidega kontakti, naeravad ja haaravad hea meelega käest.
Külaelu Palawani saarel.

Filipiinlastele meeldib ka laulda: vaieldavaks lemmikuks on hitt-albumitest pärit inglisekeelsed laulujupid. Ja inglise keelt pursivad nad hästi. Juba 3-aastased põngerjad tulevad meelsasti ligi ning pärivad uudishimulikult: „What’s your name? Look at me!“

Aeg jääb seisma

Aeg on filipiinlaste jaoks teistsuguste mõõtmetega kui meie siin talvisel Eestimaal harjunud oleme ning kiiret pole kunagi kusagile. Buss väljub küll plaanijärgselt, kuid järgneb alati kohustuslik piimaring bensiinijaama ühes gaasiballoonide ja kividega, mida katusele vinnatakse. Reisil peatub aeg ka iseenda jaoks.

Filipiinidele oli tore jõuda ja kahju lahkuda. Peaaegu õnnestuski jääda, sest “country Estoniast” ei teatud lennujaamas midagi. Lahke naeratus näol võeti meie passid, lapati suurt raamatut, uuriti arvutiekraani, lapati uuesti raamatut ja samal ajal rahustati, et kõik korras – uurime asja. Aega ju on.

Hea teada

Filipiini Vabariik on 7107 saarest koosnev saareriik. Rahvaarv 97 miljonit, pealinn Manila. Rahaühikuks on peeso (PHP), liiklus on parempoolne. Räägitakse filipino ja inglise keelt.